Esimene nädal soojas kliimas

Jooksmine -20 kraadise külmaga

Nädal aega tagasi, 5. veebruaril, sai siis minu jaoks talv lõplikult läbi ning kolisin koos ratta ja jooksusussidega mõnusa Lanzarote päikese alla. Talv oli kulgenud üle ootuste hästi ja tuleb tunnistada, et mina nautisin harjumatult sooja jõuluaega ja aastavahetust. Kui ma tavaliselt krõbeda külmaga väga palju õues trenni teha ei taha, siis sellise mõõduka, kord plussis kord miinuses, ilmaga on väga mõnus väljas jooksmas käia. Ei ole ma ka eriti suur suusamees, kes seda Tartu Maratoni taga nutaks. Kui siis jaanuari lõpu poole ilm kaheks nädalaks krõbedaks külmaks ära kiskus, tegin ainult mõned jooksutrennid õues ja kiiremad lõigutrennid kolisin ära sisehalli. Ujumised üritasin nii paigutada, et koos teiste TriSmilekadega koos ujumise lõpetaksin. Mina hüppasin vette 7:30 hommikul, nemad tulid kell 8 ja koos läksime kell 9 hommikusöögile.

Laagris elan siin koos Rait Rataseppaga, kes juba novembrikuust saati on ennast siin marrokolaseks päevitanud ja valmistub siin Lanzarote IM võistluseks, üheks kahekordseks IM ja ka mõneks ultrajooksuks see aasta. Mees, kelle jaoks ei ole probleem hommikul 30km joosta, siis ujuma minna ja õhtul jooksulindi peal intervalle joosta - ulme!

Lugemine +20 kraadise päikese all

Kuigi olen siin alles nädal aega päikest nautinud on selle ajaga juba üht teist juhtunud. Olen aasta võrra vanemaks saanud, võidelnud ratta otsas tuulega, vulkaani otsa roninud, tuletõrjujaametit katsetanud ja nii mõndagi veel.

Reisisin siia koos Liisuga, kes tuli siia nädalaks Eesti talvest puhkama. Talle oli see esimene reis Kanaaridele ja seetõttu ka paras reisiärevus sees. Lendasime Tallinast läbi Londoni, kus oli vaja öö lennujaamas veeta, Arrecifesse. Samal ajal, kui mina igal võimalusel magada üritasin, kõige parem uni tuli just lennul Tallinn-London ja 20cm laiadel lennujaama radikatel, oli Liis enamus ajast ärkvel ja lõpus sihtpunkti kohale jõudes nii väsinud, et vajas väljapuhkamiseks ühe korraliku 14tunnise une. 

Järgnevad päevad aga nägid juba nii välja, et mina tegin trenni ning Liis samal ajal päevitas ja luges raamatut, aga mõnikord tuli ise ka trenni kaasa. Nii ta saigi tunda kuidas iga rattatrenni alguses on vaja kõigepealt 4km mäkke sõita ja kuidas on, kui tuul puhub nii kõvasti, et mõnikord on raske tee peal püsida. 

Matkamine mõõda kaljulist rannikuäärt

Üks lahe trenn oli selline. Mina pidin 2 tundi jooksma ja Liis tuli mulle pudelikandjaks ratta peal kaasa. Mina jooksin mööda liivadüüne ja "kuumaastiku" ning Liis rõõmustas, et sai lõpuks rahulikus tempos rattaga kaasa sõita ja päikest ning ümbruskonda nautida. Soos (mõeldud on kõrvalküla nimega "Soo", mis asub kohe väikese mäe nõlval) juhtus selline huvitav intsident, et meist mööda mootorratas sõitev, mille peal oli kaks meieealist noormeest, läks korraga põlema. Noored hüppasid motika pealt maha, ühel juba dressipüksid leekides ja mõtlesid et mis nüüd? Liis ja mina olime samamoodi hämmingus, et mida kuradit? Vett või spordijooki vist ei hakka peale kallama? Pärast lühikest mõtlemisaega hakkasime tuld tee kõrvalt võetud liivaga kustutama. Kui tuli oli peaaegu kustutatud proovis üks noormees mootorratast uuesti püsti tõsta, mille peale see taas poolemeetriste leekide alla mattus. Kui tuli sai teist korda kustutatud, siis noormehed enam sama viga teist korda ei teinud ja jäid ootama kuni mootor maha jahtub. Umbes tund aega hiljem uuesti samast kohast mööda joostes oli alles vaid suur liivahunnik. Huvitav oli see, et teised kohalikud külaelanikud põlevat mootorratast nähes ei tundunud väga üllatunud - ju siis ei olnud see nende jaoks esimene kord.

