Laupäev, 14. detsember 2013

TriBox iPhone App

TriBox
So the last couple of weeks I have been thinking and making plans for my next season. Obviously preparing for the World Championships will be my main goal for the next year and everything I will do is totally focused on reaching my peak for September 2014. It will be hard but also exciting journey to Mont Tremblant, which I am really looking forward to.

Big plans mean big a budget, which is why I am searching for help and sponsorships for the next season (and the following). I am quite aware of the fact, that at the moment I am just one out of so many athletes, who also are looking for a sponsorship and that in order to become sponsored I have to pull off something really special. One day I stumbled on an article about just the same problem that I have at the moment.


Yes, I'd love to be sponsored! But what is the special something about me? Well... I could tell you my story of how I started as a rower in Germany and how I moved back to Estonia and how one day a guy named Ain-Alar Juhanson started to me train me. I have a lot of exciting stories about both triathlon and rowing and I have no problem telling you every story I know but at the same time I know that these stories will not help you sell your gear, which is your main goal as a sponsor. I also know, that as long as I finish "only" somewhere between the TOP 20 and TOP 50 of a 70.3 Ironman race I am not a great advertisement since most of the publicity is focused on the TOP 5 of the race. But there still is something that makes me special - something that makes me different from others...

Yes, there is! And it is not that I have a blog or that I have a homepage or that I might someday have 5.000 friends on Facebook. What makes me special is that I build apps. To be more precise, I build iOS apps for iPhones and iPads. I have been doing this a couple of years and as a computer science student it has served me quite well (winning some student awards for mobile applications and a "24h-Code-Marathon"). So I thought why not turn the one thing that I am really good at (besides swimming, biking and running) into something useful for my training? Well to be honest I already do it at some point, because I have programmed my own training diary, which allows me to log my training sessions in less than a minute - no matter where and when. It's called Sportlyzer. You can have a look at it, if you like to - it is completely free for athletes and you can also invite your coach to write you a training plan and basically do everything else (competitions, tests, long-term performance evaluation etc.). It's kind like TrainingPeaks only without the super-complicated stuff that most people don't really need and never use but pay a fortune for (This is just my opinion and if you use TrainingPeaks or any other similar software and you like it - that's great!). In my job I get in touch with a lot of professional athletes and coaches and I just love showing them demos and see their eyes pop out when they have their "Oh my god is it really that simple?"-moment. :)  
I'm sorry I just got a little bit off topic. What I wanted to say is that I am passionate about making apps and that's why I made one app to help me in my everyday life as a triathlete and I'd love to share it with all of you guys. This app is called TriBox and it has all the basic functionalities you might need when you are swimming, cycling or running. I know there are a lot of similar apps that all do the same stuff, but I believe this is the first one made by an athlete for other athletes. While programming this app I focused on making it the fastest and most convenient to use. No flickering ads, no stupid limitations, just a clean and nice way of getting your stuff done. Each of the functionalities has its own story how it found its way into my app and why it is made just the way it is.

  • Pace Calculator

This neat function allows me to quickly calculate the running pace for my next running session and a lot more (e.g. if I have to run 10x400m at 10k race pace on a 200m indoor track I can quickly calculate, that in order to keep a 3:20min/km pace I need to run each loop in 40seconds. Now lets change the drill to 6x800m on a 400m track and I want to run a 3:40min/pace - that's 1:27min per loop). I haven't re-invented a wheel here, but that's something I need to calculate on a daily basis, which makes it a must-have functionality for me. 


  • Time Projector

Every time triathletes talk to each other and at some point they end up comparing their race results and personal best times on the bike and so on. But for me it is no help if you tell me that your 70.3 IM bike split was 2h 25min - what I want to know is your bike speed, running and swimming pace. The time projector basically helps me to convert your time into speed and vice versa. This a something every second triathlon app offers, but I haven't seen that many apps, that allow you to specify your own race distances. I started triathlon by racing 111 triathlon events (1km swim, 100km bike, 10km run) and I desperately needed a tool that allowed me to convert between time and pace for these events!  

  • Race Memories

When you race your first triathlon race you most probably will race a second and a third one as well. Triathlon is extremely addictive and I believe that every event is special and every medal and race deserve to be remembered. TriBox helps you to remember your past races and keep your favourite race moments alive. Just save your results and link them with a picture of the medal or you crossing the finish line and you will remember these races in the future. You want to know how? Did you recognise the animating pictures on the main view of TriBox - your race memories will be animating there as well! The only thing you have to do is sit back and enjoy your beautiful memories.

  • Checklist

Don't worry, I am not out of ideas! Checklist is a simple and quick tool to make sure you have everything you need packed and stored in the transition area. Forgetting small things is not only a rookie mistake and it can happen to all of us. I have chosen a wide collection of things you might need for a triathlon and made sure you won't forget to pack your bags right for your next race.

