Pärast Tartu Mill võistlust tekkis 2-nädalane auk enne viimast ja suurimat võistlust Eestis - TriSmile triatlon. Viimastel aastatel on see olnud üheks minu hooaja põhieesmärgiks ja seda mitte ainult sellepärast, sest tegemist on vaieldamatult suurima ja kõige populaarsema võistlusega Eestis, vaid ka sellepärast, et just Pühajärve oli see koht, kus ma mitu aastat tagasi triatlonis esimesed sammud tegin.
Tavaliselt tähendab see kiireid trenne ja vormi lihvimist, kuid seekord ma lülitasin juba ammu enne võistlust peas ümber kuu aega hiljem toimuvale maailmameistrivõistlusele. Kogu tähelepanu oli suunatud Kanadasse ja TriSmile triatlon oli lihtsalt proovivõistlus ilma suuremate ootusteta. Ilmad olid selleks ideaalsed ja nii ma veetsin nädal enne võistlust treenides Võrumaal ning nädalavahetuse Saaremaal. Soojad ilmad meelitasid välja ka herilased ja nii saingi kõigepealt ühe nõelamise kintsu peale ja loetud päevad hiljem teise täpselt kulmu pihta. Need olid kahe nädala jooksul saadud suve kolmest nõelamisest esimesed kaks!
Võtsin osa ka üle Väikese Väina ujumisest, mis toimus rekordiliselt soojas 26-kraadises merevees. Üritus on väga lahe ja soovitan kõigil, kel vähegi tahtmist pikemat otsa ujuda, sinna järgmine aasta kohale tulla.
TriSmile Triatlonist rääkides, siis vesi oli seal igatahes vähemalt sama soe nagu Väikeses Väinas. Ilmateade lubas korraliku sauna ja vähe tuult. Tingimused, mis mulle üldiselt väga meeldivad. Samuti ei tee ma väga vahet, kas ujumises on kalipso lubatud või keelatud. Sel aastal oli teelõik Sihvalt Otepääle pinnatud, mis tähendas võrreldes eelmise aastaga mõnevõrra aeglasemat rattarada. Jooks aga oli nagu iga aasta - halastamatult mäest ülesse ja alla.
See oli mul nüüdseks 4. kord Pühajärvel 111 distantsi teha ja seekord tahtsin viimaks ometi TOP 10 sisse murda. Eelmine aasta jäin napilt välja, sest pärast 7ndana lõpetamist surusid mind hilisemate lainete startijad napilt 11. kohale peale. Sel aasta seda enam juhtuda ei saanud, sest uus stardikoridoride süsteem lasi kõik võistlejad korraga rajale.
Stardis läksin kohe tulevase võitja Viktor Zyemtsevi selja taha, et 8-kordse Ironmani võitja sabas ujuma minna. Kuni esimese poini saingi hästi Viktori kõrval ujutud, kuid pärast seda libises ta aeglaselt eest ära ja pidin endale uue ujumispartneri valima. Sellegipoolest tulin veest välja vähem kui minutilise vahega esimestest ja ratta peale läksin 6. kohal.
Kuna minuga koos läksid ratta peale veel paljud teised, siis oli ratta alguses kohe üsna palju jebimist ja mitmed panid kiiresti suure auruga mööda. Need tulid hiljem viimasel ringil selg ees vastu. Üsna pea sõitsid mööda ka Harri Sokk ja Pirmin Tamm. Kui Harri puhul ma teadsin, et tegemist on kindlasti ühe tugevaima ratturiga, siis Pirminiga lootsin ma hiljemalt jooksu peal taas jälle kohtuda. Juhtus aga otse risti vastupidi ja kolmandal rattaringil nägin Harrit tee ääres metsast välja tulemas ja Pirmin oli nii võimsa ratta teinud, et tema kinnipüüdmine oleks olnud juba puhas ime. Teist korda ma teda kindlasti enam ei alahinda!
Minul hakkas ratta peal korduma iga-aastane Pühajärve deja-vu: Esimesed kaks ringi ratast on lõbus üksindus ja kolmandaks ringiks läheb raskeks ning minuga liituvad tagant tulevad tugevad ratturid.
 |
| Rando Fotovabrikust oskab pildistada nii, et kiirus jääb ka pildile |
Jooksma minnes olin siiski väge ja viha täis, et ennast taas etteotsa joosta. Otepää jooksurada on halastamatu ja raskemat jooksurada, kus triatloni Eestis korraldada, annab ikka otsida. Enamus poolmaratone on kergemad kui 10km seal. Läksin jooksma 4-liikmelise grupiga, kellest enamus suutsin juba esimesel jooksupoolel maha raputada ning vaikselt jõudsin järgi eesolevatele võistlejatele. Ailt, Viktor ja üks venelane olid kolmekesi eest ära läinud. Pärast neid liikus Pirmin ning siis üks Soome PRO võistleja koos ühe ukrainlasega. Teisel tagasipöördel püüdsin kinni ukrainlase ning viimasele 3km läksin kõrvuti soomlasega. Proovisin ise tempot dikteerida ja teda maha raputada. Lahti ma temast aga ei saanud ja viimasel tõusul tegi tema enda kiirenduse ära ja sellest tekkinud vahet ei suutnud ma enam uuesti kinni joosta.
 |
| OTE geelid on selle hooajaga südamelähedaseks saanud |
Lõpetasin ajaga 4:29:44 enda seni parima 6. kohaga. Korralik pingutus andis enda vanuseklassis esimese koha ning hulgalt häid emotsioone ja motivatsiooni, mida Kanadasse kaasa võtta. Pärast võistlust nautisin teiste TriSmilekate seltskonda, sain kolmandat korda herilase käest nõelata ja lõpetasin muidugi koos teistega klubis Comeback. Kuid samal ajal, kui teised enda õnnestunud võistlust tähistasid, pakkisin mina juba peas reisi jaoks kohvreid.
TULEMUS: 6. Koht AEG: 4:29:44 (Ujumine 13:59, Ratas 2:34:46, Jooks 40:58)
