Tartu Mill Triatlon

Kolmandat korda toimuv Tartu Mill linnatriatlon on suurim omalaadne olümpiadistantsi triatlon Batlikumis ja loomulikult ka Eestis. Kohale ilmuvad Eesti, Läti, Leedu, Venemaa, Soome ja teiste riikide sportlasi. Lisaks veel on Tartu olnud viimased kaks aastat ETU sprindikarikaetapi korraldaja, mis toob kokku osalejaid isegi kaugelt Kanadast ja Uusmeremaalt. Koos triatloniga toimub samal ajal linnas ka kuulsad Hansapäevad, mis tähendab, et linn on üleni rahvast ja mõnusat menu täis. Kesklinn kubised laadalistest, mille keskele on ehitatud võistluskeskus koos vahetusala ja kõige muuga. Kõik enam-vähem täpselt minu ukse ees.

Loomulikult on see võistlus, kus tahan alati hästi esineda ja mida tahaks ka millagi ära võita. Treenin ju sisuliselt igapäevaselt samal rajal ja tean igat kurvi ja äärekivi. Igapäevaselt küll Emajões sildade alt läbi ei uju, kuid vaatamata sellest tean seda jõge ja selle keeriseid üsna hästi. 

Stardis ringi vaadates oli näha jälle tavalisi nimesid - Priit Ailt, Harri Sokk, Mart Suurkivi - ja paar välismaist tegijat, keda küll nimepidi ei teadnud, kuid teadsin, et tegemist on tugevate konkurentidega. Teadsin, et suure tõenäosusega proovib Ailt kohe stardist eest ära ujuda ja varasematest aastatest teadsin, et tema oskab valida keerulisel jõel õiget trajektoori. Proovisin siis kohe stardist temaga koos ära minna ja vähemalt seni, kuni rahvamass natuke laiali vajub, tema taga püsida. Tugeva voolu pärast on start jõel üsna keeruline ja iga aasta on seda üritatud kuidagi teistmoodi korraldada. Ma võin muidugi eksida, kuid see aasta korraldati see suhteliselt hästi ja ma ei täheldanud, et keegi oleks stardis erilise eelise saanud.

Foto: Mallor Malmre

Ujumine ise oli selline keskpärane. Võrreldes Viljandiga pisut kehvem, kuid üldkokkuvõtes enam vähem samasse auku nagu alati. Tulin veest välja 9.kohal. Kaotus Priidule oli ka juba päris suur ja ratta peal ei olnud ka sellist võimsust, et oleksin võinud vahe eesolevatega kinni sõita. Enam vähem sama lugu nagu Viljandis - pingutad, aga ei liigu edasi. Aga kui ikka korralikult trenni ei tee, siis ei saagi midagi erilist tulla ja Valgast saati ei olnud saanud teha ühtegi korraliku rattanädalat. Rattadistantsi lõpus tulid ka juba aeglased ujujad, aga kiired ratturid, ja sõitsid minust nagu postist mõõda - valus!

Foto: Mallor Malmre

Jooksma läksin 9. kohal - kohe Mardi ja Priit Tuiski selja taga. Tuiskist mõõdusin ilma suurema vaevata ja ka Mardil olid sel päeval rasked jalad. Endal mul olid see-eest üllatavalt kerged jalad. Üheks põhjuseks võisid olla uhiuued Saucony Type A6 sussid, mille eelmisel päeva Jooksupartnerist sain. Ega oligi viimane aeg enda vanad Saucony Type 5A välja vahetada, sest need olid mul olnud juba väga pikalt.

Foto: Mallor Malmre

Üldjoontes võistlusega päris rahule ei jäänud. Lõpetasin küll taas kolmanda eestlasena, kuid igal alal jäi ikka midagi puudu. Ainus lohutus oli see, et hooaja tähtsaim start on veel suhteliselt kaugel ja aeg liiga varajane, et juba heas vormis olla. Head vormi hoida on tunduvalt raskem kui uuesti ülesehitada.

Nagu eelpool mainitud, siis meelitab linn kohale suure hulga inimesi tervest maailmast ja raha kokkuhoiu mõttes on triatlonis tihtipeale kombeks välisvõistlejatele, kes ei saa või ei taha hotelli minna,  kodumajutust pakkuda. Eelmine aasta sain ma niimoodi tuttavaks Austraalia triatleedi Dylaniga, kes oli pärit Tasmaaniast - see aasta läksin veel kaugemale ja pakkusin kodumajutust ühele Uusmeremaalt pärit sportlasele Samile. Kahjuks jäi ta küll ainult paariks päevaks ja väga palju ei jõudnud talle näidata, kuid isegi paarist üksikusest päevast piisas, et talle jääks Eestist hea mulje ja ta lubas järgmine aasta uuesti tulla. Pärast Tartus võistlemist siirdus uusmeremaalane Slovakiasse laagrisse koos Aleksandr Latiniga. Ja nagu hiljem välja tuli, siis Sam ja Dylan, kellele olen kahel aastal majutust pakkunud, tunnevad ka teineteist. Maailm on ikka väga väike.