Conclusion


This is the first version of the app and while you are reading this blogpost I am most probably already working on the next version and the next functionalities to come. Training and racing gives me the opportunity to collect a lot of new ideas and I love to test out new things to see if they are possible with the iPhone. This also means that the next time you have a "there should be an app for it"-moment, feel free to contact me and tell me about it. I also appreciate your feedback and look forward to some constructive criticism as well. If you like my app and the story behind it I would be really grateful, if you tell your friends about it and help me reach more people with my app.

Thank you for reading and downloading TriBox!




Teisipäev, 12. november 2013

Kokkuvõte hooaja tipust tipuni

Lanzarote 70.3 Ironmanist on juba rohkem kui kuu aega möödas ning keha ja vaim on saanud korralikult puhata. Pärast MM-i kvalifikatsiooni võtsin korralikult aja maha, tõmbasin stepsli täiesti välja ja tegelesin muude asjadega. Pärast niivõrd pikka hooaega oli see ka hädavajalik, et koguda uut värskust järgmiseks aastaks. 
Viimase 30 päeva jooksul oli mul võimalik väga palju ringi reisida, uute inimestega kohtuda ja lihaste asemel hoopiski ajurakkude "ülekoormust" kogeda. Pärast lühikest puhkust Lanzarotel tutvusin paar päeva Londoniga. Eestisse tulles läksin üsna kohe Saaremaale 3 päeva jooksule, nädal aega hiljem olin juba töö asjus Hamburgis World Rowing Youth Coach konverentsil ja 2 nädalat hiljem samalaadsel konverentsil Tallinnas. Selgituseks ütlen veel, et töötan iOS arendajana sellises Eesti idufirmas nagu Sportlyzer (https://www.sportlyzer.com/). Kunagi tuleb ka üks põhjalikum blogipostitus minu töö kohta. Konverentsidest veel nii palju, et jumal tänatud, et ma kasvasin üles kakskeelsena ja oskan rääkida kolmes keeles!

Kuid lebotamise aeg hakkab läbi saama ja vaja on ennast jälle tõsisemalt kätte võtta. Tegelt on olukord täpselt nii, nagu ütles Herje, kui ma esimest korda pärast puhkeperioodi tema ÜKE-trenni astusin: "Ma ei teagi, kas sind nüüd õnnitleda MM-i kvalifikatsiooni puhul või kaasa tunda - tõsine trenn hakkab ju alles nüüd pihta!". Nii ta tõesti on. Ja täpselt sellepärast ma nautisingi neid viimaseid nädalaid, sest ma tean, et järgmised nädalad, kuud, aasta(d) saavad olema rasked, sest tööd on vaja teha palju. 

Kuid enne kui täie rauaga uude treeningaastasse kihutame, viskaks väikese pilgu tagasi ja meenutaks, mis juhtus eelmisel aastal. Mis läks hästi ja mis oleks võinud paremini minna. Mida ma sel aastal õppisin ja mis vigu ma tulevikus vältida tahan.

Ajavahemik 70.3 Ironman Lanzarote 2012 - 2013
(10. november 2012 kuni 5. oktoober 2013)


Numbriliselt:
  • Üle 530 üksiku trenni
  • Treeningtunde selles ajavahemikus: ~760h (31,6 päevi ~1 terve kuu trenni)
  • Läbitud vahemaa treenides: ~11.700km (91% maailma läbimõõdust)
  • 10 nädalat erinevates treeninglaagrites.
  • Treeningute või võistluste käigus istusin 160 korda keskmiselt 2,5 tunniks ja 75 kilomeetriks ratta või spinningratta peale.
  • Tegin üle 40h ÜKE-t, millest võib järeldada, et veetsin kuskil 200 minutit planguasendis.

Mida ma siis ikkagi selle aja jooksul õppisin

Pitsa "Giganto" koos Aleksandr Latin ja
Kirill Kotšegaroviga Fuerteventural
Eriti sooviks esile tõsta varakevadel 5 nädalast treeninglaagrit Fuerteventural koos Eesti proffide Kirill Kotsegarov ja Aleksandr Latiniga. Pean ausalt ütlema, et selle pika aja jooksul ei möödunud päevagi, mil ma ei oleks ala spetsialistidelt jälle midagi uut juurde õppinud. Kõige tähtsamad õppetunnid olid treeningu intensiivsuse ja puhkamise (magamise!) tähtsuse kohta. Õppisin ka seda, et treeningu ajal ei tule mitte mõelda vaid sellele, kuidas hetkel käimasolevat treeningut läbida, vaid kuidas pärast trenni kõige kiiremini taastuda ja järgnevateks treeningutes valmis olla. Mõelda ei tule vaid tänasele päevale, vaid ka järgneva(te)le päevadele ja treeningtsüklile tervikuna.
Kahjuks pean tunnistama, et ma ei õppinud nende 40 päeva jooksul mitte ühtegi venekeelset lauset või sõna, mis oleks kõlbulik siia blogisse kirjutada. Selle eest sain korraliku õppetundi rattakummi vahetamises ja parandamises, mis oli meil laagris peaaegu igapäevane nähtus. Laagri lõpuks sõitsin ees viiekordselt lapitud ja taga kolmekordselt lapitud sisekummidega. 

