Esimene nädal soojas kliimas

Jooksmine -20 kraadise külmaga

Nädal aega tagasi, 5. veebruaril, sai siis minu jaoks talv lõplikult läbi ning kolisin koos ratta ja jooksusussidega mõnusa Lanzarote päikese alla. Talv oli kulgenud üle ootuste hästi ja tuleb tunnistada, et mina nautisin harjumatult sooja jõuluaega ja aastavahetust. Kui ma tavaliselt krõbeda külmaga väga palju õues trenni teha ei taha, siis sellise mõõduka, kord plussis kord miinuses, ilmaga on väga mõnus väljas jooksmas käia. Ei ole ma ka eriti suur suusamees, kes seda Tartu Maratoni taga nutaks. Kui siis jaanuari lõpu poole ilm kaheks nädalaks krõbedaks külmaks ära kiskus, tegin ainult mõned jooksutrennid õues ja kiiremad lõigutrennid kolisin ära sisehalli. Ujumised üritasin nii paigutada, et koos teiste TriSmilekadega koos ujumise lõpetaksin. Mina hüppasin vette 7:30 hommikul, nemad tulid kell 8 ja koos läksime kell 9 hommikusöögile.

Laagris elan siin koos Rait Rataseppaga, kes juba novembrikuust saati on ennast siin marrokolaseks päevitanud ja valmistub siin Lanzarote IM võistluseks, üheks kahekordseks IM ja ka mõneks ultrajooksuks see aasta. Mees, kelle jaoks ei ole probleem hommikul 30km joosta, siis ujuma minna ja õhtul jooksulindi peal intervalle joosta - ulme!

Lugemine +20 kraadise päikese all

Kuigi olen siin alles nädal aega päikest nautinud on selle ajaga juba üht teist juhtunud. Olen aasta võrra vanemaks saanud, võidelnud ratta otsas tuulega, vulkaani otsa roninud, tuletõrjujaametit katsetanud ja nii mõndagi veel.

Reisisin siia koos Liisuga, kes tuli siia nädalaks Eesti talvest puhkama. Talle oli see esimene reis Kanaaridele ja seetõttu ka paras reisiärevus sees. Lendasime Tallinast läbi Londoni, kus oli vaja öö lennujaamas veeta, Arrecifesse. Samal ajal, kui mina igal võimalusel magada üritasin, kõige parem uni tuli just lennul Tallinn-London ja 20cm laiadel lennujaama radikatel, oli Liis enamus ajast ärkvel ja lõpus sihtpunkti kohale jõudes nii väsinud, et vajas väljapuhkamiseks ühe korraliku 14tunnise une. 

Järgnevad päevad aga nägid juba nii välja, et mina tegin trenni ning Liis samal ajal päevitas ja luges raamatut, aga mõnikord tuli ise ka trenni kaasa. Nii ta saigi tunda kuidas iga rattatrenni alguses on vaja kõigepealt 4km mäkke sõita ja kuidas on, kui tuul puhub nii kõvasti, et mõnikord on raske tee peal püsida. 

Matkamine mõõda kaljulist rannikuäärt

Üks lahe trenn oli selline. Mina pidin 2 tundi jooksma ja Liis tuli mulle pudelikandjaks ratta peal kaasa. Mina jooksin mööda liivadüüne ja "kuumaastiku" ning Liis rõõmustas, et sai lõpuks rahulikus tempos rattaga kaasa sõita ja päikest ning ümbruskonda nautida. Soos (mõeldud on kõrvalküla nimega "Soo", mis asub kohe väikese mäe nõlval) juhtus selline huvitav intsident, et meist mööda mootorratas sõitev, mille peal oli kaks meieealist noormeest, läks korraga põlema. Noored hüppasid motika pealt maha, ühel juba dressipüksid leekides ja mõtlesid et mis nüüd? Liis ja mina olime samamoodi hämmingus, et mida kuradit? Vett või spordijooki vist ei hakka peale kallama? Pärast lühikest mõtlemisaega hakkasime tuld tee kõrvalt võetud liivaga kustutama. Kui tuli oli peaaegu kustutatud proovis üks noormees mootorratast uuesti püsti tõsta, mille peale see taas poolemeetriste leekide alla mattus. Kui tuli sai teist korda kustutatud, siis noormehed enam sama viga teist korda ei teinud ja jäid ootama kuni mootor maha jahtub. Umbes tund aega hiljem uuesti samast kohast mööda joostes oli alles vaid suur liivahunnik. Huvitav oli see, et teised kohalikud külaelanikud põlevat mootorratast nähes ei tundunud väga üllatunud - ju siis ei olnud see nende jaoks esimene kord.

