TriSmile Kevadlaager 2014

Pärast kahte nädalat kodus oli aeg minna taas Hispaaniasse laagrisse. Koormustest näitas, et 6 nädalat Lanzarotel andis korraliku baasi alla ja nüüd oli aeg koos 60 teise TriSmile sportlasega kevadlaagris kaks nädalat jalgadele vatti anda.

Võrreldes eelmise aasta laagriga oli päris mitu muudatust. Inimesi oli tunduvalt rohkem, mõnel ajahetkel isegi üle 80 ning rattatrennides jagati inimesed umbes 10-liikmelisteks gruppideks laiali. Mina juhtisin enamus päevadest TriSmile 111 ehk kõige kiiremat rattatrenni, kuhu sel korral oli kogunenud eriti palju tugevaid ja vastupidavaid rattureid. Kui eelmine aasta jäi minu punt tavaliselt 6-7-liimeliseks ning mõnel päeval pidime isegi teise pundiga liituma, siis see aasta leidus isegi veel viimasel päeval 10 nägu, kes koos minuga 160km pikale "matkale" tulid (tõusumeetreid kogusime 2430m ja keskmine kiirus oli 28k/h). Siinkohal suur kummardus nende meeste ja ühe naise ees, kes minuga kaks nädalat selles grupis kannatasid!

Treenerite villa

Treenerid, mina kaasa arvatud, elasid 20kesi eraldi villas umbes 2km kaugusel hotellist. Sellel oli nii plusse kui ka miinuseid. Plussiks oli väga mõnus ja meeleolukas elamine koos lõbusate inimestega ja väga palju nalja. Miinuseks oli 2km vahemaa, mida oli vaja iga trenni jaoks läbida, et hotelli jõuda (viimased 250m iga rattatrenni lõpus kujutasid endast 15% tõusu koju ette) ja asjaolu, et kuidagi oli vaja kõik 20 inimest ära ka toita.

Putru läks iga hommiks 2-3 suurt potitäit, tavaline õhtune pastavorm neelan edasse 5 pakki pastat, üle 2,5kg hakkliha ja üle 30 muna. Neile, keda teema rohkem huvitab, toon välja, kuidas pannkookide tegemine välja nägi.

Pannkoogid (kogus 20 inimesele, valmistamisaeg ~1,5h):

• 24 muna
• 7 pakki Tartu Mill pannkoogijahu
• ohtralt piima ja vett
• toiduõli praadimiseks
• 10 purki moosi

Esmalt palun segada kokku koostisosad kuni tainas on ühtlane ja piisavalt vedel. Suure tõenäosusega läheb tarvis 2 suurt anumat, sest ühest jääb ilmselgelt väheks. Järgmiseks palun otsida välja 4 panni (soovitavalt paksu põhjaga, mille küljes koogid kõrbema ei lähe) ja ajada pliidid kuumaks. Järgmise 60minuti jooksul küpsetada pannkoogid ükshaavad ja laduda virna. Tulemuseks on kaks umbes 30cm kõrgust virna pannkooke. 

Üksinda ma neid pannkooke õnneks tegema ei pidanud - ühel hommikul oli mul abiks Raiko ning teisel korral Liis.

Hommikune pannkookide rabamine © Fotovabrik

Trennidest rääkides, siis ujumine oli seekord vähem kui aasta vanas 50m olümpiabasseinis. Vesi oli väga mõnus ja kiire ning kuna TriSmile noortegrupist oli kaasas päris mitu ujujat, siis minul, kes ma alles mõni aasta tagasi korraliku ujumise ära õppisin, oli ikka tükk maad tegemist, et noortel sabas püsida. Lühikest maad nendega ikka võidu ei uju. 