Mis ei läinud nii, nagu oleks võinud

EMV poolpikkas triatlonis
Jooksuga oli hooaja vältel pidevalt probleeme. Suure tõenäosusega sai kevadel liiga palju ainult ratta peale rõhku pandud ja jooks jäi osaliselt ka vigastuse tõttu tagaplaanile. Põhja ladumise asemel sai liiga vara liiga suurte kiirustega harjutatud. Ilma korraliku vundamendita ikka ei saa - olgu tahe mistahes suur.

Aeg-ajalt jäid ujumistrennide vahele liiga suured augud sisse. Ma ei tea, kas see on nüüd tänu pikale sõudmiskogemusele või lihtsalt heale õnnele, et mul tekib ka suhteliselt väikese ujumise mahu pealt suhteliselt hea veetunnetus ja suudan peagrupil sabas püsida. Halvemal juhul oleks mõni võistlus võinud ka teisiti lõppeda.

Mille eest ja kellele ma eelmise hooaja eest tänulik olen

Inimesi, kellele olen eelmise hooaja eest tänu võlgu on liiga palju, et neid kõiki siia blogisse ära mahutada. Alustades enda sugulastest ja lähedastest, kes hoidsid mulle pöialt ja aitasid ka rahaliselt kaasa, et saaksin ennast korralikult treeninglaagrites ja võistlustel realiseerida, kõikidest inimestest, kes käisid minuga koos laagrites ja võistlustel, pakkusid öömaja, transporti ja aitasid nii kuidas said, kuni erinevate treenerite ja nõuandjateni välja, kes ei lubanud trennis viilida ja olid kohe kohal niipea kui minu tähelepanu hajuma hakkas ja mõnda harjutust enda jaoks lihtsamalt teha tahtsin. Eriti pean tänama enda tädi, kes on alati nõus mind koos rattakastiga mitusada kilomeetrit sõidutama ja kes on nii mõnegi kopika minu eelarvesse lisanud, samuti Liisut, kes ootab mind pärast mitmetunnist rasket trenni alati sooja toiduga kodus ning kannatab alati mu lihasvalu ja väsimuse üle virisemist ära ja Aini, kes aitab mul treeningkavasid koostada ja eesmärke püstitada. Aitäh kõikile ja kohtume uuel hooajal taas trennis! :)

Järgmise (treening-)hooaja eesmärgid? 

Pöörata rohkem tähelepanu ujumisele ja jooksule. Parandada oluliselt üldvastupidavust ja lõppkiirust mõlemal alal. Õppida paremini enda piire tundma ja tõsta oluliselt treeningute kvaliteeti. Ja loomulikult tahan septembri algusel MM-il endast 100% välja pigistada. 

Teisipäev, 22. oktoober 2013

Saaremaa 3 päeva jooks

Tegemist oli minu jaoks kohustusliku puhkusega. Suvel lubasin enda tüdrukule Liisile, et pärast pikka hooaega veedame koos ühe nädalavahetuse kuskil spas. Hiljem sain pakkumise minna Saaremaa 3 päeva jooksu ajaks Kuressaare Grand Rose Spasse, mille üle ma ei pidanud kaua järgi mõtlema. Mina sain ennast 3 päeva jooksul välja elada ja Liis nautis enda nö "3 päeva spa maratoni". 

Muidugi me ei olnud üksi. Kuressaare oli paksult spordi- ja jooksusöpru täis ja puudu ei tulnud muidugi ka TriSmilekatest. Ürituse teeb eriliseks see, et erinevalt teistest rahvajooksudest kohtutakse kaasvõistlejatega lausa kolmel päeval ja koos ollakse mitte ainult jooksurajal, vaid pärast jooksu ka spas, restoranis ja ööklubis.