Rattasõit kuumaastikul

Trennidest ja oludest siin üldisemalt rääkides siis rattasõit on siis paras mägine. Ookeani äärest La Santa külast välja sõites peab kõigepealt umbes 300m kõrgusele ronima, enne kui esimest lauget teed oodata on. Spidomeetrinäitude järgi sõit võib kiiresti halvasti lõppeda, sest vastutuul võib ka kõige mõnusamana tunduvat laskumist tunduvalt aeglustada. Õnneks puhuvad siin enamasti põhjatuuled, mis tähendab, et trenni alustades saab taganttuulega mäest ülesse ronida ja trenni lõpus saab rahulikult vastutuulega mäest alla veereda. Sõidu ajal jälgin ainult enda südamelöögisagedust. Kui see tõuseb liiga kõrgele, hakkab minu Mio kell koheselt piiksuma ja ei lõpeta piiksumist enne, kui olen tempot veidi alla kruvinud. Süsteem toimib väga hästi! 

Kui veel natuke tuultest kirjutada, siis kõik, kes mõtlevad, et eelmise aasta poolpika triatloni EMV Valgas oli väga tuuline, on teretulnud siia külla tulema. Korraliku tuulega sõidad ühes suunas 55-60km/h ja teises 20km/h. Kui tuul puhub külje pealt, siis taskurätti ei lähe vaja, sest tuul ise imeb sul nina puhtaks (järgi proovitud ja toimib!).

Ujumine ja päevitamine ühes

Ujumiseks on Club La Santas olemas värskes õhus 50m bassein ja ka mõnus laguun, mis pakub väga soodsaid avavee ujumisvõimalusi. Samas laguunis toimub ka Ironman 70.3 Lanzarote võistlus ja ujumistrassi boid on siianii veel osaliselt olemas. Kuna bassein ise on aga pidevalt täis, siis käib siis kõva juurdeehitus ja see sügis avatakse siis veel kaks 50m basseini - ehk siis kokku 3x50m basseini ühes spordikompleksis... pole paha.

Jooksmiseks on lugematu hulk liivaseid jooksuradasid. Võid joosta lõputuid kilomeetreid mööda liivadüüne või matkata mööda kaljust rannikuäärt mõne vana vulkaanikraatri sisse. Lõike ja intervalle saab joosta Club La Santa staadionil, mis on kogu spordikeskuse kompleksi üks osa. 

Sel nädalavahetusel on meil torm. Öösel tuul puhus nii kõvasti, et maja katus vilistas ja ventilatsioonisüsteem undas. Tuulekiirused pidid täna olema kuni 40km/h ja homme kuni 50km/h. Isegi kohalike jaoks pidi see päris ulme olema. Eilsest 25 soojakraadist on hetkel veel 16 alles jäänud. Ma sisustan aega jooksmise ja ÜKE-harjutustega, kuigi Raidu sõnul on sellise tuulega joosta ka vastik, sest tuul pidavat jalad kokku peksma. Ise oma nahal pole veel proovinud.

Järgmisel nädalal liituvad meiega veel mitmed triatleetid. Esmaspäeval kolib Aleksandr Latin La Santasse, teisipäeval saabub Ain koos perega ja viimasena liitub Kirill Kotšegarov. 

Vaade meie kortermaja katuselt

Sportlyzer Year in Review

Facebook offers everybody to see his/her last year's review - see the 20 most popular (or most embarrassing) Facebook posts of 2013. I also wanted to see my "TOP Facebook Moments of 2013", but all Facebook was able to show me, were pictures of me training or competing - not that impressive.

But let me share the numbers and statistics behind these pictures using Sportlyzer. Sportlyzer is an online training diary and management system. In my opinion it is really easy to use and has all functionality a normal endurance athlete might need. It won't give you an in-depth analysis of your SRM-bike sessions (however, you can still upload powermeter files into Sportlyzer), but it will do the most important work for you, which is storing, sharing and keeping your training plan in sync with your coach. 

One year in a single view

First I will show you the overview of my last year as it is shown in the yearplanner of the coach-view in Sportlyzer. You can see a week-per-week view of how much training was predicted (the line on top), how much was planned (dark-grey bar) and how much training was really done in that week (light-grey bar). You can also easily see where my A,B,C,D races where placed.  It is a great way to view the whole year in one view and it gives you a great overview while planning your season.

