Maailmameistrivõistlused 70.3 Ironman Mont-Tremblant, Kanada 2014

Niisiis oligi käes päev, mida olin oodanud pikisilmi sellest ajast saadik, kui kunagi Ainiga koos istusime ja maailmameistrivõistlused endale eesmärgiks võtsime. Toona tundus see nii raske, hirmuäratav ja ulmeline. Mõistuse jaoks tundus eesmärk ebareaalne ja kättesaamatu, kuid üks väike osa minus ütles, et see on tehtav ja sugugi mitte võimatu. See on seesama osa, mis praegugi rasketel hetkedel paneb mind edasi tegutsema - siis, kui keha ütleb "Stop!" ja terve mõistus ütleb "Aitab!", aga see väike osa ei luba ja ei lase seisma jääda ning alla anda. Nimetan seda osa "Animal" ehk siis sisemiseks loomaks või siis lihtsalt (ise)loomaks.

Ma arvan, et just tänu enda iseloomuline olen suutnud jääda kõikide nende aastate vältel positiivseks ja motiveerituks. Olen proovinud tagasilööke võtta kui midagi positiivset ja kogu teekonna üht vältimatut osa. Teised, kolmandad ja neljandad kohad on pidevalt mõjunud lisamotivatsioonina ja sundinud treeningutel rohkem keskenduma. Esimesed kohad on selles suhtes isegi natukene ebameeldivad, sest sul võib kaduda nälg ja tahtmine treeningutel rohkem pingutada.

Kuid kindlasti ei oleks ma ammugi nii kaugele jõudnud, kui mu kõrval ei oleks inimesed, kes minusse usuvad ja mind toetavad. Eesotsas muidugi treener ja nõustaja Ain-Alar Juhanson, kes isegi kõige kehvemast võistlustulemusest suutis alati midagi positiivset välja tuua ja minu tüdruk Liis, kes on mind kogu selle aja vältel ära kannatanud ning kõiki minu ratsionaalseid ja ebaratsionaalseid tegusid ja otsuseid toetanud. Kolmandaks muidugi sugulased, kelle toetus on lubanud mul viia ettevalmistused sellisele tasemele, mida minu enda rahalised võimalused ei oleks võimaldanud. Viimasena tahan tänada kõiki enda Trismile klubikaaslasi, teisi triatleete ja spordisõpru Eestis, kes on minuga nii treeningutel kui ka võistlustel osalenud. Triatlon on küll individuaalspordiala, kuid seda ei ole võimalik üksinda teha! Aitäh teile kõigile!

Tulles tagasi siis päevale, mille jaoks olin treeninud viimased 3 aastat, siis võiks ju arvata, et selline võistlus tekitab tohutu suure võistluspinge ja ärevuse, aga endalegi üllatuseks ei kogenud ma midagi sellesarnast. Ei tundnud ma mingit pinget eelnevatel päevadel ega ka võistluspäeval endal. Pigem oli tegemist sügava rahu ja suure enesekindlusega, et ma olen täpselt seal, kus ma olema pean ja ei olnud kahtlust ka, et minu sattumine sinna oleks kuidagi juhuslik või õnnelik juhus. Olin valmis võistluseks ja ootasin võimalust näidata kõikidele mis puust (või õigemini rauast) ma tegelikult tehtud olen.

Mont-Tremblanti küla, kus võistlus toimus

Võistlus oli suur - üle 2200 võistleja erinevatest maailma paikadest vanuses 18 kuni üle 80 aastani välja. Kohal oli kogu maailma kõikide vanuseklasside parimad 2%. Minuga ühes stardiklassis võistles üle 80 võistleja, mis tähendas sisuliselt, et igalt 60 kvalifikatsioonivõistluselt oli kohal võitja ja üksikutel juhtudel ka teine koht. Kuhu mina ennast selles seltskonnas paigutasin? Ei tea, sest ei uurinud enne ühegi teise võistleja tausta, isegi nimesid ei uurinud. Teadsin umbes mis stardinumbrite vahemikus nad asuvad ja rohkem infot mul vaja polnudki.

Suhteliselt väikese vanuseklassi eelis oli see, et stardis oli suhteliselt vähe trügimist. Kõiki vanuseklasse lasti lahti eraldi paariminutiliste vahedega. See tähendas palju ruumi stardis, aga palju trügimist distantsi teisel poolel, siis kui teiste vanuseklassi aeglased ujujad jalgu jäid. Ujumise eesmärgiks oli leida endale hea kaasvõistleja, kelle sabas distants ohutult ja kiirelt läbida. Kui veel distantsi alguses suutsin enam-vähem jälgida, kes eest ära ujusid ja kus mina nende seas asun, siis tagasipöörde juures oli teisi ujujaid juba nii palju, et enam ei olnud võimalik jälgida, kelle taga sa parasjagu ujud. Ega teine pool oligi rohkem selline slaalom ja veest väljudes olid juba kõikide ujumismütside värvid sassi läinud. Vahetusalas nägin rõõmustades, et minu vanuseklassi kotid olid suuremas osas puutumatud, mis tähendas, et olin ikka kuskil eesotsas.