Rattasõit kuumaastikul

Trennidest ja oludest siin üldisemalt rääkides siis rattasõit on siis paras mägine. Ookeani äärest La Santa külast välja sõites peab kõigepealt umbes 300m kõrgusele ronima, enne kui esimest lauget teed oodata on. Spidomeetrinäitude järgi sõit võib kiiresti halvasti lõppeda, sest vastutuul võib ka kõige mõnusamana tunduvat laskumist tunduvalt aeglustada. Õnneks puhuvad siin enamasti põhjatuuled, mis tähendab, et trenni alustades saab taganttuulega mäest ülesse ronida ja trenni lõpus saab rahulikult vastutuulega mäest alla veereda. Sõidu ajal jälgin ainult enda südamelöögisagedust. Kui see tõuseb liiga kõrgele, hakkab minu Mio kell koheselt piiksuma ja ei lõpeta piiksumist enne, kui olen tempot veidi alla kruvinud. Süsteem toimib väga hästi! 

Kui veel natuke tuultest kirjutada, siis kõik, kes mõtlevad, et eelmise aasta poolpika triatloni EMV Valgas oli väga tuuline, on teretulnud siia külla tulema. Korraliku tuulega sõidad ühes suunas 55-60km/h ja teises 20km/h. Kui tuul puhub külje pealt, siis taskurätti ei lähe vaja, sest tuul ise imeb sul nina puhtaks (järgi proovitud ja toimib!).

Ujumine ja päevitamine ühes

Ujumiseks on Club La Santas olemas värskes õhus 50m bassein ja ka mõnus laguun, mis pakub väga soodsaid avavee ujumisvõimalusi. Samas laguunis toimub ka Ironman 70.3 Lanzarote võistlus ja ujumistrassi boid on siianii veel osaliselt olemas. Kuna bassein ise on aga pidevalt täis, siis käib siis kõva juurdeehitus ja see sügis avatakse siis veel kaks 50m basseini - ehk siis kokku 3x50m basseini ühes spordikompleksis... pole paha.

Jooksmiseks on lugematu hulk liivaseid jooksuradasid. Võid joosta lõputuid kilomeetreid mööda liivadüüne või matkata mööda kaljust rannikuäärt mõne vana vulkaanikraatri sisse. Lõike ja intervalle saab joosta Club La Santa staadionil, mis on kogu spordikeskuse kompleksi üks osa. 

Sel nädalavahetusel on meil torm. Öösel tuul puhus nii kõvasti, et maja katus vilistas ja ventilatsioonisüsteem undas. Tuulekiirused pidid täna olema kuni 40km/h ja homme kuni 50km/h. Isegi kohalike jaoks pidi see päris ulme olema. Eilsest 25 soojakraadist on hetkel veel 16 alles jäänud. Ma sisustan aega jooksmise ja ÜKE-harjutustega, kuigi Raidu sõnul on sellise tuulega joosta ka vastik, sest tuul pidavat jalad kokku peksma. Ise oma nahal pole veel proovinud.

Järgmisel nädalal liituvad meiega veel mitmed triatleetid. Esmaspäeval kolib Aleksandr Latin La Santasse, teisipäeval saabub Ain koos perega ja viimasena liitub Kirill Kotšegarov. 

Vaade meie kortermaja katuselt