As you see, I trained really hard from February until May and than had my main season with many competitions before I started preparing for the Ironman 70.3 Lanzarote in October, which was my main goal last year. After my last race I basically rested one full month and started training again in November.

Summary

You can also find a nice table with the sum of all individual activities. I picked out the TOP 3. You can see, that I was quite busy on the bike but not that much on the run track and neither in the pool.

To show you some more of my biking Sportlyzer also offers also a table to show the amount of training per month.

And you can see a month-per-month total of training sessions.

You can open each month to see how you did in each discipline individually.

Training camps

That's enough about the summary of 2013. Now lets have a look at a training camp. I chose the 5 weeks on Fuerteventura, which I had the privilege to spend with Alexandr Latin and Kirill Kotśegarov. Here you can see the total of each day in the training camp and how it was divided between different diziplines. As the camp progressed, the bike session became longer and while I did hardly any running in the beginning of the camp because of an injury, I slowly started running more regularly at the end.

How about some more detail? Let's have a look at my busiest week of 2013. This time it was a training camp in Lloret De Mare in Spain. You can see how my training was divided between different weekdays and a peak on Sunday. At the bottom you see a weekly summary for each dizipline. 

Favourite sessions

Now last but not least I will show you my longest bike ride in 2013 and how my friends in Sportlyzer reacted after I posted this session.

If you would like to find out more about Sportlyzer you can visit www.sportlyzer.com . If you already are using Sportlyzer and you would like to see your own statistics of 2013, you can find a description on how to use the statistics page here:

http://blog.sportlyzer.com/how-to-design-a-statistics-page-for-training-data-analysis/

Kokkuvõte hooaja tipust tipuni

Lanzarote 70.3 Ironmanist on juba rohkem kui kuu aega möödas ning keha ja vaim on saanud korralikult puhata. Pärast MM-i kvalifikatsiooni võtsin korralikult aja maha, tõmbasin stepsli täiesti välja ja tegelesin muude asjadega. Pärast niivõrd pikka hooaega oli see ka hädavajalik, et koguda uut värskust järgmiseks aastaks. 

Viimase 30 päeva jooksul oli mul võimalik väga palju ringi reisida, uute inimestega kohtuda ja lihaste asemel hoopiski ajurakkude "ülekoormust" kogeda. Pärast lühikest puhkust Lanzarotel tutvusin paar päeva Londoniga. Eestisse tulles läksin üsna kohe Saaremaale 3 päeva jooksule, nädal aega hiljem olin juba töö asjus Hamburgis World Rowing Youth Coach konverentsil ja 2 nädalat hiljem samalaadsel konverentsil Tallinnas. Selgituseks ütlen veel, et töötan iOS arendajana sellises Eesti idufirmas nagu Sportlyzer (https://www.sportlyzer.com/). Kunagi tuleb ka üks põhjalikum blogipostitus minu töö kohta. Konverentsidest veel nii palju, et jumal tänatud, et ma kasvasin üles kakskeelsena ja oskan rääkida kolmes keeles!

Kuid lebotamise aeg hakkab läbi saama ja vaja on ennast jälle tõsisemalt kätte võtta. Tegelt on olukord täpselt nii, nagu ütles Herje, kui ma esimest korda pärast puhkeperioodi tema ÜKE-trenni astusin: "Ma ei teagi, kas sind nüüd õnnitleda MM-i kvalifikatsiooni puhul või kaasa tunda - tõsine trenn hakkab ju alles nüüd pihta!". Nii ta tõesti on. Ja täpselt sellepärast ma nautisingi neid viimaseid nädalaid, sest ma tean, et järgmised nädalad, kuud, aasta(d) saavad olema rasked, sest tööd on vaja teha palju. 

Kuid enne kui täie rauaga uude treeningaastasse kihutame, viskaks väikese pilgu tagasi ja meenutaks, mis juhtus eelmisel aastal. Mis läks hästi ja mis oleks võinud paremini minna. Mida ma sel aastal õppisin ja mis vigu ma tulevikus vältida tahan.

Ajavahemik 70.3 Ironman Lanzarote 2012 - 2013
(10. november 2012 kuni 5. oktoober 2013)

Numbriliselt:

• Üle 530 üksiku trenni
• Treeningtunde selles ajavahemikus: ~760h (31,6 päevi ~1 terve kuu trenni)
• Läbitud vahemaa treenides: ~11.700km (91% maailma läbimõõdust)
• 10 nädalat erinevates treeninglaagrites.
• Treeningute või võistluste käigus istusin 160 korda keskmiselt 2,5 tunniks ja 75 kilomeetriks ratta või spinningratta peale.
• Tegin üle 40h ÜKE-t, millest võib järeldada, et veetsin kuskil 200 minutit planguasendis.