M18-24 vanuseklassi start

Rattadistantsi alustades sai siis selgeks, mida 2200 võistlejat tegelikkuses tähendab. See tähendab tohutut hulka rattureid, kellest pooled tahaksid õiget vahet hoida, kuid kes tegelikult seda teha ei saa, sest tee on lihtsalt liiga kitsas ja rattureid on liiga palju. Lainetega start ainult suurendas seda probleemi, sest ees oli üüratu mass, kellest oli vaja kuidagi mõõda sõita. Esimesed 10km sõitsingi sisuliselt ainult vasakul pool teed või vastassuunas ning alles esimesele pikemale tõusule ja kiirteelele minnes muutus olukord natukene normaalsemaks ja inimestel oli võimalik sõites õiget tuulessõiduvahet hoida. See muidugi ei tähendanud, et kõik oleks seda järginud - igal pool oli näha 10-liikmelisi gruppe, kes sõitsid kord ükshaaval, kord mingis karusselli laadses konfiguratsioonis teineteise taga. Sarnane ruumiprobleem tundus ka olevat liidritel, kes sõitsid distantsi keskel 15 liikmelises pundis mulle vastu. Kohtunikud olid küll kõrval, kuid Kanada viisakus vist ei lubanud vahele segada. Ma valetaks, kui ma ütleks, et mina ei sõitnud tuules - ütlen ausalt, et ka mina sõitsin kohati teiste tuules, kuid olin alati esimene, kes üksinda grupi eest ära sõita proovis. Olukorras, kus tuulessõitmist kohtunike poolt massiliselt tolereeritakse, tehakse seda ausa võistluse arvelt ja see oli hetk, kus minu jaoks kadus ära MM-i võlu ja paistis kõige koledamal viisil välja, kuidas IRONMAN on ikkagi ettevõte, kelle huvides on raha teenida ja mitte sport ise. Kurb, kuid sellega peab leppima.

Üldkokkuvõttes möödus rattadistants siiski väga edukalt. Teadsin, et distantsi kõige raskem osa on viimasel 20 kilomeetril, kus niigi mägine tee muutub veel oluliselt mägisemaks ning kus tõusunurgad ulatuvad kohati 10% ja kõrgemalegi. Jagasin enda energiavarud just nii, et viimasel 20km jõuaksin veel juurde vajutada ja sealt olulise eelise võita. Ratta lõppajaks jäi 2:16:50 ja 39.5km/h keskmist, mis on seni minu kõigi aegade kiireim.

Jooksma minnes juhtus siis midagi enneolematut, midagi, mida Liis siiamaani ei suuda uskuda - ma naeratasin! Tema väitel olen ma tavaliselt võisteldes hästi tõsine ja nii keskendunud, et ei pane raja ääres kaasaelajaid tähelegi. Ega seekordki olin väga keskendunud ja tahtsin kindlasti võistluselt maksimumi võtta, kuid samas oli mul kõik kontrolli all. Tulin ratta pealt maha ja teadsin, et olin sõitnud hea aja. Ma ei teadnud küll, et lausa nii hea aja, kuid teadsin, et kõik on läinud täpselt nagu plaanisin ja nautisin seda täiel rinnal. See lubas ka väikese kõrvalekalde ja Liisuga plaksu lüüa vahetult enne võistluse kõige raskemat osa - jooksu.

Jooks kulges uuest Tremblanti külast vanasse ja tagasi - kokku kaks ringi. Kaks ringi Ameerika mägesid, sest kogu distantsi vältel ei olnud 100m ka siledat maad ning pidevalt oli vaja ülesse või alla joosta. Eriti valus oli ringi alguses külasisene "põnts", mis läks mõlemalt poolt umbes 8% nurgaga ülesse/alla. Seda "põntsu" pidi tagasi joostes uuesti võtma ning kokku oli vaja 4 korda sealt üle joosta. Aga see polnud ammugi kõik, sest kogu aeg sundisid tõusud ja laskumised tempot muutma ja see tegi jala lõpuks nii pehmeks, et oleksin hea meelega üles roomanud viimastel kilomeetritel sel järsul tõusul linna. Finishisse viiv 10% laskumine lükkas küll hoo uuesti sisse, kuid jalad olid sodid!

Sodi, aga õnnelik! Õnnelik ja läbikülmunud. Võistlushommikul oli väljas kõigest 7 kraadi sooja ja päeva jooksul ei olnud termomeetrinäit üle 20 kraadi roninud. Võistluse ajal ma ei pannud midagi tähele, kuid pärast finishijoont sain aru, et olin viimased 4 tundi korralikult külmetanud. Käisin kähku massaazis ära ja sõin sisse kiired süsivesikuid, et uuesti energiat keha soojenemise jaoks saada. Arstide käest sain veel fooliumist teki ümber ja pool tundi hiljem hakkas vaikselt jälle soe. Sain teada, et mu lõpuaeg oli 4:12:01 ja enda vanuseklassis lõpetasin 8.kohal. Mõlemad tulemused, mille üle olen ülimalt õnnelik. Seda enam, et võitjast jäi lahutama vähem kui 5 minutit. Protokolli vaadates ma isegi mäletan, millal Itaallane Matteo Fontana ratta peal minust mõõda sõitis.

Kirjutada oleks veel nii paljudest asjadest, et blogipost veniks veel 2-3korda pikemaks, kuid ma proovin siinkohal joone alla tõmmata. Olen väga tänulik  Liisule, enda emale ja Katale, kes minu võistlust Kanadasse kohapeale jälgima tulid ja kõikidele teistele, kes võistlust interneti teel ühel või teisel moel jälgisid. Loodan, et see ei jäänud viimaseks korraks ja et neid kordi tuleb veel ja veel. Olgu nendeks siis MM, EM või mingi muu suurvõistlus.

Lisan blogiposti lõppu veel lühikese video enda võistlusest, mille pani kokku Liis. Kuna võistlust ise oli suht keeruline koha pealt jälgida, siis jäi võistluse osa paraku pisut lühikeseks, kuid see on ikkagi parem kui mitte midagi! :)

Tulemused: Aeg 4:12:01 (Ujumine: 26:09, Ratas 1:16:50, Jooks 1:23:35), koht 73 (vanuseklassis 8)

Silver's Mont-Tremblant IRONMAN 70.3 World Championships from Liis on Vimeo.