Grand Rose Spa
Esimene jooks toimus reede öhtul kell pool 5. Tuul oli tugev ja meenutas Lanzarote saart selle "väikse" vahega, et 30kraadise kuumuse asemel joosti napilt 5kraadise jaheda öhtuse päikese all. Mina eelistaksin iga kell kuumust külmale ja vöistlemine külma ilmaga ei ole mulle kunagi sobinud. Önneks on 10km suhteliselt lühike jooks ja väga kaua külmetama ei pidanud. Lühike, kiire, aga valus.... Stardikoridorist välja joostes puhus tuul tagant ja kiirus oli algusest peale meeletu. Proovisin asja rahulikult vötta, jalgu niisama ringi ajada ja teiste vöistlejate selja taha pugeda, et kui tuul vastu keerab, siis jöudu säästa. Esimese poole jooksingi suhteliselt hea tundega kuskil 15. kohal 5-liikmelises pundis. Ette ei trüginud ja alati eesjooksja selja taga tuules. Graafik oli seal 35 ja 36 minuti vahele.  Teise poole alguses tekkis aga esimene raske moment  ja nii kaotasin ma ühenduse grupi ja energiat säästva tuulevarjuga. Ülejäänud maa oli vaja juba üksinda tuulega rinda pista ja mida lähemale finiš tuli, seda valusamaks jooks minu jaoks muutuski. Olin tulnud siia puhkama, mitte ennast juba esimesel päeva rihmaks tömbama! Vöistluseks mingit ettevalmistust ma teinud polnud. Pärast 2 nädala tagust vöistlust olin käinud köigest 1 korra jooksmas. Viimane kilomeeter puhus õnneks jälle abistav taganttuul, mis puhus mind finišisse ja sealt juba edasi spasse, mullivanni ja sauna.

Pildi tegemiseks läksin korraks gruppi ette - loogiline eks?
Teise päeva jooks oli märska rahulikum - 16,195 km Saaremaa läänepoolsemas osas. Tuul oli endiselt tugev ja sääred juba kergelt pinges. Rajakaarti vaadates oli selge, et jooksma peab väga targalt ja strateegia mängib suurt rolli. Esimesed 8km oli sisuliselt vastu tuul ülesse mere äärde, kus puhus meeletu küljekas ja viimased 5km "lennati" tagantuule abil finiši poole. Minu jaoks oli selge, et esimese poole jooksen rahulikult kuskil pundis teiste jooksjate selja taga, ette ei trügi ja proovin viimasel 5km midagi korda saata. Möeldud, tehtud. Jooksin 7-liikmelises grupis pidevalt 2. vöi 3. reas ja tulin ainult enne joogipunkti pundi ette vedama. Vötsin enda joogi ja läksin tagasi tuulde. Mere ääres küljetuulega vajus punt tee äärde ja kohati joosti isegi 1-2 reas tee körval muru peal, et kuidagi tuulevarjus püsida. 5,5km enne löppu toimusid otsustavad lükked. Need, kes olid esimesed 8km pundi ees tööd rüganud, vajusid kiiresti taha ja passiivsemad jooksjad tulid ette. Mina pääsesin koos kahe teise jooksjaga ette, kuid 3km enne löppu läks tempo päris karmiks ja taas hakkas jöud minu jalgades raugema. Vahetult enne löppu prooviti minust taas mööda minna, kuid nagu juba eelmisel päeval, päästsid mind viimasel 200m avanenud jöuvarud jalgades ja sprindifinišis suutsin enda positsiooni hoida.

Õige jooksja kannab ka ööklubis
kompressioone
Ülejäänud päev möödus jälle saunas ja kuuma- vöi külmavee vannides vedeledes. Protseduurid, värgid särgid. Öhtul ööklubis räägiti, kes liigub isikliku rekordi suunas, kes on juba isiklikku rekordit parandanud ja kelle Saaremaa 3 päeva isiklik rekord on hoopiski seotud ölle vöi rummkoola joomisega.

Kui pühapäeval ärgates oli samm pulksirge, päkad juba kergelt paistes ja sääred ei töetanud head. Ees ootasid viimased 16km Kuressaare linna vahel. Usun, et ma ei olnud ainus, kes oleks hea meelega pika distantsi asemel osa vötnud rahvajooksu kepikönnist. Oli näha, et vöistlejate soojendus jäi tagasihoidlikumaks. Keskenduti pigem käe- ja puusaringidele. Stardis keegi väga esimesse ritta ei trüginud ja pärast stardikiirendust otsiti üsna pea rahulik tempo ülesse. Mina liikusin esimese kilomeetri koos naiste liidriga ja keskendusin enda rütmi leidmisele. Rada oli kahe aasta tagusest vöistluselt veel päris hästi meeles - esimene pool üsna kurviline ja laineline, teine pool algab tuulelise löiguga, mille järel tuleb üks väga raske saepuruga kaetud löik. Erinevalt eelmisest päevast jooksin ma seekord enamus ajast uhkes üksinduses kahe suurema grupi vahel. Grupp, millega eelmisel päeva jooksin, alustas suhteliselt kiirelt ja mina "tiksusin" 20-50m nende taga enda tempos. 
Teisel poolel oli märgata, kuidas osad mehed minu ees olevas pundis ära väsisid ja vaikselt taha kukkusid. Neist mööda joostes nägin, et nende seas oli ka neid, kes esimesel päeval minust mööda jooksid. See andis omakorda viimasteks kilomeetriteks mönusa emotsiooni kaasa. 4 km enne löppu tekkis minu ümber 4 liikmeline punt, kus hakkas üsna pea köva positsioonide vöitlus peale. Üks neist üritas vahetult enne vastutuule löigule keeramist pundist eest ära joosta ja ma olin ainuke, kes tempotöstmisega kaasa suutis minna. Saepuru löigule keerates püüdsime siis juba järgmise vöistleja kinni ja viimased 2km tösteti järk järgult tempot kuni mina enam kaasa minna ei suutnud. Lootsin, et kui suudan vöistluse kuidagi viimasele paarisaja meetri peale venitada, siis vöin teised sprindis lüüa, kuid pidin neil varem minna laskma.

