Tartust Tallinnasse...rattaga

Blogipost lubatud, tehtud

Tartu Jooksumaratonist on 2 nädalat möödas, Viljandi järvejooksust juba üle 3. Kui Viljandis kimbutas võistlejaid vihmane ja külm ilm, siis Jooksumaratoni ajal olid juba ideaalilähedas tingimused jooksmiseks - pingutuseks piisavalt soe, aga ka mitte nii, et rajal olles üleliia palav oleks hakanud. Mõlemad jooksud lõpetasin positiivse noodiga ja uute isiklike rekorditega. Pikema tagasivaate jooksudest teen järgmises blogipostituses. Selles blogipostist tahtsin rääkida hoopiski muul teemal.

Nimelt sai õhtu enne Jooksumaratoni onule ja tema pojale kergekäeliselt lubatud, et tulen kahe nädala pärast onupoja sünnipäevaks Tallinnasse külla. Nagu selliste asjadega ikka, siis oli see lubadus kaks nädalat hiljem juba meelest läinud ja nädalavahetus täiesti täis bookitud - laupäeval seisin Tartu Olümpiajooksul joogipunktis ja ergutasin võistlejaid, kes 30 kraadise kuumusega kõrvetava päikese all läbi linna kihutasid. Pärastlõunal sõitsin rattaga Otepääle ja ujusin Pühajärves kaks ringi ümber saare (NB: ilma kalipsota!) ning õhtuks tulin rattaga samamoodi tagasi. 

Tagasiteel Otepäält Tartusse hakkasin siis erinevaid variante kaaluma, kas ja kuidas ikkagi onupoja 8-ndaks sünnipäevaks Tallinnasse jõuda. Niisama päev vabaks võtta ja Tallinnasse sõita polnud võimalik, sest järgmiseks päevaks oli juba planeeritud pikk 5-tunnine rattatrenn ja pärast trenni ei tahtnud mitte kuidagigi palava ilmaga rongis või bussis istuda ja pealinna sõita. Samas sai kaks nädalat varem suure suuga lubatud sünnipäevaks platsis olla ja ma ei soovinud kellelegi pettumust ka valmistada.

Juhuslikult korraldas üks klubiliige samal nädalavahetusel üht omamoodi pisut pöörast ja segast mitmepäevasõitu. Rattaga Tallinnast Pärnu, Tartusse ja tagasi Tallinnasse - kokku üle 500km kolme päevaga. Kolmandaks päevaks, pühapäevaks, olid nad jõudnud Tartusse ja asusid teele tagasi Tallinnasse, 190km mööda Piibe maanteed. Ideaalne kokkusattumus tänu millele sain ühildada trenni ja sõidu Tallinnasse. Pühapäeva hommikul helistasingi kiirelt treenerile üle, et venitan trenni pisut pikemaks ja onule, et ta valmistaks õhtuks grilli ette. 

Tartust startisime hommikul natukene pärast kella 10 ja esimesed 2 tundi tuli meid saatma terve suur punt teisi TriSmilekaid, kes pärast Jõgevat tagasi koju keerasid. Sõit oli kiire, algul võib-olla mõne jaoks isegi pisut liiga kiire. Tuul puhus tagant ja esimesed 2 tundi sõideti üle 33km/h keskmist. Päike oli taas tugev ja vedelikku kulus ikka päris korralikult. Pärast abiliste tagasipööramist jäi meid alles 11tk, kellest valdav enamus olid sadulas kolmandat päeva järjest ja kellel kõigil selja taga juba kõvasti üle 300km. Sellegipoolest oli kõikidel suu näerul ja minu üllatusekski oli grupis vähe neid, kes oleks näiteks valutava tagumiku üle nurisenud (või siis keegi ei julgenud seda välja näidata?). 

