Maailmameistrivõistlused 70.3 Ironman Mont-Tremblant, Kanada 2014

Niisiis oligi käes päev, mida olin oodanud pikisilmi sellest ajast saadik, kui kunagi Ainiga koos istusime ja maailmameistrivõistlused endale eesmärgiks võtsime. Toona tundus see nii raske, hirmuäratav ja ulmeline. Mõistuse jaoks tundus eesmärk ebareaalne ja kättesaamatu, kuid üks väike osa minus ütles, et see on tehtav ja sugugi mitte võimatu. See on seesama osa, mis praegugi rasketel hetkedel paneb mind edasi tegutsema - siis, kui keha ütleb "Stop!" ja terve mõistus ütleb "Aitab!", aga see väike osa ei luba ja ei lase seisma jääda ning alla anda. Nimetan seda osa "Animal" ehk siis sisemiseks loomaks või siis lihtsalt (ise)loomaks.

Ma arvan, et just tänu enda iseloomuline olen suutnud jääda kõikide nende aastate vältel positiivseks ja motiveerituks. Olen proovinud tagasilööke võtta kui midagi positiivset ja kogu teekonna üht vältimatut osa. Teised, kolmandad ja neljandad kohad on pidevalt mõjunud lisamotivatsioonina ja sundinud treeningutel rohkem keskenduma. Esimesed kohad on selles suhtes isegi natukene ebameeldivad, sest sul võib kaduda nälg ja tahtmine treeningutel rohkem pingutada.

Kuid kindlasti ei oleks ma ammugi nii kaugele jõudnud, kui mu kõrval ei oleks inimesed, kes minusse usuvad ja mind toetavad. Eesotsas muidugi treener ja nõustaja Ain-Alar Juhanson, kes isegi kõige kehvemast võistlustulemusest suutis alati midagi positiivset välja tuua ja minu tüdruk Liis, kes on mind kogu selle aja vältel ära kannatanud ning kõiki minu ratsionaalseid ja ebaratsionaalseid tegusid ja otsuseid toetanud. Kolmandaks muidugi sugulased, kelle toetus on lubanud mul viia ettevalmistused sellisele tasemele, mida minu enda rahalised võimalused ei oleks võimaldanud. Viimasena tahan tänada kõiki enda Trismile klubikaaslasi, teisi triatleete ja spordisõpru Eestis, kes on minuga nii treeningutel kui ka võistlustel osalenud. Triatlon on küll individuaalspordiala, kuid seda ei ole võimalik üksinda teha! Aitäh teile kõigile!

Tulles tagasi siis päevale, mille jaoks olin treeninud viimased 3 aastat, siis võiks ju arvata, et selline võistlus tekitab tohutu suure võistluspinge ja ärevuse, aga endalegi üllatuseks ei kogenud ma midagi sellesarnast. Ei tundnud ma mingit pinget eelnevatel päevadel ega ka võistluspäeval endal. Pigem oli tegemist sügava rahu ja suure enesekindlusega, et ma olen täpselt seal, kus ma olema pean ja ei olnud kahtlust ka, et minu sattumine sinna oleks kuidagi juhuslik või õnnelik juhus. Olin valmis võistluseks ja ootasin võimalust näidata kõikidele mis puust (või õigemini rauast) ma tegelikult tehtud olen.

Mont-Tremblanti küla, kus võistlus toimus

Võistlus oli suur - üle 2200 võistleja erinevatest maailma paikadest vanuses 18 kuni üle 80 aastani välja. Kohal oli kogu maailma kõikide vanuseklasside parimad 2%. Minuga ühes stardiklassis võistles üle 80 võistleja, mis tähendas sisuliselt, et igalt 60 kvalifikatsioonivõistluselt oli kohal võitja ja üksikutel juhtudel ka teine koht. Kuhu mina ennast selles seltskonnas paigutasin? Ei tea, sest ei uurinud enne ühegi teise võistleja tausta, isegi nimesid ei uurinud. Teadsin umbes mis stardinumbrite vahemikus nad asuvad ja rohkem infot mul vaja polnudki.

Suhteliselt väikese vanuseklassi eelis oli see, et stardis oli suhteliselt vähe trügimist. Kõiki vanuseklasse lasti lahti eraldi paariminutiliste vahedega. See tähendas palju ruumi stardis, aga palju trügimist distantsi teisel poolel, siis kui teiste vanuseklassi aeglased ujujad jalgu jäid. Ujumise eesmärgiks oli leida endale hea kaasvõistleja, kelle sabas distants ohutult ja kiirelt läbida. Kui veel distantsi alguses suutsin enam-vähem jälgida, kes eest ära ujusid ja kus mina nende seas asun, siis tagasipöörde juures oli teisi ujujaid juba nii palju, et enam ei olnud võimalik jälgida, kelle taga sa parasjagu ujud. Ega teine pool oligi rohkem selline slaalom ja veest väljudes olid juba kõikide ujumismütside värvid sassi läinud. Vahetusalas nägin rõõmustades, et minu vanuseklassi kotid olid suuremas osas puutumatud, mis tähendas, et olin ikka kuskil eesotsas.