Tartust Tallinnasse...rattaga

Blogipost lubatud, tehtud

Tartu Jooksumaratonist on 2 nädalat möödas, Viljandi järvejooksust juba üle 3. Kui Viljandis kimbutas võistlejaid vihmane ja külm ilm, siis Jooksumaratoni ajal olid juba ideaalilähedas tingimused jooksmiseks - pingutuseks piisavalt soe, aga ka mitte nii, et rajal olles üleliia palav oleks hakanud. Mõlemad jooksud lõpetasin positiivse noodiga ja uute isiklike rekorditega. Pikema tagasivaate jooksudest teen järgmises blogipostituses. Selles blogipostist tahtsin rääkida hoopiski muul teemal.

Nimelt sai õhtu enne Jooksumaratoni onule ja tema pojale kergekäeliselt lubatud, et tulen kahe nädala pärast onupoja sünnipäevaks Tallinnasse külla. Nagu selliste asjadega ikka, siis oli see lubadus kaks nädalat hiljem juba meelest läinud ja nädalavahetus täiesti täis bookitud - laupäeval seisin Tartu Olümpiajooksul joogipunktis ja ergutasin võistlejaid, kes 30 kraadise kuumusega kõrvetava päikese all läbi linna kihutasid. Pärastlõunal sõitsin rattaga Otepääle ja ujusin Pühajärves kaks ringi ümber saare (NB: ilma kalipsota!) ning õhtuks tulin rattaga samamoodi tagasi. 

Tagasiteel Otepäält Tartusse hakkasin siis erinevaid variante kaaluma, kas ja kuidas ikkagi onupoja 8-ndaks sünnipäevaks Tallinnasse jõuda. Niisama päev vabaks võtta ja Tallinnasse sõita polnud võimalik, sest järgmiseks päevaks oli juba planeeritud pikk 5-tunnine rattatrenn ja pärast trenni ei tahtnud mitte kuidagigi palava ilmaga rongis või bussis istuda ja pealinna sõita. Samas sai kaks nädalat varem suure suuga lubatud sünnipäevaks platsis olla ja ma ei soovinud kellelegi pettumust ka valmistada.

Juhuslikult korraldas üks klubiliige samal nädalavahetusel üht omamoodi pisut pöörast ja segast mitmepäevasõitu. Rattaga Tallinnast Pärnu, Tartusse ja tagasi Tallinnasse - kokku üle 500km kolme päevaga. Kolmandaks päevaks, pühapäevaks, olid nad jõudnud Tartusse ja asusid teele tagasi Tallinnasse, 190km mööda Piibe maanteed. Ideaalne kokkusattumus tänu millele sain ühildada trenni ja sõidu Tallinnasse. Pühapäeva hommikul helistasingi kiirelt treenerile üle, et venitan trenni pisut pikemaks ja onule, et ta valmistaks õhtuks grilli ette. 

Tartust startisime hommikul natukene pärast kella 10 ja esimesed 2 tundi tuli meid saatma terve suur punt teisi TriSmilekaid, kes pärast Jõgevat tagasi koju keerasid. Sõit oli kiire, algul võib-olla mõne jaoks isegi pisut liiga kiire. Tuul puhus tagant ja esimesed 2 tundi sõideti üle 33km/h keskmist. Päike oli taas tugev ja vedelikku kulus ikka päris korralikult. Pärast abiliste tagasipööramist jäi meid alles 11tk, kellest valdav enamus olid sadulas kolmandat päeva järjest ja kellel kõigil selja taga juba kõvasti üle 300km. Sellegipoolest oli kõikidel suu näerul ja minu üllatusekski oli grupis vähe neid, kes oleks näiteks valutava tagumiku üle nurisenud (või siis keegi ei julgenud seda välja näidata?). 

Meie punt peatumas Jõgeval

Saateautona oli meil kaasas üks mikrobuss, mille roolis oli keegi prantslane. Kusjuures ma siia maani ei saanud aru, kuidas see prantslane sinna sattus ja sama ei osanud öelda mulle ka teised grupisolijad. See vist on ja jääb üheks müsteeriumiks, kuidas üks prantslane satub Eestis mitu päeva kestva rattasõidu saateautojuhiks…

Sõidu teine pool kujunes mitmekesisemaks. Enam ei puhunud tuul tagant, vaid keerutas ja kord puhus vastu ning kord külje pealt. Pärast poksipeatust ühes kohalikus burgsiputkas jäime isegi korra vihma kätte, kuid see oli isegi mõnus ja vajalik jahutus, sest kraadiklaas lähenes taas 30 kraadile. 50km enne lõppu jäi juttu grupis juba vähemaks ja kes jõudis, see tegi ees kõvasti tööd, et kiiremini kohale jõuda. Tänu väga kiirele esimesele poolele oli keskmine kiirus grupis lõppkokkuvõttes igati korralik (31,5km/h) ja tegelikult jõudsime kohale kõvasti varem, kui algul oli planeeritud (lausa alla 6 tunni!). Halval päeval olen sõitnud sarnast trassi varakevadel tugeva vastutuulega ja keskmine kiirus oli siis 25km/h!

Sõidetud trass ja seda alla 6h

Lõppkokkuvõtes oli väga mõnus trenni väga laheda seltskonnaga ja loodetavasti ei jäänud see viimaseks “Tallinn - Pärnu - Tartu - Tallinn” rattamatkaks. Sünnipäevale jõudsin ka veel pealekauba ja maikuune grill Kakumäe männide all koos värske Võrtsjärve kalaga panid päevale auväärse punkti. :)

TriSmile Kevadlaager 2014

Pärast kahte nädalat kodus oli aeg minna taas Hispaaniasse laagrisse. Koormustest näitas, et 6 nädalat Lanzarotel andis korraliku baasi alla ja nüüd oli aeg koos 60 teise TriSmile sportlasega kevadlaagris kaks nädalat jalgadele vatti anda.