Meie punt peatumas Jõgeval

Saateautona oli meil kaasas üks mikrobuss, mille roolis oli keegi prantslane. Kusjuures ma siia maani ei saanud aru, kuidas see prantslane sinna sattus ja sama ei osanud öelda mulle ka teised grupisolijad. See vist on ja jääb üheks müsteeriumiks, kuidas üks prantslane satub Eestis mitu päeva kestva rattasõidu saateautojuhiks…

Sõidu teine pool kujunes mitmekesisemaks. Enam ei puhunud tuul tagant, vaid keerutas ja kord puhus vastu ning kord külje pealt. Pärast poksipeatust ühes kohalikus burgsiputkas jäime isegi korra vihma kätte, kuid see oli isegi mõnus ja vajalik jahutus, sest kraadiklaas lähenes taas 30 kraadile. 50km enne lõppu jäi juttu grupis juba vähemaks ja kes jõudis, see tegi ees kõvasti tööd, et kiiremini kohale jõuda. Tänu väga kiirele esimesele poolele oli keskmine kiirus grupis lõppkokkuvõttes igati korralik (31,5km/h) ja tegelikult jõudsime kohale kõvasti varem, kui algul oli planeeritud (lausa alla 6 tunni!). Halval päeval olen sõitnud sarnast trassi varakevadel tugeva vastutuulega ja keskmine kiirus oli siis 25km/h!

Sõidetud trass ja seda alla 6h

Lõppkokkuvõtes oli väga mõnus trenni väga laheda seltskonnaga ja loodetavasti ei jäänud see viimaseks “Tallinn - Pärnu - Tartu - Tallinn” rattamatkaks. Sünnipäevale jõudsin ka veel pealekauba ja maikuune grill Kakumäe männide all koos värske Võrtsjärve kalaga panid päevale auväärse punkti. :)

TriSmile Kevadlaager 2014

Pärast kahte nädalat kodus oli aeg minna taas Hispaaniasse laagrisse. Koormustest näitas, et 6 nädalat Lanzarotel andis korraliku baasi alla ja nüüd oli aeg koos 60 teise TriSmile sportlasega kevadlaagris kaks nädalat jalgadele vatti anda.

Võrreldes eelmise aasta laagriga oli päris mitu muudatust. Inimesi oli tunduvalt rohkem, mõnel ajahetkel isegi üle 80 ning rattatrennides jagati inimesed umbes 10-liikmelisteks gruppideks laiali. Mina juhtisin enamus päevadest TriSmile 111 ehk kõige kiiremat rattatrenni, kuhu sel korral oli kogunenud eriti palju tugevaid ja vastupidavaid rattureid. Kui eelmine aasta jäi minu punt tavaliselt 6-7-liimeliseks ning mõnel päeval pidime isegi teise pundiga liituma, siis see aasta leidus isegi veel viimasel päeval 10 nägu, kes koos minuga 160km pikale "matkale" tulid (tõusumeetreid kogusime 2430m ja keskmine kiirus oli 28k/h). Siinkohal suur kummardus nende meeste ja ühe naise ees, kes minuga kaks nädalat selles grupis kannatasid!

Treenerite villa

Treenerid, mina kaasa arvatud, elasid 20kesi eraldi villas umbes 2km kaugusel hotellist. Sellel oli nii plusse kui ka miinuseid. Plussiks oli väga mõnus ja meeleolukas elamine koos lõbusate inimestega ja väga palju nalja. Miinuseks oli 2km vahemaa, mida oli vaja iga trenni jaoks läbida, et hotelli jõuda (viimased 250m iga rattatrenni lõpus kujutasid endast 15% tõusu koju ette) ja asjaolu, et kuidagi oli vaja kõik 20 inimest ära ka toita.

Putru läks iga hommiks 2-3 suurt potitäit, tavaline õhtune pastavorm neelan edasse 5 pakki pastat, üle 2,5kg hakkliha ja üle 30 muna. Neile, keda teema rohkem huvitab, toon välja, kuidas pannkookide tegemine välja nägi.

Pannkoogid (kogus 20 inimesele, valmistamisaeg ~1,5h):

• 24 muna
• 7 pakki Tartu Mill pannkoogijahu
• ohtralt piima ja vett
• toiduõli praadimiseks
• 10 purki moosi

Esmalt palun segada kokku koostisosad kuni tainas on ühtlane ja piisavalt vedel. Suure tõenäosusega läheb tarvis 2 suurt anumat, sest ühest jääb ilmselgelt väheks. Järgmiseks palun otsida välja 4 panni (soovitavalt paksu põhjaga, mille küljes koogid kõrbema ei lähe) ja ajada pliidid kuumaks. Järgmise 60minuti jooksul küpsetada pannkoogid ükshaavad ja laduda virna. Tulemuseks on kaks umbes 30cm kõrgust virna pannkooke. 