M18-24 vanuseklassi start

Rattadistantsi alustades sai siis selgeks, mida 2200 võistlejat tegelikkuses tähendab. See tähendab tohutut hulka rattureid, kellest pooled tahaksid õiget vahet hoida, kuid kes tegelikult seda teha ei saa, sest tee on lihtsalt liiga kitsas ja rattureid on liiga palju. Lainetega start ainult suurendas seda probleemi, sest ees oli üüratu mass, kellest oli vaja kuidagi mõõda sõita. Esimesed 10km sõitsingi sisuliselt ainult vasakul pool teed või vastassuunas ning alles esimesele pikemale tõusule ja kiirteelele minnes muutus olukord natukene normaalsemaks ja inimestel oli võimalik sõites õiget tuulessõiduvahet hoida. See muidugi ei tähendanud, et kõik oleks seda järginud - igal pool oli näha 10-liikmelisi gruppe, kes sõitsid kord ükshaaval, kord mingis karusselli laadses konfiguratsioonis teineteise taga. Sarnane ruumiprobleem tundus ka olevat liidritel, kes sõitsid distantsi keskel 15 liikmelises pundis mulle vastu. Kohtunikud olid küll kõrval, kuid Kanada viisakus vist ei lubanud vahele segada. Ma valetaks, kui ma ütleks, et mina ei sõitnud tuules - ütlen ausalt, et ka mina sõitsin kohati teiste tuules, kuid olin alati esimene, kes üksinda grupi eest ära sõita proovis. Olukorras, kus tuulessõitmist kohtunike poolt massiliselt tolereeritakse, tehakse seda ausa võistluse arvelt ja see oli hetk, kus minu jaoks kadus ära MM-i võlu ja paistis kõige koledamal viisil välja, kuidas IRONMAN on ikkagi ettevõte, kelle huvides on raha teenida ja mitte sport ise. Kurb, kuid sellega peab leppima.

Üldkokkuvõttes möödus rattadistants siiski väga edukalt. Teadsin, et distantsi kõige raskem osa on viimasel 20 kilomeetril, kus niigi mägine tee muutub veel oluliselt mägisemaks ning kus tõusunurgad ulatuvad kohati 10% ja kõrgemalegi. Jagasin enda energiavarud just nii, et viimasel 20km jõuaksin veel juurde vajutada ja sealt olulise eelise võita. Ratta lõppajaks jäi 2:16:50 ja 39.5km/h keskmist, mis on seni minu kõigi aegade kiireim.

Jooksma minnes juhtus siis midagi enneolematut, midagi, mida Liis siiamaani ei suuda uskuda - ma naeratasin! Tema väitel olen ma tavaliselt võisteldes hästi tõsine ja nii keskendunud, et ei pane raja ääres kaasaelajaid tähelegi. Ega seekordki olin väga keskendunud ja tahtsin kindlasti võistluselt maksimumi võtta, kuid samas oli mul kõik kontrolli all. Tulin ratta pealt maha ja teadsin, et olin sõitnud hea aja. Ma ei teadnud küll, et lausa nii hea aja, kuid teadsin, et kõik on läinud täpselt nagu plaanisin ja nautisin seda täiel rinnal. See lubas ka väikese kõrvalekalde ja Liisuga plaksu lüüa vahetult enne võistluse kõige raskemat osa - jooksu.

Jooks kulges uuest Tremblanti külast vanasse ja tagasi - kokku kaks ringi. Kaks ringi Ameerika mägesid, sest kogu distantsi vältel ei olnud 100m ka siledat maad ning pidevalt oli vaja ülesse või alla joosta. Eriti valus oli ringi alguses külasisene "põnts", mis läks mõlemalt poolt umbes 8% nurgaga ülesse/alla. Seda "põntsu" pidi tagasi joostes uuesti võtma ning kokku oli vaja 4 korda sealt üle joosta. Aga see polnud ammugi kõik, sest kogu aeg sundisid tõusud ja laskumised tempot muutma ja see tegi jala lõpuks nii pehmeks, et oleksin hea meelega üles roomanud viimastel kilomeetritel sel järsul tõusul linna. Finishisse viiv 10% laskumine lükkas küll hoo uuesti sisse, kuid jalad olid sodid!