Võrreldes eelmise aasta laagriga oli päris mitu muudatust. Inimesi oli tunduvalt rohkem, mõnel ajahetkel isegi üle 80 ning rattatrennides jagati inimesed umbes 10-liikmelisteks gruppideks laiali. Mina juhtisin enamus päevadest TriSmile 111 ehk kõige kiiremat rattatrenni, kuhu sel korral oli kogunenud eriti palju tugevaid ja vastupidavaid rattureid. Kui eelmine aasta jäi minu punt tavaliselt 6-7-liimeliseks ning mõnel päeval pidime isegi teise pundiga liituma, siis see aasta leidus isegi veel viimasel päeval 10 nägu, kes koos minuga 160km pikale "matkale" tulid (tõusumeetreid kogusime 2430m ja keskmine kiirus oli 28k/h). Siinkohal suur kummardus nende meeste ja ühe naise ees, kes minuga kaks nädalat selles grupis kannatasid!

Treenerite villa

Treenerid, mina kaasa arvatud, elasid 20kesi eraldi villas umbes 2km kaugusel hotellist. Sellel oli nii plusse kui ka miinuseid. Plussiks oli väga mõnus ja meeleolukas elamine koos lõbusate inimestega ja väga palju nalja. Miinuseks oli 2km vahemaa, mida oli vaja iga trenni jaoks läbida, et hotelli jõuda (viimased 250m iga rattatrenni lõpus kujutasid endast 15% tõusu koju ette) ja asjaolu, et kuidagi oli vaja kõik 20 inimest ära ka toita.

Putru läks iga hommiks 2-3 suurt potitäit, tavaline õhtune pastavorm neelan edasse 5 pakki pastat, üle 2,5kg hakkliha ja üle 30 muna. Neile, keda teema rohkem huvitab, toon välja, kuidas pannkookide tegemine välja nägi.

Pannkoogid (kogus 20 inimesele, valmistamisaeg ~1,5h):

• 24 muna
• 7 pakki Tartu Mill pannkoogijahu
• ohtralt piima ja vett
• toiduõli praadimiseks
• 10 purki moosi

Esmalt palun segada kokku koostisosad kuni tainas on ühtlane ja piisavalt vedel. Suure tõenäosusega läheb tarvis 2 suurt anumat, sest ühest jääb ilmselgelt väheks. Järgmiseks palun otsida välja 4 panni (soovitavalt paksu põhjaga, mille küljes koogid kõrbema ei lähe) ja ajada pliidid kuumaks. Järgmise 60minuti jooksul küpsetada pannkoogid ükshaavad ja laduda virna. Tulemuseks on kaks umbes 30cm kõrgust virna pannkooke. 

Üksinda ma neid pannkooke õnneks tegema ei pidanud - ühel hommikul oli mul abiks Raiko ning teisel korral Liis.

Hommikune pannkookide rabamine © Fotovabrik

Trennidest rääkides, siis ujumine oli seekord vähem kui aasta vanas 50m olümpiabasseinis. Vesi oli väga mõnus ja kiire ning kuna TriSmile noortegrupist oli kaasas päris mitu ujujat, siis minul, kes ma alles mõni aasta tagasi korraliku ujumise ära õppisin, oli ikka tükk maad tegemist, et noortel sabas püsida. Lühikest maad nendega ikka võidu ei uju. 

Jooksurajad olid treenerite majast kõigest 3min jooksu kaugusel - lõpmatu pikad ja mägised kruusateed ning matkarajad, kuhu oli võimalik väga kiiresti ära eksida, krossirajad ja järsud serpentiinid. Võrreldes Lanzarote krossiradadega olid need profiili poolest suhteliselt sarnased, kuid mõnevõrra raskemad, sest järski tõuse ja laskumisi oli kindlasti rohkem. Vahetusalatrennis oli aga taas näha, et jalad all liiguvad päris hästi ja hetkel ei jõua esimesi jooksuvõistlusi ära oodata et näha, kas võistlustel jooks sama hästi välja tuleb.

Vahetusala treening © Fotovabrik

Rattatrennis olin siis enamus ajast TriSmile 111 grupijuht ja kokku tuli minul rattakilomeetreid kahe nädalaga umbes 1.100km. Nagu eelnevalt juba kirjutasin, siis seekord oli erakordselt palju vinskeid ja tublisid rattureid laagris, kes järjepidevalt minu gruppi tagasi tulid, olenemata sellest, kui palju ma neid eelneval päeval väsitada üritasin. Kirss tordil oli loomulik laagri viimane päev, kus pärast 1300m kõrgusel ära käimist tegin meestega diili, et mina lähen viimase tunni ette vedama ja nemad käivad ükshaaval ees abistama. Asjaolud muutusid huvitavaks, kui täiesti ootamatult sirge tee peal Tartu Milli grupp meist 47km/h kiirusega mööda kihutas. Ega selline tegu vastuseta jää ja nii panime rauad paremale ja lasime mõni hetk hiljem omakorda neist >50km/h kiirusega mööda. Paar kilomeetrit hiljem keeras teine grupp kohvikusse, aga meie lasime veel 30km edasi kuni viimanegi end meie grupis välja elada sai.

...aga loomulikult räägiti terve õhtu ainult sellest, kuidas Tartu Mill grupp TriSmile 111 grupile ära pani.

Jooksutehnika trenn © Fotovabrik

Nii, aga mis siis veel juhtus? Laagris andsin ka veel jooksutehnika trenne ja täitsa tore oli näha, kuidas mõni inimene trenni lõpus enda esimesi "päris" jooksusamme tegi. Ühe rehvi sõitsin nii siledaks, et sellega oli võimalik kõiki kurve külg ees võtta ja ühe korra õnnestus mul isegi rattaga üle pea panna. Midagi hullu siiski ei olnud, kui paar kriimu välja arvata. Ratas jäi ka terveks ja Pirmin, kes oli kukkumise teine osaline, jõudis ka mõne päevase vaheajaga taas ratta selga. 