Üksinda ma neid pannkooke õnneks tegema ei pidanud - ühel hommikul oli mul abiks Raiko ning teisel korral Liis.

Hommikune pannkookide rabamine © Fotovabrik

Trennidest rääkides, siis ujumine oli seekord vähem kui aasta vanas 50m olümpiabasseinis. Vesi oli väga mõnus ja kiire ning kuna TriSmile noortegrupist oli kaasas päris mitu ujujat, siis minul, kes ma alles mõni aasta tagasi korraliku ujumise ära õppisin, oli ikka tükk maad tegemist, et noortel sabas püsida. Lühikest maad nendega ikka võidu ei uju. 

Jooksurajad olid treenerite majast kõigest 3min jooksu kaugusel - lõpmatu pikad ja mägised kruusateed ning matkarajad, kuhu oli võimalik väga kiiresti ära eksida, krossirajad ja järsud serpentiinid. Võrreldes Lanzarote krossiradadega olid need profiili poolest suhteliselt sarnased, kuid mõnevõrra raskemad, sest järski tõuse ja laskumisi oli kindlasti rohkem. Vahetusalatrennis oli aga taas näha, et jalad all liiguvad päris hästi ja hetkel ei jõua esimesi jooksuvõistlusi ära oodata et näha, kas võistlustel jooks sama hästi välja tuleb.

Vahetusala treening © Fotovabrik

Rattatrennis olin siis enamus ajast TriSmile 111 grupijuht ja kokku tuli minul rattakilomeetreid kahe nädalaga umbes 1.100km. Nagu eelnevalt juba kirjutasin, siis seekord oli erakordselt palju vinskeid ja tublisid rattureid laagris, kes järjepidevalt minu gruppi tagasi tulid, olenemata sellest, kui palju ma neid eelneval päeval väsitada üritasin. Kirss tordil oli loomulik laagri viimane päev, kus pärast 1300m kõrgusel ära käimist tegin meestega diili, et mina lähen viimase tunni ette vedama ja nemad käivad ükshaaval ees abistama. Asjaolud muutusid huvitavaks, kui täiesti ootamatult sirge tee peal Tartu Milli grupp meist 47km/h kiirusega mööda kihutas. Ega selline tegu vastuseta jää ja nii panime rauad paremale ja lasime mõni hetk hiljem omakorda neist >50km/h kiirusega mööda. Paar kilomeetrit hiljem keeras teine grupp kohvikusse, aga meie lasime veel 30km edasi kuni viimanegi end meie grupis välja elada sai.

...aga loomulikult räägiti terve õhtu ainult sellest, kuidas Tartu Mill grupp TriSmile 111 grupile ära pani.

Jooksutehnika trenn © Fotovabrik

Nii, aga mis siis veel juhtus? Laagris andsin ka veel jooksutehnika trenne ja täitsa tore oli näha, kuidas mõni inimene trenni lõpus enda esimesi "päris" jooksusamme tegi. Ühe rehvi sõitsin nii siledaks, et sellega oli võimalik kõiki kurve külg ees võtta ja ühe korra õnnestus mul isegi rattaga üle pea panna. Midagi hullu siiski ei olnud, kui paar kriimu välja arvata. Ratas jäi ka terveks ja Pirmin, kes oli kukkumise teine osaline, jõudis ka mõne päevase vaheajaga taas ratta selga. 

Eestisse tagasi tulles võtsin seekord päikese ja sooja ilma kaasa. Täna käisin juba lühikeste pükste ja t-särgiga jooksmas. Loodan, et ilm jääb selline ja enam uut külmalainet ei tule. Järgmise kuu alguses on esimesed väikesed jooksuvõistlused ja siis hakkab juba varsti triatlonihooaeg Eestis pihta. Välismaale vist niipea uuesti ei lähe. Kodus on ka hea.