Sodi, aga õnnelik! Õnnelik ja läbikülmunud. Võistlushommikul oli väljas kõigest 7 kraadi sooja ja päeva jooksul ei olnud termomeetrinäit üle 20 kraadi roninud. Võistluse ajal ma ei pannud midagi tähele, kuid pärast finishijoont sain aru, et olin viimased 4 tundi korralikult külmetanud. Käisin kähku massaazis ära ja sõin sisse kiired süsivesikuid, et uuesti energiat keha soojenemise jaoks saada. Arstide käest sain veel fooliumist teki ümber ja pool tundi hiljem hakkas vaikselt jälle soe. Sain teada, et mu lõpuaeg oli 4:12:01 ja enda vanuseklassis lõpetasin 8.kohal. Mõlemad tulemused, mille üle olen ülimalt õnnelik. Seda enam, et võitjast jäi lahutama vähem kui 5 minutit. Protokolli vaadates ma isegi mäletan, millal Itaallane Matteo Fontana ratta peal minust mõõda sõitis.

Kirjutada oleks veel nii paljudest asjadest, et blogipost veniks veel 2-3korda pikemaks, kuid ma proovin siinkohal joone alla tõmmata. Olen väga tänulik  Liisule, enda emale ja Katale, kes minu võistlust Kanadasse kohapeale jälgima tulid ja kõikidele teistele, kes võistlust interneti teel ühel või teisel moel jälgisid. Loodan, et see ei jäänud viimaseks korraks ja et neid kordi tuleb veel ja veel. Olgu nendeks siis MM, EM või mingi muu suurvõistlus.

Lisan blogiposti lõppu veel lühikese video enda võistlusest, mille pani kokku Liis. Kuna võistlust ise oli suht keeruline koha pealt jälgida, siis jäi võistluse osa paraku pisut lühikeseks, kuid see on ikkagi parem kui mitte midagi! :)

Tulemused: Aeg 4:12:01 (Ujumine: 26:09, Ratas 1:16:50, Jooks 1:23:35), koht 73 (vanuseklassis 8)

Silver's Mont-Tremblant IRONMAN 70.3 World Championships from Liis on Vimeo.

Treenimine Kanadas Ottawa linnas

Gatineau park - mets, järved ja mäed

Reis Eestist Kanadasse oli mitmes mõttes uus isiklik rekord. Esiteks pole ma varem väljaspool Euroopat käinud, rääkimata veel kuskil nii kaugel. Teiseks oli reisi kestvus üle 24tunni - esimene lend Tallinnast väljus kell 7 hommikul ning Ottawasse jõudsin sama päeva öösel kohaliku aja järgi kell 2 öösel (Eesti aja järgi kell 9 hommikul). Kolmandaks ei olnud ma ühe päeva jooksul nii palju lennanud: Tallinn - Stockholm - Frankfurth a. Main - Paris - Montreal - Ottawa. Viimane ots oli siiski bussiga ning see on ka ainus aeg, kus ma lõpuks magama jäin. Kohale jõudes ootas mind kohal eestlane Arno Turk, kes juhatas mind enda uude koju ja aitas mind tagauksest sisse. Koju jõudes vajusin ma sisuliselt kohe voodisse ja jäin 6 tunniks magama kuniks ajavahe ja naabripoiste kära mind üles äratas. Sisuliselt kulus nädala, et täielikult ajavahega harjuda ja südamelöögisageduse trenni ajal taas normaalseks saada.

Esimene nädal kuluski peamiselt uue keskkonna tundma õppimiseks ja kohaliku eluga harjumiseks. Otsisin üles kohaliku ujula, jooksuraja ja parima rattateed - täpsemalt vaatasin milliseid teid vältida, sest autosid oli igal pool kordades rohkem kui Tartus täistunnil ja teede kvaliteet oli ka vastavalt auguline. Õnneks jätkus aga ka rattateid ja autojuhid on seal ka rohkem ratturitega harjunud ega tee väga ohtlike manöövreid.

Mõnikord pidi ilma eest silla alla peitu pugema

Lähedal asus ka suur park ja looduskaitseala, kus autoliiklus oli väga madal või mõnedel päevadel lausa keelatud. Park pakkus umbes 30-40km jagu ilusa asfaltkattega teid, mis viisid vahetpidamata mäest ülesse ja alla läbi tiheda metsa. Vahest jäi tee äärde mõni väiksem väi suurem järveke või vaateplatform, kust oli võimalik vaadata Ottawa jõe kulgu. Ülevalt oli väga hästi näha, kuidas üks pool jõge oli täielik sile maastik (isegi Eesti mõttes täiesti sile) ja teine pool õudsalt mägine. Mäed ei olnud kõrged, kuid pidevalt läks ülesse ja alla - umbes selline nagu Otepää ümbruskond ainult natuke kõrgemad ja järsemad mäed. Teisisõnu - ühel pool jõge sai sõita küll väga kiiresti, kuid pidi arvestama väga paljude autodega ning teisel pool jõge oli küll väga vähe liiklust, kuid liiga mägine, et seal iga päev sõita. Enamus ajast sõitsin ikkagi pargis ja kergeid taastuvaid kerimisi tegin kodus puki peal. Tiheda autoliiklusega siledatele teedele läksin ainult mõned üksikud korrad. Linnast välja sõites võttis aega 45min enne, kui jõudsin mõne rahulikuma teelõigu peale, kus sai omaette lõike sõita.