Eestisse tagasi tulles võtsin seekord päikese ja sooja ilma kaasa. Täna käisin juba lühikeste pükste ja t-särgiga jooksmas. Loodan, et ilm jääb selline ja enam uut külmalainet ei tule. Järgmise kuu alguses on esimesed väikesed jooksuvõistlused ja siis hakkab juba varsti triatlonihooaeg Eestis pihta. Välismaale vist niipea uuesti ei lähe. Kodus on ka hea.

Lanzarote ettevalmistus

Lanzarote laager on läbi ja koos sellega esimene suurem ettevalmistuse plokk selle aasta triatlonihooajaks. Trenni sai tehtud piisavalt kuid, mis tähtsam veel, kvaliteetselt. 5 nädalat kevad-suvises kliimas koos tugevate tuultega panid proovile nii organismi kui ka vaimse poole (eriti, kui ees ootas pikk rattatrenn üle 30km/h kiiruse tuulega). Tervis pidas vastu ja sain kõik trennid ära tehtud, välja arvatatud üksikud korrad, kui pidin ujumist edasi lükkama, sest basseinis olid kõik rajad paksult ujujatega täis.

Nagu graafikul näha, siis sai tehtud üle 80 trenni, umbes 130 tundi ja enam vähem 2300km ulatuses mahtu. Enamasti oli tegemist rahulike trennidega üldfüüsilise tõstmiseks, s.t. madala intensiivsusega pikad rahulikud otsad. Ratta peal oli pulss keskeltläbi 127bpm ning jooksus 145bpm (kui jätta välja lõigujooksud, siis jääb pulss arvatavasti kuhugi 140bpm kanti).

Rääkides kilomeetritest, siis ratta peal tuli kokku 1850km ja kui mul arvutuskäik ei peta, siis umbes 37km vertikaalset tõusu ja samapalju kukkumist. Jooksus siis vastavalt 350km ja ujumises tagasihoidlikud 60km.

Isiklikuks rekordiks Tabayesco tõusul jäi seekord 28min 20sek.

Kui veel natukene numbritest rääkida, siis võrreldes eelmise aastaga tuli ratast pisut vähem, kuid selle eest jooksu lausa 2korda rohkem. Eelmine aasta läksin laagrisse kerge jalavigastusega, mis ei lubanud palju joosta, kuid see laager sai tõesti erakordselt palju maad jooksusussidega ületatud. Ujumine jäi võrreldes eelmise aasta laagriga samaks.

Nii palju siis numbritest, kuid räägiks veel natuke sellest, kuidas see kõik siis tegelikult välja nägi. Esimesed 3 nädalat elasin La Santa külas Rait Rataseppa juures, kes elab ja treenib Lanzarotel juba eelmise aasta novembrikuust saati. Vahepeal liitusid meiega veel Sass ja Kirill ning pärast seda, kui olime mõned päevad neljakesi kahetoalises korteris, kolisin ma ära Club La Santa spordikompleksi, kus oli Aini apartmendis üks voodi vabaks saanud. Seal olles pakuti mulle kaks korda päevas rikkaliku rootsi lauda ning kõik treeningasutused olid vaid paari sammu kaugel. See lubas trennide vahel pikemaid hingetõmbamispause teha ja enam ei olnud vaja ujumise jaoks 3km pikkust rännakut spordikompleksi ja tagasi ette võtta.

Ujumine Lanzarote päikese all

Kuid spordikompleksis elamise tegelik suur eelis oli see, et elad seal koos teiste oma ala tippude ja spetsialistidega. Nii ma kohtusin päevast päeva endiste MM-i ja olümpia medalivõitjatega ning treeneritega, kellel rohkem treeningkogemusi kui mul aastaid kukil. Hingasin nii palju teadmisi ja kogemusi sisse, kui suutsin ning paljud jagasid ka lahkelt soovitusi treeningu ja erinevate alade tehnika kohta. Sai tehtud videoanalüüse ujumisest ja jooksust, uusi tehnikaharjutusi ning nädal või kaks hiljem uuesti tagasisidet selle kohta, kas tehnika oli paranenud või mitte - üldjoontest oli, kuid alati saab paremini.

Bikefit koos Benjaminiga

Tegin bikefiti Benjamin Price juures, kes tegi ka Marko Albertile bikefiti vahetult enne Marko võitu Uus-Meremaa Ironmanil. Ütleme nii, et asend muutus mitte ainult millimeetrite jagu, vaid ikka julgelt mitme cm ulatuses, mis on rattamaailmas nagu istuks uue ratta otsa. Kuid Ben-i kogemuse pagasit arvestades ei tohiks tema arvamuses kahelda ja eriti pärast Marko Alberti Uus-Meremaa IM võitu on ta kindlasti enamiku Eesti triatleetide usalduse ära teeninud ja nii ka minu.

Mis siis oli see, mis ma sellest laagrist enda jaoks kõige olulisemaks pean? Vastus võib tunduda mõnevõrra üllatusena, kuid see on toitumine. Elades esimesed kolm nädalat Rait Ratasepaga, kes jälgib enda toitumist detailsusega, mille sarnast ma ei olnud varem näinud, õppisin ma nii mõndagi. Ta on suutnud enda taastumist läbi toitumise nii kiireks saada, et suudab treenida pikki ja intensiivseid nädalaid, mille kõrval paljud profitriatleedidki kahvatuksid. Jälgides tema toidurituaale sain endale nii üht ja teist kõrva taha pandud ja tulemusena 5kg kergemaks, mis viis tunduvalt kergema enesetunde ja kiirema taastumiseni. Olen kindel, et tänu tähelepanelikumale toitumisele olen suutnud sel treeninglaagris ka rohkem joosta ilma, et vigastusi oleks tekkinud. Samm on kergem ja kiirem kui ealeski varem. Nüüd on vaja seda hoida ja oodata, mida suvel võistlushooajal korda suudan saata.