Löppkokkuvõtes siis 20. koht üldsarvestuses kolme üsnagi ühtlase jooksuga (päevade kaupa siis 19. , 20. ja 22. koht). Löppaeg 2:38:47 on küll natukene kehvem, kui kaks aastat varem joostud aeg, kuid parem koht üldarvestuses suurenenud vöistlejate arvu kiuste ütleb, et selle aasta tingimused olidki raskemad kui 2 aastat tagasi.

TriSmile punt Saaremaa 3 päeva jooksul



Pühapäev, 13. oktoober 2013

70.3 Ironman Lanzarote 2013 [ENG]


So this post is for all my friends and supporters from outside of Estonia, who do not speak Estonian. This is also for all my old mates back from when I was a young rower in Germany and my old classmates, who might be interested in what I have been up to the last couple of years. As I will be writing about the 70.3 Ironman Lanzarote you can also read it as review of the race.

It was my second time racing the 70.3 Ironman Lanzarote. I was here last year and I would do it again next year if I could (will be coming back to that later). As you probably know, 70.3 races are tough - swimming 1.9km, biking 90k and running a half-marathon afterwards is not easy. Those of you, who are familiar with the triathlon scene know that racing on Lanzarote makes it even harder! The bike course is incredibly hard with a lot of climbing to be mastered, hard wind conditions and a meltingly hot run with no shadows anywhere. So you might think: "Why is he doing this - AGAIN?". The reason I came here the first time was because I knew a hard route would suite me. I knew that when I suffer in hot race-conditions, others suffer even more and at the end it will be the one, who can handle it physically and mentally who will take the win. The second time I came for the same reasons but also because this time I knew, that I will be having some of the best time of my season at Club La Santa. 

The people at Club La Santa are doing such a wonderful job organising this event. Starting with the registration you will be guided through 4 days of well organised events, great pasta, a hell of a race and a kick-ass after-party. Thank you so much guys!



Start at 8:00 AM in the morning
Let's start with the race. Since the first edition of the race last year most of the things have remained the same. Very few things have changed, most noticeably they redesigned the swim from a 2-loop course into a single-loop course, which was the right decision for sure. Bike and run remained the same with some of the aid stations slightly relocated. 

The swim start was et 8:00 AM -  first PRO men and women and 5 minutes later the rest of the world. My aim for the race was to get a qualification slot for the Ironman 70.3 World Championships 2014 and in order to get that I knew I would have to be first in my age group M18-24 (or extremely lucky). The swim was fairly easy - the first couple of hundred meters were a wide straight before the first buoy so there was enough time for the really fast swimmers to find their place in the group and there wouldn't be much fighting over who is gonna be the first one at the first buoy. The swim took place in a Laguna, which made it much easier than swimming in the sea because there were no waves at all. In fact - at some places the water was only 1,5m deep or less. I even saw some guys walking during the swim.

Tabayesco pain
I got on the bike second in the age group, which was a great start for me since I'm not a fast swimmer. Cheered on by many volunteers, the awesome guys from the Green Team and the race-commentator Till Schenk I hopped on my bike with a good feeling. I knew what was coming. It was going to be a long day, a hot day, a hard day. It was all about pacing myself and keeping the strength for the second part of the race. At the same time I had to keep an eye on the leader of my age group who was about 30 seconds in front of me. So I had to keep pushing from the beginning not to lose grip with the competition because I knew that a second place was not going to do it for me this time. As we headed to the beginning of the 10km long Tabayesco climb of torture I slowly gained time with my AG's leader and I planned to hit the climb really hard to try to break him. But it didn't go according to plan. After the first 2km of the climb a gel fell of my frame and I had to go back about 5m to pick it up again. I lost about 20sec, which was not a big deal, but I also lost my rhythm and the connection to my AG's leader, which made it really hard for me. As you can image the rest of the climb hit me quite hard. The moment you think it's over, you still have 3km to climb. Oh, this time you really got me Tabayesco… 
The rest of the ride was like a bad payback by Tabayesco. You may think the worst is over but you still have to stand against some strong winds on the way back down to Club La Santa. I still enjoyed going 80km\h and more on the downhill after the peak but as I turned in direction of Caleta de famara I started to strugle.