Eesti Meistrivõistlused olümpiadistantsil Viljandis

Kolm nädalat pärast neljandat kohta Valgas oli aeg taas Eesti parimatega mõõtu võtta. Seekord Viljandis ja distantsiks 1,5km ujumist, 40km ratast ja 10km jooksu. Vaatamata samal ajal toimunud laulu ja tantsupeole tulid kohale kõik parimad Eesti triatleedid, eesotsas muidugi Marko Albert, Aleksandr Latin ja Kirill Kotšegarov. Kahjuks ainult viimane neist läks starti individuaalis ja teised kaks meeskonna arvestuses. 

Ilm oli vahepeal soojaks läinud, täpsemalt tõusis umbes pool nädalat enne võistlust kraadiklaas ikka päris korralikult ja ootamatult tulnud kuumalaine vajas organismi poolt kiiret kohanemist. Trenni sai vahepeal tehtud vahelduva eduga. Õnneks olid kõhuprobleemid Valga triatloniga möödas, kuid enne kui uut treeningperioodi alustada, oli vaja organismil poolpikast võistlusest puhata. Kui vaadata treeningpäevikut, siis Viljandi ja ja järgnev Tartu Mill triatlon jäid sellisesse vahepealsesse perioodi, kus polnud ei tippvormi ega ka võimalust suures mahus treenida.

Pildi autor: Jüri Suurkivi

Rääkides võistlusest, siis algas ta nagu ikka ujumisega. Start anti Viljandi rannast hüppega pontoonist. Ma ei mäletagi, et Eestis oleks teist sellist suurt võistlust, kus oleks start pontooni pealt. Selle omapära on see, et starti kogudes vajub potoon ikka päris korralikult kaldu ja kui kõik korraga ära hüppasid, käis päris korralik raks ja rannapotooni üks osa murdus koormuse all lihtsalt läbi. 

Aga sellest ei saanud sportlased sel ajal muidugi midagi aru, sest esimesest meetrist saati käis kohe kõva andmine ja positsioonivõitlus. Sass ja Marko panid, nagu oodatud, kahekesi eest minema aga võitlus Eesti meistritiitlile käis nende taga. Ujusin distantsi esimese osa Kirilli kõrval, kuid libises ta mingi hetk minu eest ära ja ülejäänud distantsist hoidsin kõrvuti Mart Suurkiviga.

Pildi autor: Jüri Suurkivi

Ratta peale hüpates ja kingad jalga tõmmates tõmbasin kogemata rattakinga krõpsupaela nii välja, et läks päris mitusada meetrit pusimist, et seda kuidagi jälle korralikult joonde ajada. Sellest ajast peale olen torganud haaknõelu läbi krõpsupaela, et see ei saaks uuesti välja tulla. Aitäh Kirillile selle soovituse eest! :)

Üldiselt rattadistantsil tundsin ennast kuidagi tühjana. Ei olnud enam sellist väge jalgades nagu oli Valgas. Liikusin küll järjest ettepoole, kuid vaevaliselt ja ei suutnud ma vastu Harrile, kes suure hooga tagant tuli ning ei jõudnud ma järgi ka Kirillile ja Arturile, kes koos individuaalarvestust juhtisid.

Pildi autor: Jüri Suurkivi

Jooksudistantsiks oli valitud äärmiselt ränk ja raske rada, mis viis staadionilt ranna puiesteelt ülesse linna mööda pikka munakivi tänavat ja siis järsult tagasi alla Tartu tänavat pidi. Kokku neli ringi ehk neli korda linna ülesse ja tagasi alla. Arvestades kui tasane on Eesti maastik, siis on selline raske jooksurada täielik müstika. Müts maha kõigi ees, kes selle palava ilmaga suutsin pikast tänavast ilma kõndimata üles joosta. Viimasel kahel korral pidin ikka kurja vaeva nägema, et elusalt mäkke jõuda! 

Lõpetasin võistluse taas neljandana ja eliidi arvestuses kolmandana. Mingi erilist rõõmu ei tundnud, aga pettumust ka ei olnud. Olin teinud igati hea jooksu ja pärast pikka jalavigastust oli selle üle ainult hea meel. 

Pildi autor: Jüri Suurkivi

Võistluspäeva lõpuks saime ka mõnusa karastuse osaliseks kui Viljandis sadas maha viimaste aasta üks kõige rajum vihmasadu. Autoteed ja parklad olid sõna otseses mõttes põlvini vee all ja mõni ristmik ei olnud enam autoga läbitav. Täiesti normaalne Eesti kliima! :)