Metsloomad inimesi küll ei kartnud

Lake Meech - Üks ilusamaid ja puhtamaid järvi, kus ujunud olen

Joosta oli jällegi väga hea. Minu maja asus jõest kõigest kilomeetri kaugusel ja mööda kergliiklusteid oli võimalik lõpmatuseni jõge pidi alla või ülesse joosta. 3km kaugusel leidsin liivakattega staadioni, kus lõike joosta ja jooksuharjutusi meeldis mul teha väikesel saarel keset jõge. Saare elanikud olid peamiselt oravad, metsümisejad, pardid ja haned. Neid oli seal ikka päris mitukümmend igast liigist. Ühel korral sain isegi orava käest sõimata, et ma ta pähklite peal tallasin. Te ei kujuta ettegi, kuidas oravad karjuvad - see oli päris naljakas hääl.

Ujumine oli kõige kaugemal - umbes 5km kaugusel ülikooli spordihoones oli pooleks jagatud 50m bassein. Samas kompleksis oli ka suur jõusaal ja mitu pallisaali, jalkaväljakut ja staadion. Tudengitele oli kuukaart täiesti mõistliku hinnaga saadaval ja ainsaks takistuseks olid harjumatud lukusüsteemid. Ameerikas on väga levinud lukud, mille avamiseks tuleb sisestada numbriratta abil kindel numbrikood ja esimesel paaril korral oli see ikka päris segadust tekitav ja harjumatu.

Kohalikust elust rääkides, siis teada olevat on kanadalased vägagi viisakad ja abivalmis rahvas. Igal pool, kus ma käisin, oldi äärmiselt abivalmid ja küsiti kuidas mul läheb. Ilm on seal Eestiga üsna sarnane, kuid suvel ikkagi pisut soojem. Minu viibimise ajal oli temperatuur tavaliselt kuskil 20 kuni 25 kraadi, aga oli ka selliseid päevi, kus kraadiklaas jäi alla 15 kraadi. Talved pidid olema umbes sama külmad nagu Eestis ja lumerohked. Murdmasuusatamine on väga populaarne ja kord aastas toimub neil ka kohalik suusamaraton, mis pidi samuti väga populaarne olema. Loodus ei erine Eesti omast väga palju. On väga palju metsa, veekogusid ja loomi nagu kitsi, karusid, mitmeid erinevaid liike oravaid, aga ka selliseid "eksootlisi" loomi nagu pesukarusid ja kilpkonni. Kilpkonnad olidki vist kõige suurem üllatus, sest kohtasin neid esimest korda keset põldu suure autotee ääres. Ja see polnud mingi väike kilpkonn, vaid selline kassisuurune ja nokaga, millega nad võivad sõrme otsast hammustada.

Vaade Ottawa kesklinnale

Tegin Ottawas viimase raskema treeningtsükli enne MM-i, mille lõppu mahtus ka kontrollvõistlus. Nimelt leidsin interneti teel, et ainult 100km kaugusel toimub täpselt sobival ajal olümpiadistantsi triatlon siledal maal. Kiire kirjavahetus korraldajaga ja juba saingi kokku lepitud kuidas ma kohale ja osalema saan tulla. Cornwall Triathlon on kohalik väike triatlonivõistlus, suuruselt võrreldav Melliste triatloniga. Eelmiste aastate tulemuste järgi paistis, et tase ei ole väga kõrge ja tundsin, et õnnestumise korral võin ma sealt võistluselt lisaks heale treeningule ka natuke auhinnaraha kaasa võtta. Peamiseks ajendiks oli aga ikkagi enda seisukorra kontrollimine enne maailmameistrivõistlusi. Võib-olla kirjutan kunagi tulevikus pikkema blogiposti ainult Cornwall triatloni teemal, kuid siin kirjeldan lühidalt võistluskäiku:

Cornwall Triathlon start

Ujumiselt väljusin kolmandal kohal, hakkasin ratta peal kõigepealt enda rütmi otsima ja vaikselt ettepoole liikuma. Neljandal ja viimasel rattaringil olin esimese kohaga kõrvuti ja jooksma läksin juba esimesena. Jooksuga ma enam võitu käest ei andnud ja ületasin finishijoone napilt pärast 2 tunni piiri. Võistlus, mille tulemuse ja käiguga sain igati rahule jääda ja mis andis väga palju positiivset enesekindlust MM-i jaoks. Nüüd olin siis täiesti valmis ja ei suutnud suurt võistlust enam ära oodata.