Jooksurajad olid treenerite majast kõigest 3min jooksu kaugusel - lõpmatu pikad ja mägised kruusateed ning matkarajad, kuhu oli võimalik väga kiiresti ära eksida, krossirajad ja järsud serpentiinid. Võrreldes Lanzarote krossiradadega olid need profiili poolest suhteliselt sarnased, kuid mõnevõrra raskemad, sest järski tõuse ja laskumisi oli kindlasti rohkem. Vahetusalatrennis oli aga taas näha, et jalad all liiguvad päris hästi ja hetkel ei jõua esimesi jooksuvõistlusi ära oodata et näha, kas võistlustel jooks sama hästi välja tuleb.

Vahetusala treening © Fotovabrik

Rattatrennis olin siis enamus ajast TriSmile 111 grupijuht ja kokku tuli minul rattakilomeetreid kahe nädalaga umbes 1.100km. Nagu eelnevalt juba kirjutasin, siis seekord oli erakordselt palju vinskeid ja tublisid rattureid laagris, kes järjepidevalt minu gruppi tagasi tulid, olenemata sellest, kui palju ma neid eelneval päeval väsitada üritasin. Kirss tordil oli loomulik laagri viimane päev, kus pärast 1300m kõrgusel ära käimist tegin meestega diili, et mina lähen viimase tunni ette vedama ja nemad käivad ükshaaval ees abistama. Asjaolud muutusid huvitavaks, kui täiesti ootamatult sirge tee peal Tartu Milli grupp meist 47km/h kiirusega mööda kihutas. Ega selline tegu vastuseta jää ja nii panime rauad paremale ja lasime mõni hetk hiljem omakorda neist >50km/h kiirusega mööda. Paar kilomeetrit hiljem keeras teine grupp kohvikusse, aga meie lasime veel 30km edasi kuni viimanegi end meie grupis välja elada sai.

...aga loomulikult räägiti terve õhtu ainult sellest, kuidas Tartu Mill grupp TriSmile 111 grupile ära pani.

Jooksutehnika trenn © Fotovabrik

Nii, aga mis siis veel juhtus? Laagris andsin ka veel jooksutehnika trenne ja täitsa tore oli näha, kuidas mõni inimene trenni lõpus enda esimesi "päris" jooksusamme tegi. Ühe rehvi sõitsin nii siledaks, et sellega oli võimalik kõiki kurve külg ees võtta ja ühe korra õnnestus mul isegi rattaga üle pea panna. Midagi hullu siiski ei olnud, kui paar kriimu välja arvata. Ratas jäi ka terveks ja Pirmin, kes oli kukkumise teine osaline, jõudis ka mõne päevase vaheajaga taas ratta selga. 

Eestisse tagasi tulles võtsin seekord päikese ja sooja ilma kaasa. Täna käisin juba lühikeste pükste ja t-särgiga jooksmas. Loodan, et ilm jääb selline ja enam uut külmalainet ei tule. Järgmise kuu alguses on esimesed väikesed jooksuvõistlused ja siis hakkab juba varsti triatlonihooaeg Eestis pihta. Välismaale vist niipea uuesti ei lähe. Kodus on ka hea.

Lanzarote ettevalmistus

Lanzarote laager on läbi ja koos sellega esimene suurem ettevalmistuse plokk selle aasta triatlonihooajaks. Trenni sai tehtud piisavalt kuid, mis tähtsam veel, kvaliteetselt. 5 nädalat kevad-suvises kliimas koos tugevate tuultega panid proovile nii organismi kui ka vaimse poole (eriti, kui ees ootas pikk rattatrenn üle 30km/h kiiruse tuulega). Tervis pidas vastu ja sain kõik trennid ära tehtud, välja arvatatud üksikud korrad, kui pidin ujumist edasi lükkama, sest basseinis olid kõik rajad paksult ujujatega täis.

Nagu graafikul näha, siis sai tehtud üle 80 trenni, umbes 130 tundi ja enam vähem 2300km ulatuses mahtu. Enamasti oli tegemist rahulike trennidega üldfüüsilise tõstmiseks, s.t. madala intensiivsusega pikad rahulikud otsad. Ratta peal oli pulss keskeltläbi 127bpm ning jooksus 145bpm (kui jätta välja lõigujooksud, siis jääb pulss arvatavasti kuhugi 140bpm kanti).

