Pühapäev, 20. aprill 2014

TriSmile Kevadlaager 2014

Pärast kahte nädalat kodus oli aeg minna taas Hispaaniasse laagrisse. Koormustest näitas, et 6 nädalat Lanzarotel andis korraliku baasi alla ja nüüd oli aeg koos 60 teise TriSmile sportlasega kevadlaagris kaks nädalat jalgadele vatti anda.

Võrreldes eelmise aasta laagriga oli päris mitu muudatust. Inimesi oli tunduvalt rohkem, mõnel ajahetkel isegi üle 80 ning rattatrennides jagati inimesed umbes 10-liikmelisteks gruppideks laiali. Mina juhtisin enamus päevadest TriSmile 111 ehk kõige kiiremat rattatrenni, kuhu sel korral oli kogunenud eriti palju tugevaid ja vastupidavaid rattureid. Kui eelmine aasta jäi minu punt tavaliselt 6-7-liimeliseks ning mõnel päeval pidime isegi teise pundiga liituma, siis see aasta leidus isegi veel viimasel päeval 10 nägu, kes koos minuga 160km pikale "matkale" tulid (tõusumeetreid kogusime 2430m ja keskmine kiirus oli 28k/h). Siinkohal suur kummardus nende meeste ja ühe naise ees, kes minuga kaks nädalat selles grupis kannatasid!

Treenerite villa
Treenerid, mina kaasa arvatud, elasid 20kesi eraldi villas umbes 2km kaugusel hotellist. Sellel oli nii plusse kui ka miinuseid. Plussiks oli väga mõnus ja meeleolukas elamine koos lõbusate inimestega ja väga palju nalja. Miinuseks oli 2km vahemaa, mida oli vaja iga trenni jaoks läbida, et hotelli jõuda (viimased 250m iga rattatrenni lõpus kujutasid endast 15% tõusu koju ette) ja asjaolu, et kuidagi oli vaja kõik 20 inimest ära ka toita.
Putru läks iga hommiks 2-3 suurt potitäit, tavaline õhtune pastavorm neelan edasse 5 pakki pastat, üle 2,5kg hakkliha ja üle 30 muna. Neile, keda teema rohkem huvitab, toon välja, kuidas pannkookide tegemine välja nägi.

Pannkoogid (kogus 20 inimesele, valmistamisaeg ~1,5h):
  • 24 muna
  • 7 pakki Tartu Mill pannkoogijahu
  • ohtralt piima ja vett
  • toiduõli praadimiseks
  • 10 purki moosi
Esmalt palun segada kokku koostisosad kuni tainas on ühtlane ja piisavalt vedel. Suure tõenäosusega läheb tarvis 2 suurt anumat, sest ühest jääb ilmselgelt väheks. Järgmiseks palun otsida välja 4 panni (soovitavalt paksu põhjaga, mille küljes koogid kõrbema ei lähe) ja ajada pliidid kuumaks. Järgmise 60minuti jooksul küpsetada pannkoogid ükshaavad ja laduda virna. Tulemuseks on kaks umbes 30cm kõrgust virna pannkooke. 

Üksinda ma neid pannkooke õnneks tegema ei pidanud - ühel hommikul oli mul abiks Raiko ning teisel korral Liis.

Hommikune pannkookide rabamine © Fotovabrik
Trennidest rääkides, siis ujumine oli seekord vähem kui aasta vanas 50m olümpiabasseinis. Vesi oli väga mõnus ja kiire ning kuna TriSmile noortegrupist oli kaasas päris mitu ujujat, siis minul, kes ma alles mõni aasta tagasi korraliku ujumise ära õppisin, oli ikka tükk maad tegemist, et noortel sabas püsida. Lühikest maad nendega ikka võidu ei uju. 
Jooksurajad olid treenerite majast kõigest 3min jooksu kaugusel - lõpmatu pikad ja mägised kruusateed ning matkarajad, kuhu oli võimalik väga kiiresti ära eksida, krossirajad ja järsud serpentiinid. Võrreldes Lanzarote krossiradadega olid need profiili poolest suhteliselt sarnased, kuid mõnevõrra raskemad, sest järski tõuse ja laskumisi oli kindlasti rohkem. Vahetusalatrennis oli aga taas näha, et jalad all liiguvad päris hästi ja hetkel ei jõua esimesi jooksuvõistlusi ära oodata et näha, kas võistlustel jooks sama hästi välja tuleb.

Vahetusala treening © Fotovabrik
Rattatrennis olin siis enamus ajast TriSmile 111 grupijuht ja kokku tuli minul rattakilomeetreid kahe nädalaga umbes 1.100km. Nagu eelnevalt juba kirjutasin, siis seekord oli erakordselt palju vinskeid ja tublisid rattureid laagris, kes järjepidevalt minu gruppi tagasi tulid, olenemata sellest, kui palju ma neid eelneval päeval väsitada üritasin. Kirss tordil oli loomulik laagri viimane päev, kus pärast 1300m kõrgusel ära käimist tegin meestega diili, et mina lähen viimase tunni ette vedama ja nemad käivad ükshaaval ees abistama. Asjaolud muutusid huvitavaks, kui täiesti ootamatult sirge tee peal Tartu Milli grupp meist 47km/h kiirusega mööda kihutas. Ega selline tegu vastuseta jää ja nii panime rauad paremale ja lasime mõni hetk hiljem omakorda neist >50km/h kiirusega mööda. Paar kilomeetrit hiljem keeras teine grupp kohvikusse, aga meie lasime veel 30km edasi kuni viimanegi end meie grupis välja elada sai.
...aga loomulikult räägiti terve õhtu ainult sellest, kuidas Tartu Mill grupp TriSmile 111 grupile ära pani.

Jooksutehnika trenn © Fotovabrik
Nii, aga mis siis veel juhtus? Laagris andsin ka veel jooksutehnika trenne ja täitsa tore oli näha, kuidas mõni inimene trenni lõpus enda esimesi "päris" jooksusamme tegi. Ühe rehvi sõitsin nii siledaks, et sellega oli võimalik kõiki kurve külg ees võtta ja ühe korra õnnestus mul isegi rattaga üle pea panna. Midagi hullu siiski ei olnud, kui paar kriimu välja arvata. Ratas jäi ka terveks ja Pirmin, kes oli kukkumise teine osaline, jõudis ka mõne päevase vaheajaga taas ratta selga. 



Eestisse tagasi tulles võtsin seekord päikese ja sooja ilma kaasa. Täna käisin juba lühikeste pükste ja t-särgiga jooksmas. Loodan, et ilm jääb selline ja enam uut külmalainet ei tule. Järgmise kuu alguses on esimesed väikesed jooksuvõistlused ja siis hakkab juba varsti triatlonihooaeg Eestis pihta. Välismaale vist niipea uuesti ei lähe. Kodus on ka hea.