Lanzarote ettevalmistus

Lanzarote laager on läbi ja koos sellega esimene suurem ettevalmistuse plokk selle aasta triatlonihooajaks. Trenni sai tehtud piisavalt kuid, mis tähtsam veel, kvaliteetselt. 5 nädalat kevad-suvises kliimas koos tugevate tuultega panid proovile nii organismi kui ka vaimse poole (eriti, kui ees ootas pikk rattatrenn üle 30km/h kiiruse tuulega). Tervis pidas vastu ja sain kõik trennid ära tehtud, välja arvatatud üksikud korrad, kui pidin ujumist edasi lükkama, sest basseinis olid kõik rajad paksult ujujatega täis.

Nagu graafikul näha, siis sai tehtud üle 80 trenni, umbes 130 tundi ja enam vähem 2300km ulatuses mahtu. Enamasti oli tegemist rahulike trennidega üldfüüsilise tõstmiseks, s.t. madala intensiivsusega pikad rahulikud otsad. Ratta peal oli pulss keskeltläbi 127bpm ning jooksus 145bpm (kui jätta välja lõigujooksud, siis jääb pulss arvatavasti kuhugi 140bpm kanti).

Rääkides kilomeetritest, siis ratta peal tuli kokku 1850km ja kui mul arvutuskäik ei peta, siis umbes 37km vertikaalset tõusu ja samapalju kukkumist. Jooksus siis vastavalt 350km ja ujumises tagasihoidlikud 60km.

Isiklikuks rekordiks Tabayesco tõusul jäi seekord 28min 20sek.

Kui veel natukene numbritest rääkida, siis võrreldes eelmise aastaga tuli ratast pisut vähem, kuid selle eest jooksu lausa 2korda rohkem. Eelmine aasta läksin laagrisse kerge jalavigastusega, mis ei lubanud palju joosta, kuid see laager sai tõesti erakordselt palju maad jooksusussidega ületatud. Ujumine jäi võrreldes eelmise aasta laagriga samaks.

Nii palju siis numbritest, kuid räägiks veel natuke sellest, kuidas see kõik siis tegelikult välja nägi. Esimesed 3 nädalat elasin La Santa külas Rait Rataseppa juures, kes elab ja treenib Lanzarotel juba eelmise aasta novembrikuust saati. Vahepeal liitusid meiega veel Sass ja Kirill ning pärast seda, kui olime mõned päevad neljakesi kahetoalises korteris, kolisin ma ära Club La Santa spordikompleksi, kus oli Aini apartmendis üks voodi vabaks saanud. Seal olles pakuti mulle kaks korda päevas rikkaliku rootsi lauda ning kõik treeningasutused olid vaid paari sammu kaugel. See lubas trennide vahel pikemaid hingetõmbamispause teha ja enam ei olnud vaja ujumise jaoks 3km pikkust rännakut spordikompleksi ja tagasi ette võtta.

Ujumine Lanzarote päikese all

Kuid spordikompleksis elamise tegelik suur eelis oli see, et elad seal koos teiste oma ala tippude ja spetsialistidega. Nii ma kohtusin päevast päeva endiste MM-i ja olümpia medalivõitjatega ning treeneritega, kellel rohkem treeningkogemusi kui mul aastaid kukil. Hingasin nii palju teadmisi ja kogemusi sisse, kui suutsin ning paljud jagasid ka lahkelt soovitusi treeningu ja erinevate alade tehnika kohta. Sai tehtud videoanalüüse ujumisest ja jooksust, uusi tehnikaharjutusi ning nädal või kaks hiljem uuesti tagasisidet selle kohta, kas tehnika oli paranenud või mitte - üldjoontest oli, kuid alati saab paremini.

Bikefit koos Benjaminiga

Tegin bikefiti Benjamin Price juures, kes tegi ka Marko Albertile bikefiti vahetult enne Marko võitu Uus-Meremaa Ironmanil. Ütleme nii, et asend muutus mitte ainult millimeetrite jagu, vaid ikka julgelt mitme cm ulatuses, mis on rattamaailmas nagu istuks uue ratta otsa. Kuid Ben-i kogemuse pagasit arvestades ei tohiks tema arvamuses kahelda ja eriti pärast Marko Alberti Uus-Meremaa IM võitu on ta kindlasti enamiku Eesti triatleetide usalduse ära teeninud ja nii ka minu.