Rääkides kilomeetritest, siis ratta peal tuli kokku 1850km ja kui mul arvutuskäik ei peta, siis umbes 37km vertikaalset tõusu ja samapalju kukkumist. Jooksus siis vastavalt 350km ja ujumises tagasihoidlikud 60km.

Isiklikuks rekordiks Tabayesco tõusul jäi seekord 28min 20sek.

Kui veel natukene numbritest rääkida, siis võrreldes eelmise aastaga tuli ratast pisut vähem, kuid selle eest jooksu lausa 2korda rohkem. Eelmine aasta läksin laagrisse kerge jalavigastusega, mis ei lubanud palju joosta, kuid see laager sai tõesti erakordselt palju maad jooksusussidega ületatud. Ujumine jäi võrreldes eelmise aasta laagriga samaks.

Nii palju siis numbritest, kuid räägiks veel natuke sellest, kuidas see kõik siis tegelikult välja nägi. Esimesed 3 nädalat elasin La Santa külas Rait Rataseppa juures, kes elab ja treenib Lanzarotel juba eelmise aasta novembrikuust saati. Vahepeal liitusid meiega veel Sass ja Kirill ning pärast seda, kui olime mõned päevad neljakesi kahetoalises korteris, kolisin ma ära Club La Santa spordikompleksi, kus oli Aini apartmendis üks voodi vabaks saanud. Seal olles pakuti mulle kaks korda päevas rikkaliku rootsi lauda ning kõik treeningasutused olid vaid paari sammu kaugel. See lubas trennide vahel pikemaid hingetõmbamispause teha ja enam ei olnud vaja ujumise jaoks 3km pikkust rännakut spordikompleksi ja tagasi ette võtta.

Ujumine Lanzarote päikese all

Kuid spordikompleksis elamise tegelik suur eelis oli see, et elad seal koos teiste oma ala tippude ja spetsialistidega. Nii ma kohtusin päevast päeva endiste MM-i ja olümpia medalivõitjatega ning treeneritega, kellel rohkem treeningkogemusi kui mul aastaid kukil. Hingasin nii palju teadmisi ja kogemusi sisse, kui suutsin ning paljud jagasid ka lahkelt soovitusi treeningu ja erinevate alade tehnika kohta. Sai tehtud videoanalüüse ujumisest ja jooksust, uusi tehnikaharjutusi ning nädal või kaks hiljem uuesti tagasisidet selle kohta, kas tehnika oli paranenud või mitte - üldjoontest oli, kuid alati saab paremini.

Bikefit koos Benjaminiga

Tegin bikefiti Benjamin Price juures, kes tegi ka Marko Albertile bikefiti vahetult enne Marko võitu Uus-Meremaa Ironmanil. Ütleme nii, et asend muutus mitte ainult millimeetrite jagu, vaid ikka julgelt mitme cm ulatuses, mis on rattamaailmas nagu istuks uue ratta otsa. Kuid Ben-i kogemuse pagasit arvestades ei tohiks tema arvamuses kahelda ja eriti pärast Marko Alberti Uus-Meremaa IM võitu on ta kindlasti enamiku Eesti triatleetide usalduse ära teeninud ja nii ka minu.

Mis siis oli see, mis ma sellest laagrist enda jaoks kõige olulisemaks pean? Vastus võib tunduda mõnevõrra üllatusena, kuid see on toitumine. Elades esimesed kolm nädalat Rait Ratasepaga, kes jälgib enda toitumist detailsusega, mille sarnast ma ei olnud varem näinud, õppisin ma nii mõndagi. Ta on suutnud enda taastumist läbi toitumise nii kiireks saada, et suudab treenida pikki ja intensiivseid nädalaid, mille kõrval paljud profitriatleedidki kahvatuksid. Jälgides tema toidurituaale sain endale nii üht ja teist kõrva taha pandud ja tulemusena 5kg kergemaks, mis viis tunduvalt kergema enesetunde ja kiirema taastumiseni. Olen kindel, et tänu tähelepanelikumale toitumisele olen suutnud sel treeninglaagris ka rohkem joosta ilma, et vigastusi oleks tekkinud. Samm on kergem ja kiirem kui ealeski varem. Nüüd on vaja seda hoida ja oodata, mida suvel võistlushooajal korda suudan saata.