Running in the heat
After the bike you probably think the worst part is over. You come into transition, hear all the shouts of the energised volunteers and think to yourself: "This run is going to be just fine." It is… for the first couple of hundred meters, maybe a km until you realise how wrong you were! You run 3 loops from Club La Santa to the small and nice village of La Santa and the same way back. You have 3 aid stations on the track coming from both sides of the track. You have wind blowing from your back on the way to the village and directly into your face on the way back to the finish. The sun is burning down creating a, as I was told, Kona-like experience. So if you come off the bike, make sure you have enough energy in the tank! Otherwise you will be like me - suffering and fighting from the beginning of the run to the very end.
The first loop I felt ok. The gap between me and first place was about 4 minutes after the bike and I gained just 30sec after the first 7km. I knew he was fighting as well. In fact I thought maybe he will cramp or run out of energy and I will still have a chance. So I had to keep on somehow to win first place (With the first place I refer to the leader of my age group, not  Victor Del Corral Morales, who did an amazing 1:13:21 half-marathon after he already hammered down bike splits, which were just out of this world!). I did not catch my first place. On the second half of the run my splits went down again and at the end I finished 2nd in my age group, 8min behind first place. But I was not disappointed - I had given it all I had on this day and there was no energy left in my tank - I was completely empty!


Finish
At this place I'd like to thank Sander, who travelled with me to Club La Santa and told me some splits during the race and Till, who did not miss any of my appearances on the Stadium and kept me running. And a big thanks to the Green Team and all the volunteers, who not only smiled and cheered from the very beginning to the very end of the race, but also came to the awesome after-party later the same evening. Unfortunately there is an unwritten rule, that what happens at the Lanzarote Ironman after-party, stays at the Lanzarote Ironman after-party, so I am not gonna write more about it. And of corse I want to thank my family and friends, who had supported me over the last 2 years and were following me online.


Oh, but that's not all! Later that day I went to the slot allocation and you might call me lucky, but at the end I did get a slot for the Ironman 70.3 World Championships. It took me 2 years dedicated training and more hours of training than I would have ever done as a rower. At the end it payed off and I'm once again one step closer to becoming a PRO.

Signed up for 70.3 Ironman Mont Tremblant

Reede, 11. oktoober 2013

Ironman 70.3 Lanzarote

Võistlusvarustuse ülelugemine
Ironman 70.3 Lanzarote algas tavapärase registreerimisega 2 päeva enne võistlust, kus sportlased saavad kätte stardinumbrid, -materjalid, muidu tähtsaid juhiseid ning palju sponsorite kama. Muuhulgas anti jälle uhke võistluse logoga seljakott, mis peaks minu kollektsioonis nüüd juba üheksas seljakott ning Ironmani kottide arvestuses neljas olema.

Päev enne võistlust kutsuti kohustuslikule race briifingule, kus võistluse peakommentaator Till Schenk seletas võistlejatele veelkord, kuidas võistlus järgmisel päeval kulgema hakab, kuidas vahetusalas liikuda, kus joogipunktid peal asuvad ning kuidas kõige paremini finisheerida. Till on muidu mitu korda Eestis ka käinud ja osalenud TriSmile Estonia võistlusel. Tema, Sander ja mu korterikaaslased olid mu suurimad ergutajad raja ääres ja suured tänud neile selle eest!

Pärast briifingut järgnes juba ratta ja vahetusala kottide check-in ja pärast seda korralik pasta party. Kiiresti koju ning kell 10 voodisse magama! Enne nii suuri võistlusi on tavaliselt korralik närv sees ja
Briifing
viimasel õhtul on keeruline magama jääda - nii kui nii suudad ainult paar tundi magada. Aga see on normaalne ja ma usun, et sellest ei pääse ka kõige kogenumad sportlased. Paljud harrastajad arvavad, et ainult algajad on närvis, kuid ma ise tunnen, et kui ma enne võistlust kerget närvi ei tunne, siis on midagi viltu. Eks see sõltub ka sellest, kuidas närviga ümber käia. Mõnel "sõidab katus ära", kaotab enesekontrolli ning ei suuda võistlusel enam näidata, milleks ta trennis võimeline on. Teised jällegi oskavad pinget ära kasutada, et võistlusel endast maksimumi välja pigistada. Mina kuulun pigem sellesse viimasesse gruppi. Närveerin 1-2 päeva enne võistlust, aga võistlushommikul olen rahu ise ja võistlusel pingutan nii et pärast jalad ka enam ei kanna.