Kvaliteet-kütus 

Esimene nädal soojas kliimas

Jooksmine -20 kraadise külmaga

Nädal aega tagasi, 5. veebruaril, sai siis minu jaoks talv lõplikult läbi ning kolisin koos ratta ja jooksusussidega mõnusa Lanzarote päikese alla. Talv oli kulgenud üle ootuste hästi ja tuleb tunnistada, et mina nautisin harjumatult sooja jõuluaega ja aastavahetust. Kui ma tavaliselt krõbeda külmaga väga palju õues trenni teha ei taha, siis sellise mõõduka, kord plussis kord miinuses, ilmaga on väga mõnus väljas jooksmas käia. Ei ole ma ka eriti suur suusamees, kes seda Tartu Maratoni taga nutaks. Kui siis jaanuari lõpu poole ilm kaheks nädalaks krõbedaks külmaks ära kiskus, tegin ainult mõned jooksutrennid õues ja kiiremad lõigutrennid kolisin ära sisehalli. Ujumised üritasin nii paigutada, et koos teiste TriSmilekadega koos ujumise lõpetaksin. Mina hüppasin vette 7:30 hommikul, nemad tulid kell 8 ja koos läksime kell 9 hommikusöögile.

Laagris elan siin koos Rait Rataseppaga, kes juba novembrikuust saati on ennast siin marrokolaseks päevitanud ja valmistub siin Lanzarote IM võistluseks, üheks kahekordseks IM ja ka mõneks ultrajooksuks see aasta. Mees, kelle jaoks ei ole probleem hommikul 30km joosta, siis ujuma minna ja õhtul jooksulindi peal intervalle joosta - ulme!

Lugemine +20 kraadise päikese all

Kuigi olen siin alles nädal aega päikest nautinud on selle ajaga juba üht teist juhtunud. Olen aasta võrra vanemaks saanud, võidelnud ratta otsas tuulega, vulkaani otsa roninud, tuletõrjujaametit katsetanud ja nii mõndagi veel.

Reisisin siia koos Liisuga, kes tuli siia nädalaks Eesti talvest puhkama. Talle oli see esimene reis Kanaaridele ja seetõttu ka paras reisiärevus sees. Lendasime Tallinast läbi Londoni, kus oli vaja öö lennujaamas veeta, Arrecifesse. Samal ajal, kui mina igal võimalusel magada üritasin, kõige parem uni tuli just lennul Tallinn-London ja 20cm laiadel lennujaama radikatel, oli Liis enamus ajast ärkvel ja lõpus sihtpunkti kohale jõudes nii väsinud, et vajas väljapuhkamiseks ühe korraliku 14tunnise une. 

Järgnevad päevad aga nägid juba nii välja, et mina tegin trenni ning Liis samal ajal päevitas ja luges raamatut, aga mõnikord tuli ise ka trenni kaasa. Nii ta saigi tunda kuidas iga rattatrenni alguses on vaja kõigepealt 4km mäkke sõita ja kuidas on, kui tuul puhub nii kõvasti, et mõnikord on raske tee peal püsida. 

Matkamine mõõda kaljulist rannikuäärt

Üks lahe trenn oli selline. Mina pidin 2 tundi jooksma ja Liis tuli mulle pudelikandjaks ratta peal kaasa. Mina jooksin mööda liivadüüne ja "kuumaastiku" ning Liis rõõmustas, et sai lõpuks rahulikus tempos rattaga kaasa sõita ja päikest ning ümbruskonda nautida. Soos (mõeldud on kõrvalküla nimega "Soo", mis asub kohe väikese mäe nõlval) juhtus selline huvitav intsident, et meist mööda mootorratas sõitev, mille peal oli kaks meieealist noormeest, läks korraga põlema. Noored hüppasid motika pealt maha, ühel juba dressipüksid leekides ja mõtlesid et mis nüüd? Liis ja mina olime samamoodi hämmingus, et mida kuradit? Vett või spordijooki vist ei hakka peale kallama? Pärast lühikest mõtlemisaega hakkasime tuld tee kõrvalt võetud liivaga kustutama. Kui tuli oli peaaegu kustutatud proovis üks noormees mootorratast uuesti püsti tõsta, mille peale see taas poolemeetriste leekide alla mattus. Kui tuli sai teist korda kustutatud, siis noormehed enam sama viga teist korda ei teinud ja jäid ootama kuni mootor maha jahtub. Umbes tund aega hiljem uuesti samast kohast mööda joostes oli alles vaid suur liivahunnik. Huvitav oli see, et teised kohalikud külaelanikud põlevat mootorratast nähes ei tundunud väga üllatunud - ju siis ei olnud see nende jaoks esimene kord.

Rattasõit kuumaastikul

Trennidest ja oludest siin üldisemalt rääkides siis rattasõit on siis paras mägine. Ookeani äärest La Santa külast välja sõites peab kõigepealt umbes 300m kõrgusele ronima, enne kui esimest lauget teed oodata on. Spidomeetrinäitude järgi sõit võib kiiresti halvasti lõppeda, sest vastutuul võib ka kõige mõnusamana tunduvat laskumist tunduvalt aeglustada. Õnneks puhuvad siin enamasti põhjatuuled, mis tähendab, et trenni alustades saab taganttuulega mäest ülesse ronida ja trenni lõpus saab rahulikult vastutuulega mäest alla veereda. Sõidu ajal jälgin ainult enda südamelöögisagedust. Kui see tõuseb liiga kõrgele, hakkab minu Mio kell koheselt piiksuma ja ei lõpeta piiksumist enne, kui olen tempot veidi alla kruvinud. Süsteem toimib väga hästi! 