Kvaliteet-kütus 

Esimene nädal soojas kliimas

Jooksmine -20 kraadise külmaga

Nädal aega tagasi, 5. veebruaril, sai siis minu jaoks talv lõplikult läbi ning kolisin koos ratta ja jooksusussidega mõnusa Lanzarote päikese alla. Talv oli kulgenud üle ootuste hästi ja tuleb tunnistada, et mina nautisin harjumatult sooja jõuluaega ja aastavahetust. Kui ma tavaliselt krõbeda külmaga väga palju õues trenni teha ei taha, siis sellise mõõduka, kord plussis kord miinuses, ilmaga on väga mõnus väljas jooksmas käia. Ei ole ma ka eriti suur suusamees, kes seda Tartu Maratoni taga nutaks. Kui siis jaanuari lõpu poole ilm kaheks nädalaks krõbedaks külmaks ära kiskus, tegin ainult mõned jooksutrennid õues ja kiiremad lõigutrennid kolisin ära sisehalli. Ujumised üritasin nii paigutada, et koos teiste TriSmilekadega koos ujumise lõpetaksin. Mina hüppasin vette 7:30 hommikul, nemad tulid kell 8 ja koos läksime kell 9 hommikusöögile.

Laagris elan siin koos Rait Rataseppaga, kes juba novembrikuust saati on ennast siin marrokolaseks päevitanud ja valmistub siin Lanzarote IM võistluseks, üheks kahekordseks IM ja ka mõneks ultrajooksuks see aasta. Mees, kelle jaoks ei ole probleem hommikul 30km joosta, siis ujuma minna ja õhtul jooksulindi peal intervalle joosta - ulme!

Lugemine +20 kraadise päikese all

Kuigi olen siin alles nädal aega päikest nautinud on selle ajaga juba üht teist juhtunud. Olen aasta võrra vanemaks saanud, võidelnud ratta otsas tuulega, vulkaani otsa roninud, tuletõrjujaametit katsetanud ja nii mõndagi veel.

Reisisin siia koos Liisuga, kes tuli siia nädalaks Eesti talvest puhkama. Talle oli see esimene reis Kanaaridele ja seetõttu ka paras reisiärevus sees. Lendasime Tallinast läbi Londoni, kus oli vaja öö lennujaamas veeta, Arrecifesse. Samal ajal, kui mina igal võimalusel magada üritasin, kõige parem uni tuli just lennul Tallinn-London ja 20cm laiadel lennujaama radikatel, oli Liis enamus ajast ärkvel ja lõpus sihtpunkti kohale jõudes nii väsinud, et vajas väljapuhkamiseks ühe korraliku 14tunnise une. 

Järgnevad päevad aga nägid juba nii välja, et mina tegin trenni ning Liis samal ajal päevitas ja luges raamatut, aga mõnikord tuli ise ka trenni kaasa. Nii ta saigi tunda kuidas iga rattatrenni alguses on vaja kõigepealt 4km mäkke sõita ja kuidas on, kui tuul puhub nii kõvasti, et mõnikord on raske tee peal püsida. 