Hommikul kell 5:45 helises äratuskell. Ärkasin õigeaegselt 2 minutit varem, et olla valmis kella kohe kinni keerata. Voodist välja ning 2 röstsaia moosiga palun! Kõrvale lihtsalt vett. Rohkem ma võistlushommikul süüa ei vaja. Valmistasin ette joogid ratta peale + 1 suur pudel spordijooki stardieelseks joomiseks. Kott selga ja sammusin kottpimedas öös stardi poole, kus staadionituled juba vahetusala peale suunatud olid. Kohale jõudes kontrollisin vahetusala kotid üle, pumpasin rehvid täis ja kleepisin hommikusöögi menüü rattaraami peale - 5 SiS geeli + 2x 700ml joogipudelid (1 spordijook, 1 vesi) - Business as usual.

20min enne starti limpsisin esimest SiS geeli ja lõpetasin soojendusjooksu ja võimlemise. Määrisin ennast Sunblocker 50+ kokku ja hakkasin kalipsot selga venitama. Vesi oli viimastel päevadel väga soe olnud ja ma ei teadnud täpselt mis mind ees ootab - kas ujumine Soome saunas või oli vesi piisavalt maha jahtunud? Kui ma stardipaika jõudsin oli soojendusujumine juba lõppenud ning osalejaid aeti veest välja. Mul oli endiselt joogipudel käes ja mõni tuli minu juurde natuke vett paluma, sest oli märganud, et soolases vees ujumine ei ole kõige meeldivam tegevus. Endal hakkas juba kergelt palav ja otsustasin kallata ühe korraliku pudelitäie vett endale kalipso krae vahele - vesi oli meedivalt jahe. Viskasin Till Schenkiga käppa ja hakkasin stardi esiritta trügima.

Võistlus


Nüüd jõuan vist selle loo kõige huvitama osa juurde - võistlus ise. Start anti kahes laines: Kõigepealt lasti lahti PRO mehed ja naised ning 5 minutit hiljem kuulsid stardipauku kõik ülejäänud 600 võistlejat. Ujumises oli strateegia suht selge: "Ürita võimalikult kerge vaevaga võimalikult kiiresti edasi liikuda ja ära tõmba ennast alguses kinni!" Nii ma toimetasingi - hoidsin tõmmete sagedust üleval ja liikusin võimalikult väikse jõurakendusega edasi, aeg ajalt hoidsin kaasvõistleja külge alla ja lasin temal minu eest tööd rügada. Mul ei olnud plaanis esimesena enda vanusegrupis veest välja tulla või veel vähem üritada juba vahe sisse ujuda. Ujumine kulges ilma suurte üllatusteta, ujuti üks suur L-kujuline ring, vesi oli soe, kuid mitte nii soe, et oleks palav hakanud. Rada oli kohati üsna madal, mõnikord nägin isegi kuidas võistleja minu kõrval kõndima hakkas. Näiteks tagasipöördel oli vesi nabani. Vähemalt ei pidand võistluse korraldaja uppumiste pärast muretsema.

Veest välja tulin 27 minutiga, mis ei ole kõige parem aeg, kuid kaotus enda vanusegrupi esimesele oli kõigest pool minutit, mis on hea. Oleks ujumises siin ja seal suutnud sirgemat joont hoida, siis oleks äkki isegi tema kõrva veest välja tulnud. Vahetusalast välja joostes ja ratta peale hüpates jäi ta aga kohe silma ja nii sain ennast rattarajal kohe mugavalt tema sappa asetada ja rahulikult jalad käima kerida. 

