neljapäev, 20. märts 2014

Lanzarote ettevalmistus

Lanzarote laager on läbi ja koos sellega esimene suurem ettevalmistuse plokk selle aasta triatlonihooajaks. Trenni sai tehtud piisavalt kuid, mis tähtsam veel, kvaliteetselt. 5 nädalat kevad-suvises kliimas koos tugevate tuultega panid proovile nii organismi kui ka vaimse poole (eriti, kui ees ootas pikk rattatrenn üle 30km/h kiiruse tuulega). Tervis pidas vastu ja sain kõik trennid ära tehtud, välja arvatatud üksikud korrad, kui pidin ujumist edasi lükkama, sest basseinis olid kõik rajad paksult ujujatega täis.


Nagu graafikul näha, siis sai tehtud üle 80 trenni, umbes 130 tundi ja enam vähem 2300km ulatuses mahtu. Enamasti oli tegemist rahulike trennidega üldfüüsilise tõstmiseks, s.t. madala intensiivsusega pikad rahulikud otsad. Ratta peal oli pulss keskeltläbi 127bpm ning jooksus 145bpm (kui jätta välja lõigujooksud, siis jääb pulss arvatavasti kuhugi 140bpm kanti).

Rääkides kilomeetritest, siis ratta peal tuli kokku 1850km ja kui mul arvutuskäik ei peta, siis umbes 37km vertikaalset tõusu ja samapalju kukkumist. Jooksus siis vastavalt 350km ja ujumises tagasihoidlikud 60km.
Isiklikuks rekordiks Tabayesco tõusul jäi seekord 28min 20sek.

Kui veel natukene numbritest rääkida, siis võrreldes eelmise aastaga tuli ratast pisut vähem, kuid selle eest jooksu lausa 2korda rohkem. Eelmine aasta läksin laagrisse kerge jalavigastusega, mis ei lubanud palju joosta, kuid see laager sai tõesti erakordselt palju maad jooksusussidega ületatud. Ujumine jäi võrreldes eelmise aasta laagriga samaks.

Nii palju siis numbritest, kuid räägiks veel natuke sellest, kuidas see kõik siis tegelikult välja nägi. Esimesed 3 nädalat elasin La Santa külas Rait Rataseppa juures, kes elab ja treenib Lanzarotel juba eelmise aasta novembrikuust saati. Vahepeal liitusid meiega veel Sass ja Kirill ning pärast seda, kui olime mõned päevad neljakesi kahetoalises korteris, kolisin ma ära Club La Santa spordikompleksi, kus oli Aini apartmendis üks voodi vabaks saanud. Seal olles pakuti mulle kaks korda päevas rikkaliku rootsi lauda ning kõik treeningasutused olid vaid paari sammu kaugel. See lubas trennide vahel pikemaid hingetõmbamispause teha ja enam ei olnud vaja ujumise jaoks 3km pikkust rännakut spordikompleksi ja tagasi ette võtta.
Ujumine Lanzarote päikese all
Kuid spordikompleksis elamise tegelik suur eelis oli see, et elad seal koos teiste oma ala tippude ja spetsialistidega. Nii ma kohtusin päevast päeva endiste MM-i ja olümpia medalivõitjatega ning treeneritega, kellel rohkem treeningkogemusi kui mul aastaid kukil. Hingasin nii palju teadmisi ja kogemusi sisse, kui suutsin ning paljud jagasid ka lahkelt soovitusi treeningu ja erinevate alade tehnika kohta. Sai tehtud videoanalüüse ujumisest ja jooksust, uusi tehnikaharjutusi ning nädal või kaks hiljem uuesti tagasisidet selle kohta, kas tehnika oli paranenud või mitte - üldjoontest oli, kuid alati saab paremini.
Bikefit koos Benjaminiga
Tegin bikefiti Benjamin Price juures, kes tegi ka Marko Albertile bikefiti vahetult enne Marko võitu Uus-Meremaa Ironmanil. Ütleme nii, et asend muutus mitte ainult millimeetrite jagu, vaid ikka julgelt mitme cm ulatuses, mis on rattamaailmas nagu istuks uue ratta otsa. Kuid Ben-i kogemuse pagasit arvestades ei tohiks tema arvamuses kahelda ja eriti pärast Marko Alberti Uus-Meremaa IM võitu on ta kindlasti enamiku Eesti triatleetide usalduse ära teeninud ja nii ka minu.


Mis siis oli see, mis ma sellest laagrist enda jaoks kõige olulisemaks pean? Vastus võib tunduda mõnevõrra üllatusena, kuid see on toitumine. Elades esimesed kolm nädalat Rait Ratasepaga, kes jälgib enda toitumist detailsusega, mille sarnast ma ei olnud varem näinud, õppisin ma nii mõndagi. Ta on suutnud enda taastumist läbi toitumise nii kiireks saada, et suudab treenida pikki ja intensiivseid nädalaid, mille kõrval paljud profitriatleedidki kahvatuksid. Jälgides tema toidurituaale sain endale nii üht ja teist kõrva taha pandud ja tulemusena 5kg kergemaks, mis viis tunduvalt kergema enesetunde ja kiirema taastumiseni. Olen kindel, et tänu tähelepanelikumale toitumisele olen suutnud sel treeninglaagris ka rohkem joosta ilma, et vigastusi oleks tekkinud. Samm on kergem ja kiirem kui ealeski varem. Nüüd on vaja seda hoida ja oodata, mida suvel võistlushooajal korda suudan saata.
Kvaliteet-kütus