Matkamine mõõda kaljulist rannikuäärt

Üks lahe trenn oli selline. Mina pidin 2 tundi jooksma ja Liis tuli mulle pudelikandjaks ratta peal kaasa. Mina jooksin mööda liivadüüne ja "kuumaastiku" ning Liis rõõmustas, et sai lõpuks rahulikus tempos rattaga kaasa sõita ja päikest ning ümbruskonda nautida. Soos (mõeldud on kõrvalküla nimega "Soo", mis asub kohe väikese mäe nõlval) juhtus selline huvitav intsident, et meist mööda mootorratas sõitev, mille peal oli kaks meieealist noormeest, läks korraga põlema. Noored hüppasid motika pealt maha, ühel juba dressipüksid leekides ja mõtlesid et mis nüüd? Liis ja mina olime samamoodi hämmingus, et mida kuradit? Vett või spordijooki vist ei hakka peale kallama? Pärast lühikest mõtlemisaega hakkasime tuld tee kõrvalt võetud liivaga kustutama. Kui tuli oli peaaegu kustutatud proovis üks noormees mootorratast uuesti püsti tõsta, mille peale see taas poolemeetriste leekide alla mattus. Kui tuli sai teist korda kustutatud, siis noormehed enam sama viga teist korda ei teinud ja jäid ootama kuni mootor maha jahtub. Umbes tund aega hiljem uuesti samast kohast mööda joostes oli alles vaid suur liivahunnik. Huvitav oli see, et teised kohalikud külaelanikud põlevat mootorratast nähes ei tundunud väga üllatunud - ju siis ei olnud see nende jaoks esimene kord.

Rattasõit kuumaastikul

Trennidest ja oludest siin üldisemalt rääkides siis rattasõit on siis paras mägine. Ookeani äärest La Santa külast välja sõites peab kõigepealt umbes 300m kõrgusele ronima, enne kui esimest lauget teed oodata on. Spidomeetrinäitude järgi sõit võib kiiresti halvasti lõppeda, sest vastutuul võib ka kõige mõnusamana tunduvat laskumist tunduvalt aeglustada. Õnneks puhuvad siin enamasti põhjatuuled, mis tähendab, et trenni alustades saab taganttuulega mäest ülesse ronida ja trenni lõpus saab rahulikult vastutuulega mäest alla veereda. Sõidu ajal jälgin ainult enda südamelöögisagedust. Kui see tõuseb liiga kõrgele, hakkab minu Mio kell koheselt piiksuma ja ei lõpeta piiksumist enne, kui olen tempot veidi alla kruvinud. Süsteem toimib väga hästi! 

Kui veel natuke tuultest kirjutada, siis kõik, kes mõtlevad, et eelmise aasta poolpika triatloni EMV Valgas oli väga tuuline, on teretulnud siia külla tulema. Korraliku tuulega sõidad ühes suunas 55-60km/h ja teises 20km/h. Kui tuul puhub külje pealt, siis taskurätti ei lähe vaja, sest tuul ise imeb sul nina puhtaks (järgi proovitud ja toimib!).

Ujumine ja päevitamine ühes

Ujumiseks on Club La Santas olemas värskes õhus 50m bassein ja ka mõnus laguun, mis pakub väga soodsaid avavee ujumisvõimalusi. Samas laguunis toimub ka Ironman 70.3 Lanzarote võistlus ja ujumistrassi boid on siianii veel osaliselt olemas. Kuna bassein ise on aga pidevalt täis, siis käib siis kõva juurdeehitus ja see sügis avatakse siis veel kaks 50m basseini - ehk siis kokku 3x50m basseini ühes spordikompleksis... pole paha.

Jooksmiseks on lugematu hulk liivaseid jooksuradasid. Võid joosta lõputuid kilomeetreid mööda liivadüüne või matkata mööda kaljust rannikuäärt mõne vana vulkaanikraatri sisse. Lõike ja intervalle saab joosta Club La Santa staadionil, mis on kogu spordikeskuse kompleksi üks osa. 

Sel nädalavahetusel on meil torm. Öösel tuul puhus nii kõvasti, et maja katus vilistas ja ventilatsioonisüsteem undas. Tuulekiirused pidid täna olema kuni 40km/h ja homme kuni 50km/h. Isegi kohalike jaoks pidi see päris ulme olema. Eilsest 25 soojakraadist on hetkel veel 16 alles jäänud. Ma sisustan aega jooksmise ja ÜKE-harjutustega, kuigi Raidu sõnul on sellise tuulega joosta ka vastik, sest tuul pidavat jalad kokku peksma. Ise oma nahal pole veel proovinud.