Kui veel natuke tuultest kirjutada, siis kõik, kes mõtlevad, et eelmise aasta poolpika triatloni EMV Valgas oli väga tuuline, on teretulnud siia külla tulema. Korraliku tuulega sõidad ühes suunas 55-60km/h ja teises 20km/h. Kui tuul puhub külje pealt, siis taskurätti ei lähe vaja, sest tuul ise imeb sul nina puhtaks (järgi proovitud ja toimib!).

Ujumine ja päevitamine ühes

Ujumiseks on Club La Santas olemas värskes õhus 50m bassein ja ka mõnus laguun, mis pakub väga soodsaid avavee ujumisvõimalusi. Samas laguunis toimub ka Ironman 70.3 Lanzarote võistlus ja ujumistrassi boid on siianii veel osaliselt olemas. Kuna bassein ise on aga pidevalt täis, siis käib siis kõva juurdeehitus ja see sügis avatakse siis veel kaks 50m basseini - ehk siis kokku 3x50m basseini ühes spordikompleksis... pole paha.

Jooksmiseks on lugematu hulk liivaseid jooksuradasid. Võid joosta lõputuid kilomeetreid mööda liivadüüne või matkata mööda kaljust rannikuäärt mõne vana vulkaanikraatri sisse. Lõike ja intervalle saab joosta Club La Santa staadionil, mis on kogu spordikeskuse kompleksi üks osa. 

Sel nädalavahetusel on meil torm. Öösel tuul puhus nii kõvasti, et maja katus vilistas ja ventilatsioonisüsteem undas. Tuulekiirused pidid täna olema kuni 40km/h ja homme kuni 50km/h. Isegi kohalike jaoks pidi see päris ulme olema. Eilsest 25 soojakraadist on hetkel veel 16 alles jäänud. Ma sisustan aega jooksmise ja ÜKE-harjutustega, kuigi Raidu sõnul on sellise tuulega joosta ka vastik, sest tuul pidavat jalad kokku peksma. Ise oma nahal pole veel proovinud.

Järgmisel nädalal liituvad meiega veel mitmed triatleetid. Esmaspäeval kolib Aleksandr Latin La Santasse, teisipäeval saabub Ain koos perega ja viimasena liitub Kirill Kotšegarov. 

Vaade meie kortermaja katuselt

Training planning the way it should be

Last week Sportlyzer introduced a brand new version of our training planner tool for coaches. It looks a bit similar to the old planner and still maintains basically the same "Excel-like" workflow, which so many coaches love. This time we focused on giving coaches even more detail for every week and every workout they plan. We also introduced a new feature we like to call "Workout template", which will hopefully make the life of so many coaches easier. I have been ridiculously excited about this new planner since I saw its first drawings and prototypes in the early November of 2013 and I have waited for this blogpost since they released the first beta-version for testers approximately a month ago. Here is why:

Our aim was to make training-planning for single athletes and whole training groups as fast and easy as possible. We wanted our planner to boost the efficiency of training and season planning by delivering advanced features and a growing level of detail, which we have not seen at any other training planning platform.

Take advantage of every inch of your screen to create training plans that will bring your athletes success!

The basics

This set of features was mostly already available for the last planner as well. I will still give a short overview for those, who might not be familiar with the old planner and point out 2 new features, which were made for the new planner.

Speaking about the "basics" I speak about the fundamental tools, Sportlyzer offers to create a long-term plan for athletes or training groups. First, you start with your goals or competitions, which you are preparing for. This will be your anchor points for how you want to plan your season and when you want raise the amount of training and when to rest - this is your strategy.

Depending on how long your season is and in which part of the preparation your are starting to plan, you will want to divide your plan into different cycles - most commonly named "General preparation", "Specific preparation" and "Race Season" (but you can also be as specific as "Training camps", "Speed preparation", "Endurance training", etc.). Now you already have a great view of how your season will probably look like and you can always come back and make changes if something doesn't go "according to plan".

What's new?

First you will recognise, that competitions are no longer linked to specific workouts, which gives you much more freedom in describing your competitions. Let's say you are planning on competing at a tournament, which goes on for multiple days. In the old planner you had to add a competition for each day of the tournament and for each race or game individually. It also forced you to specify duration and other things, which might not be relevant for you while planning. This was annoying so we changed it and added some more useful fields instead.

The second new feature, which already has been out there for a couple of weeks, is "Events". You can use events to describe all sorts of seminars, lectures, gatherings, etc., which doesn't have anything to do with training at the first point, but are still a part of the training planning process. For example you might want to "highlight" the athletes birthday (or you own) to create a "special birthday workout" for that day.

Diving deeper

Now you have the big picture and it is time to go to "the real stuff" and plan some actual training. You will recognise the "Excel-like" structure of the training planner, which looks similar to the old one, but gives you way more detail from the first moment on. To focus every inch of your screen on training planning, we created a wider and cleaner view for individual training planning and moved the comparison between planned and done training to another view. You will find a new "Effort" field, which is meant to describe the intensity of the workout from the perspective of the coach. That way it will be possible to compare it with the subjective intensity of the athlete after the workout and will create a better understanding of the workout.

We also added weekly summaries to the right of the input forms. This is a great help to keep an eye on training distribution between different disciplines. As a triathlete I am always concerned whether I am doing enough running and enough swimming or too much cycling. This sneaky little thing on the right will help me keep an eye on that. It also contains the "target duration", which comes from the strategy that I wrote about in the previous paragraph.

Operations like copying and pasting workouts, days or whole weeks has been made easier using the little blue submenu to the right of each row. You can copy and paste single workouts, days or even weeks. Copy-pasting works not only in the context of one athlete, but you can also copy the workouts of athlete A and paste them into the diary of athlete B. It's a great way to save time while planning!

If you select "Save as template" it will open up a whole new set of opportunities for you. If you use it right, it will become one "great playground" and save you a huge amount of time!!!