Mis siis oli see, mis ma sellest laagrist enda jaoks kõige olulisemaks pean? Vastus võib tunduda mõnevõrra üllatusena, kuid see on toitumine. Elades esimesed kolm nädalat Rait Ratasepaga, kes jälgib enda toitumist detailsusega, mille sarnast ma ei olnud varem näinud, õppisin ma nii mõndagi. Ta on suutnud enda taastumist läbi toitumise nii kiireks saada, et suudab treenida pikki ja intensiivseid nädalaid, mille kõrval paljud profitriatleedidki kahvatuksid. Jälgides tema toidurituaale sain endale nii üht ja teist kõrva taha pandud ja tulemusena 5kg kergemaks, mis viis tunduvalt kergema enesetunde ja kiirema taastumiseni. Olen kindel, et tänu tähelepanelikumale toitumisele olen suutnud sel treeninglaagris ka rohkem joosta ilma, et vigastusi oleks tekkinud. Samm on kergem ja kiirem kui ealeski varem. Nüüd on vaja seda hoida ja oodata, mida suvel võistlushooajal korda suudan saata.

Kvaliteet-kütus 

Sportlyzer Year in Review

Facebook offers everybody to see his/her last year's review - see the 20 most popular (or most embarrassing) Facebook posts of 2013. I also wanted to see my "TOP Facebook Moments of 2013", but all Facebook was able to show me, were pictures of me training or competing - not that impressive.

But let me share the numbers and statistics behind these pictures using Sportlyzer. Sportlyzer is an online training diary and management system. In my opinion it is really easy to use and has all functionality a normal endurance athlete might need. It won't give you an in-depth analysis of your SRM-bike sessions (however, you can still upload powermeter files into Sportlyzer), but it will do the most important work for you, which is storing, sharing and keeping your training plan in sync with your coach. 

One year in a single view

First I will show you the overview of my last year as it is shown in the yearplanner of the coach-view in Sportlyzer. You can see a week-per-week view of how much training was predicted (the line on top), how much was planned (dark-grey bar) and how much training was really done in that week (light-grey bar). You can also easily see where my A,B,C,D races where placed.  It is a great way to view the whole year in one view and it gives you a great overview while planning your season.

As you see, I trained really hard from February until May and than had my main season with many competitions before I started preparing for the Ironman 70.3 Lanzarote in October, which was my main goal last year. After my last race I basically rested one full month and started training again in November.

Summary

You can also find a nice table with the sum of all individual activities. I picked out the TOP 3. You can see, that I was quite busy on the bike but not that much on the run track and neither in the pool.

To show you some more of my biking Sportlyzer also offers also a table to show the amount of training per month.

And you can see a month-per-month total of training sessions.

You can open each month to see how you did in each discipline individually.

Training camps

That's enough about the summary of 2013. Now lets have a look at a training camp. I chose the 5 weeks on Fuerteventura, which I had the privilege to spend with Alexandr Latin and Kirill Kotśegarov. Here you can see the total of each day in the training camp and how it was divided between different diziplines. As the camp progressed, the bike session became longer and while I did hardly any running in the beginning of the camp because of an injury, I slowly started running more regularly at the end.

How about some more detail? Let's have a look at my busiest week of 2013. This time it was a training camp in Lloret De Mare in Spain. You can see how my training was divided between different weekdays and a peak on Sunday. At the bottom you see a weekly summary for each dizipline. 

Favourite sessions

Now last but not least I will show you my longest bike ride in 2013 and how my friends in Sportlyzer reacted after I posted this session.

If you would like to find out more about Sportlyzer you can visit www.sportlyzer.com . If you already are using Sportlyzer and you would like to see your own statistics of 2013, you can find a description on how to use the statistics page here:

http://blog.sportlyzer.com/how-to-design-a-statistics-page-for-training-data-analysis/