Järgmisel nädalal liituvad meiega veel mitmed triatleetid. Esmaspäeval kolib Aleksandr Latin La Santasse, teisipäeval saabub Ain koos perega ja viimasena liitub Kirill Kotšegarov. 

Vaade meie kortermaja katuselt

Kokkuvõte hooaja tipust tipuni

Lanzarote 70.3 Ironmanist on juba rohkem kui kuu aega möödas ning keha ja vaim on saanud korralikult puhata. Pärast MM-i kvalifikatsiooni võtsin korralikult aja maha, tõmbasin stepsli täiesti välja ja tegelesin muude asjadega. Pärast niivõrd pikka hooaega oli see ka hädavajalik, et koguda uut värskust järgmiseks aastaks. 

Viimase 30 päeva jooksul oli mul võimalik väga palju ringi reisida, uute inimestega kohtuda ja lihaste asemel hoopiski ajurakkude "ülekoormust" kogeda. Pärast lühikest puhkust Lanzarotel tutvusin paar päeva Londoniga. Eestisse tulles läksin üsna kohe Saaremaale 3 päeva jooksule, nädal aega hiljem olin juba töö asjus Hamburgis World Rowing Youth Coach konverentsil ja 2 nädalat hiljem samalaadsel konverentsil Tallinnas. Selgituseks ütlen veel, et töötan iOS arendajana sellises Eesti idufirmas nagu Sportlyzer (https://www.sportlyzer.com/). Kunagi tuleb ka üks põhjalikum blogipostitus minu töö kohta. Konverentsidest veel nii palju, et jumal tänatud, et ma kasvasin üles kakskeelsena ja oskan rääkida kolmes keeles!

Kuid lebotamise aeg hakkab läbi saama ja vaja on ennast jälle tõsisemalt kätte võtta. Tegelt on olukord täpselt nii, nagu ütles Herje, kui ma esimest korda pärast puhkeperioodi tema ÜKE-trenni astusin: "Ma ei teagi, kas sind nüüd õnnitleda MM-i kvalifikatsiooni puhul või kaasa tunda - tõsine trenn hakkab ju alles nüüd pihta!". Nii ta tõesti on. Ja täpselt sellepärast ma nautisingi neid viimaseid nädalaid, sest ma tean, et järgmised nädalad, kuud, aasta(d) saavad olema rasked, sest tööd on vaja teha palju. 

Kuid enne kui täie rauaga uude treeningaastasse kihutame, viskaks väikese pilgu tagasi ja meenutaks, mis juhtus eelmisel aastal. Mis läks hästi ja mis oleks võinud paremini minna. Mida ma sel aastal õppisin ja mis vigu ma tulevikus vältida tahan.

Ajavahemik 70.3 Ironman Lanzarote 2012 - 2013
(10. november 2012 kuni 5. oktoober 2013)

Numbriliselt:

• Üle 530 üksiku trenni
• Treeningtunde selles ajavahemikus: ~760h (31,6 päevi ~1 terve kuu trenni)
• Läbitud vahemaa treenides: ~11.700km (91% maailma läbimõõdust)
• 10 nädalat erinevates treeninglaagrites.
• Treeningute või võistluste käigus istusin 160 korda keskmiselt 2,5 tunniks ja 75 kilomeetriks ratta või spinningratta peale.
• Tegin üle 40h ÜKE-t, millest võib järeldada, et veetsin kuskil 200 minutit planguasendis.