Workout templates

Templates are great! It makes planning so much easier and so much fun. Using templates is basically like copy/pasting with a memory. Every coach and every athlete has his or her favourite workouts and workouts, which they repeat constantly. It would be great, if instead of copy/pasting every single one of these workouts, I only need to drag them out of a box and drop them on a specific day. I call it accelerating training planning by 200% as I will never ever have to write a workout any more, since I will just drag and drop them out of a box. If necessary I will make small adjustments, but mostly I think my 75min Fartlek run, will remain a 75min Fartlek run for a very long time.

And this is what the new planner is about. Stop wasting your time writing and thinking and recalculating and start drag and dropping your training plan according to your strategy and the training cycle you are in. You will never be able to do everything 100% like you planned, but you will be able to adjust your plan in a couple of minutes and still stay on the right course.

Where do we go from here?

We will not stop here. We already are working on more sneaky little tools and features, which will allow coaches to observe and plan the training process of their athletes in a more convenient way and with less headache (at least less headache because of unnecessary paperwork).

In order to stay on the right course we would love the feedback of as many coaches as possible. So, if you are a coach and you would like to contribute to our work, send us an email hello@sportlyzer.com. If you are an athlete reading this post and you want your coach to give Sportlyzer a try, send us an email with your name, the name and email of your coach and we will talk to him.

Also keep in mind, that we all a human and we tend to make mistakes. If you find any bugs or fault behaviour with the new planner, please send us an email hello@sportlyzer.com, or report it to our forum and we will fix it as soon as possible.

Less is more - the Mio ALPHA

Since the introduction of smartphones, tablets and other little gadgets into our lives, training has never been that engaging, social and easy to monitor like before. My work as an iOS developer at Sportlyzer gets me in touch with a lot of new sports-gadgets, which are made to make training easier, more fun, social, exciting, adventurous, bla bla bla... Mobile apps that count your squats, wristbands that count your push-ups, watches that analyse your swimming technique, glasses that show you the best route to the next McDonalds - I've seen them all! I believe agegroupers have never had such a huge tech-support while going for their 8k Sunday run.

Polar F6

Let me show you what used to be my favourite sports-watch. I made the background myself - pretty neat! It has been my favourite watch for over 7 years, although I sometimes had to take it apart and put it on the radiator because it was soaking wet. Never the less it worked perfectly and still does. It measures heart rate and even has a alarm clock to wake me up in the morning (or drive my girlfriend nuts, because I've had the alarm for 7:15a.m. each day since 2009).

By the way, I also own a couple of other sport watches, like the Timex Ironman Global trainer and a Garmin and about 5 or 6 HR-chest straps from different companies. But I still love to keep it simple and I prefer the F6.

Let's compare my all-time favourite with today's most popular sport watches... you will spot some differences:

• Watches seem to be able to track nearly everything I do (GPS, accelerometer, power-meter etc.)
• Countless new features (customisable training zones, virtual trainer, workout templates, multipart workouts..)  
• More options, more menus - limitless fun and adventures while studying a new watch
• Bigger watches, bigger displays, more buttons, more sensors
• Most watches come along with their own online training platform (garminconnect, polar personal trainer...)
• Compatibility with smartphones, other sensors, mobile apps, facebook etc.
• ... the chest strap? Well... nothing fancy there.

I guess the last point is something you have never really thought about. And yet, the chest strap is one of the key elements when using a sports-watch because otherwise how do you get to monitor your heart rate, right? We do have super-accurate GPS-watches, watches using gyroscope and accelerometer data to recognise our movements, even different swim styles. These super-watches all connect to your smartphones, communicate with a ton of mobile apps and upload our workouts even before we can get under the shower. Everybody can see your routes on Strava, Endomondo etc. Yet you still have to wear that silly and wet band around your chest... why? 

Because you are used to it! It is already programmed into your brain, that when you go for a run you start by looking for your chest strap. Otherwise there is no use of your sports-watch. I was also used to it to it until I got the order to make the Sportlyzer Sportstracker app compatible with a new gadget called Mio ALPHA. Mio ALPHA is the first continuous heart rate sport watch that measures your heart rate directly from your wrist. After implementing the code and testing the watch during training, I knew, that this was going to be "the next big thing" on the market, that I even put away my Polar F6.

Now I am really happy to be a proud owner of a Mio ALPHA watch and a Mio Brand Champion.

I'm not going to write a long review about how it works compared to my other sport watches - other bloggers have done that and there is a list of them at the end of this post. I've had the watch for a couple of weeks now and here is why I love it.

Here is why I love the Mio ALPHA:

• It works - no matter what I do, no matter where I am
• It is so simple to use
• I don't have to worry any more about a thing
• It helps me to focus on the important things
• It is really comfortable and looks great (even my girlfriend likes it)

Mio Global is not the only company working on measuring heart rates directly from your wrist. There are a couple of other startups working on basically the same thing, but Mio ALPHA is the first one with a reliable watch designed for athletes. Unlike its competitors, who are working on all-day monitoring systems, Mio focuses on doing one thing really well and this is measuring your heart rate during training. Even at really high intensities (HR > 190bpm) the Mio ALPHA keeps its accuracy and that's something even some of my heart rate straps have problems with! Of corse you can argue, that it has no GPS, accelerometer or gyroscope, but how often do you need that stuff anyway? I choose my pace looking at my heart rate and not the latest Strava updates of my friends.
Sometimes less is more!

Here are some articles and reviews about the Mio ALPHA:

• http://www.dcrainmaker.com/2013/02/monitor-bluetooth-smartant.html
• http://gizmodo.com/5981963/mio-alpha-review-one-giant-leap-for-heart-rate-monitors
• http://www.geekosystem.com/mio-alpha-hrm/
• http://www.macnn.com/reviews/mio-alpha-continuous-heart-rate-monitor.html
• http://reviews.mtbr.com/review-mio-alpha-heart-rate-monitor