Mida ma siis ikkagi selle aja jooksul õppisin

Pitsa "Giganto" koos Aleksandr Latin ja
Kirill Kotšegaroviga Fuerteventural

Eriti sooviks esile tõsta varakevadel 5 nädalast treeninglaagrit Fuerteventural koos Eesti proffide Kirill Kotsegarov ja Aleksandr Latiniga. Pean ausalt ütlema, et selle pika aja jooksul ei möödunud päevagi, mil ma ei oleks ala spetsialistidelt jälle midagi uut juurde õppinud. Kõige tähtsamad õppetunnid olid treeningu intensiivsuse ja puhkamise (magamise!) tähtsuse kohta. Õppisin ka seda, et treeningu ajal ei tule mitte mõelda vaid sellele, kuidas hetkel käimasolevat treeningut läbida, vaid kuidas pärast trenni kõige kiiremini taastuda ja järgnevateks treeningutes valmis olla. Mõelda ei tule vaid tänasele päevale, vaid ka järgneva(te)le päevadele ja treeningtsüklile tervikuna.

Kahjuks pean tunnistama, et ma ei õppinud nende 40 päeva jooksul mitte ühtegi venekeelset lauset või sõna, mis oleks kõlbulik siia blogisse kirjutada. Selle eest sain korraliku õppetundi rattakummi vahetamises ja parandamises, mis oli meil laagris peaaegu igapäevane nähtus. Laagri lõpuks sõitsin ees viiekordselt lapitud ja taga kolmekordselt lapitud sisekummidega. 

Mis ei läinud nii, nagu oleks võinud

EMV poolpikkas triatlonis

Jooksuga oli hooaja vältel pidevalt probleeme. Suure tõenäosusega sai kevadel liiga palju ainult ratta peale rõhku pandud ja jooks jäi osaliselt ka vigastuse tõttu tagaplaanile. Põhja ladumise asemel sai liiga vara liiga suurte kiirustega harjutatud. Ilma korraliku vundamendita ikka ei saa - olgu tahe mistahes suur.

Aeg-ajalt jäid ujumistrennide vahele liiga suured augud sisse. Ma ei tea, kas see on nüüd tänu pikale sõudmiskogemusele või lihtsalt heale õnnele, et mul tekib ka suhteliselt väikese ujumise mahu pealt suhteliselt hea veetunnetus ja suudan peagrupil sabas püsida. Halvemal juhul oleks mõni võistlus võinud ka teisiti lõppeda.

Mille eest ja kellele ma eelmise hooaja eest tänulik olen

Inimesi, kellele olen eelmise hooaja eest tänu võlgu on liiga palju, et neid kõiki siia blogisse ära mahutada. Alustades enda sugulastest ja lähedastest, kes hoidsid mulle pöialt ja aitasid ka rahaliselt kaasa, et saaksin ennast korralikult treeninglaagrites ja võistlustel realiseerida, kõikidest inimestest, kes käisid minuga koos laagrites ja võistlustel, pakkusid öömaja, transporti ja aitasid nii kuidas said, kuni erinevate treenerite ja nõuandjateni välja, kes ei lubanud trennis viilida ja olid kohe kohal niipea kui minu tähelepanu hajuma hakkas ja mõnda harjutust enda jaoks lihtsamalt teha tahtsin. Eriti pean tänama enda tädi, kes on alati nõus mind koos rattakastiga mitusada kilomeetrit sõidutama ja kes on nii mõnegi kopika minu eelarvesse lisanud, samuti Liisut, kes ootab mind pärast mitmetunnist rasket trenni alati sooja toiduga kodus ning kannatab alati mu lihasvalu ja väsimuse üle virisemist ära ja Aini, kes aitab mul treeningkavasid koostada ja eesmärke püstitada. Aitäh kõikile ja kohtume uuel hooajal taas trennis! :)

Järgmise (treening-)hooaja eesmärgid? 

Pöörata rohkem tähelepanu ujumisele ja jooksule. Parandada oluliselt üldvastupidavust ja lõppkiirust mõlemal alal. Õppida paremini enda piire tundma ja tõsta oluliselt treeningute kvaliteeti. Ja loomulikult tahan septembri algusel MM-il endast 100% välja pigistada.