Mida ma siis ikkagi selle aja jooksul õppisin

Pitsa "Giganto" koos Aleksandr Latin ja
Kirill Kotšegaroviga Fuerteventural

Eriti sooviks esile tõsta varakevadel 5 nädalast treeninglaagrit Fuerteventural koos Eesti proffide Kirill Kotsegarov ja Aleksandr Latiniga. Pean ausalt ütlema, et selle pika aja jooksul ei möödunud päevagi, mil ma ei oleks ala spetsialistidelt jälle midagi uut juurde õppinud. Kõige tähtsamad õppetunnid olid treeningu intensiivsuse ja puhkamise (magamise!) tähtsuse kohta. Õppisin ka seda, et treeningu ajal ei tule mitte mõelda vaid sellele, kuidas hetkel käimasolevat treeningut läbida, vaid kuidas pärast trenni kõige kiiremini taastuda ja järgnevateks treeningutes valmis olla. Mõelda ei tule vaid tänasele päevale, vaid ka järgneva(te)le päevadele ja treeningtsüklile tervikuna.

Kahjuks pean tunnistama, et ma ei õppinud nende 40 päeva jooksul mitte ühtegi venekeelset lauset või sõna, mis oleks kõlbulik siia blogisse kirjutada. Selle eest sain korraliku õppetundi rattakummi vahetamises ja parandamises, mis oli meil laagris peaaegu igapäevane nähtus. Laagri lõpuks sõitsin ees viiekordselt lapitud ja taga kolmekordselt lapitud sisekummidega. 

Mis ei läinud nii, nagu oleks võinud

EMV poolpikkas triatlonis

Jooksuga oli hooaja vältel pidevalt probleeme. Suure tõenäosusega sai kevadel liiga palju ainult ratta peale rõhku pandud ja jooks jäi osaliselt ka vigastuse tõttu tagaplaanile. Põhja ladumise asemel sai liiga vara liiga suurte kiirustega harjutatud. Ilma korraliku vundamendita ikka ei saa - olgu tahe mistahes suur.

Aeg-ajalt jäid ujumistrennide vahele liiga suured augud sisse. Ma ei tea, kas see on nüüd tänu pikale sõudmiskogemusele või lihtsalt heale õnnele, et mul tekib ka suhteliselt väikese ujumise mahu pealt suhteliselt hea veetunnetus ja suudan peagrupil sabas püsida. Halvemal juhul oleks mõni võistlus võinud ka teisiti lõppeda.

Mille eest ja kellele ma eelmise hooaja eest tänulik olen

Inimesi, kellele olen eelmise hooaja eest tänu võlgu on liiga palju, et neid kõiki siia blogisse ära mahutada. Alustades enda sugulastest ja lähedastest, kes hoidsid mulle pöialt ja aitasid ka rahaliselt kaasa, et saaksin ennast korralikult treeninglaagrites ja võistlustel realiseerida, kõikidest inimestest, kes käisid minuga koos laagrites ja võistlustel, pakkusid öömaja, transporti ja aitasid nii kuidas said, kuni erinevate treenerite ja nõuandjateni välja, kes ei lubanud trennis viilida ja olid kohe kohal niipea kui minu tähelepanu hajuma hakkas ja mõnda harjutust enda jaoks lihtsamalt teha tahtsin. Eriti pean tänama enda tädi, kes on alati nõus mind koos rattakastiga mitusada kilomeetrit sõidutama ja kes on nii mõnegi kopika minu eelarvesse lisanud, samuti Liisut, kes ootab mind pärast mitmetunnist rasket trenni alati sooja toiduga kodus ning kannatab alati mu lihasvalu ja väsimuse üle virisemist ära ja Aini, kes aitab mul treeningkavasid koostada ja eesmärke püstitada. Aitäh kõikile ja kohtume uuel hooajal taas trennis! :)

Järgmise (treening-)hooaja eesmärgid? 

Pöörata rohkem tähelepanu ujumisele ja jooksule. Parandada oluliselt üldvastupidavust ja lõppkiirust mõlemal alal. Õppida paremini enda piire tundma ja tõsta oluliselt treeningute kvaliteeti. Ja loomulikult tahan septembri algusel MM-il endast 100% välja pigistada.