Tabayesco tõusul läks raskeks
Ratta alguses juhtus kohe ka esimene apsakas. Minu menüüst oli kadunud üks tähtis SiS Smart geel, mida ma tavaliselt enne jooksule minekut võtan, et üleminekut jooksule paremini ära seedida. Kuid mis läinud, see läinud. Õnneks oli mul veel üks tavaline SiS Go geel varuks, millega seda asendada. Ratta algus kulges muidu hästi. Pärast esimest põnksu sain enda jalad vaikselt tööle ja tõusudel liikusin sammhaaval enda vanuseklassi esimesele kohale lähemale.  Kütusekulu rattarajal oli suht jõhker. 90km peale kulus 8 pudelit vedelikku, millest siis vähemalt 4 olid spordijoogid ja ülejäänudvesi. Vett kulus vahest  ka lihtsalt selleks, et keha ja jalgu uuesti märjaks teha ja maha jahutada.  Isegi kohalike arvates oli sel päeval väga kuum ilm!  Liikusime kuulsa Tabayesco tõusuni ja ma korraks möödusin enda vanusegrupi liidrist. Selleks oli kaks põhjust: Tahtsin testida kuidas ta reageerib - kas sõidab minust kohe paaniliselt uuesti mööda või sõidab oma tempos edasi. Teine põhjus oli see, et meie vahele oli tulnud 5-liikmeline triatleetide "reisibuss", kellest mitte keegi ei ole vist kunagi midagi tuulessõidu keelust kuulnud. Istuti rahulikult teineteise tuules ja lasti jalad sirgeks. Raja peal ei olnud ka mitte ühtegi kohtunikku, kes oleks neil seda keelanud, seega sisuliselt sõideti puhtalt südametunnistuse järgi. Enne Tabayesco tõusu jäin siis uuesti enda vanuses teiseks aga ei lasknud ennast sellest heidutada. Mõtlesin, et proovin Tabayescol õnne ja raputan ta 10km pikkusel tõusul maha. Nii ma võtsingi tõusu suure eufooriaga ja sain kohe hea rütmi kätte, kuid juba 2. serpentiinis juhtus teine apsakas - veel üks geel kukkus raami pealt ja seekord pidin tagasi keerama ja selle geeli ülesse korjama. Sinna läks kindlasti 20sek kaotsi ja kaotasin ka enda vanuseklassi liidriga ühenduse. Proovisin küll uuesti rütmi kätte saada, kuid selle asemel hakkas hoopis kurnatus kohale jõudma. Võtsin tõusu esimesel poolel liiga suure riski ja tõmbasin ennast liiga tühjaks, nii et ülesse jõudes olid jalad juba päris pudruks sõidetud. Tagantjärgi vaadates oli see punkt, kus ma enda vanuseklassi esimese koha kaotasin. Riskisin ja risk ei tasunud ennast ära. Samas, kui ma ei oleks riskinud, siis ma ei oleks esimese koha lähedalegi küündinud ja ma ei tulnud kohale teist kohta püüdma, vaid tahtsin võitu. Pärast pikka tõusu tuli pikk laskumine - teadsin neid kurve eelmisest aastast ja tundsin täpselt ära, millal saab kurvi võtta 50, 60 või 70km/h (tippkiirus jäi kahjuks napilt 80km/h alla). Mõnedes kohtades oli aga vaja tugeva vastutuulega võidelda ja rattadistantsi lõpuks oli mul kaotus liidrile juba 4 minutit. 

Õnneks oli mul päikesekaitse +50
Nähes, kuidas tema vahetusalast välja jooksis ja kuidas mina ennast tundsin oli tegelikkuses juba selge, et kaotust tasa teha ei ole võimalik. Kuid ma ei tulnud kohale, et napilt 1,5h enne finishit juba alla anda. Kannatada tuleb lõpuni ja seda ma ka tegin. Pärast esimest ringi suurenes vahe ainult 1minuti võrra. No äkki tal seal ees käib ka varsti pauk ära ja tempo kukub? Eelmine aasta ma ju püüdsin võistluse viimasel kilomeetril veel üle konkurendi kinni. Miks mitte ka seekord? Tehniliselt oli jooks ju kerge: Club La Santa staadionilt alla mere äärde, lauge pikk tõus La Santa külla ja tagasi - kolm ringi. Tundub ju lihtne? Miks ta siis ikka nii raske on? Sellepärast, et sul puhub ühte pidi tugev taganttuul ja tagasi tulles meeletu vastutuul + päike lajatab sulle sellise põrgukuumusega alla, et isegi kui sa kastad ennast igas joogipunktis jaheda vee ja käsnadega üle, siis oled sa paari minuti mõõdudes jälle kuiv - KUIV! Jooksed nagu keegi puhuks sulle kuuma fööniga näkku. Rattasõit sellise kuumusega on raske, aga jooks on puhas piin ja eneseületamine! Joogipunktidest jooksin läbi: käsnad, vesi, spordijook, red bull, vesi - kõik käisid korraga käest läbi, mütsi alla või kukla taha. Korraks tundsin kerget värskendust, aga siis kohe jälle meeletut kurnatust. 

Pilt pärast lõpetamist
Finish tuli õnneks iga sammuga lähemale ja nii ma siis lõpetasin enda vanuseklassi teisena, umbes 8 minutit võitjast taga. See tähendab, et isegi, kui ma oleks Tabayescol temast mööda sõitnud, siis ma oleks jooksurajal talle suure tõenäosusega ikka alla jäänud. Aga selle peale ma finishis ei mõelnud. Mõtlesin vaid, et tahaks midagi juua, süüa ja pikali visata. Võtsin lõpetajate alast paar õunatükki lisaks veel ohtralt vett, sprite'i ja cocat ning marssisin varju alla massööride juurde. Sain endale mitte ühe vaid lausa 3 (nais)massööri - NICE! Peaaegu oleks massaažipingil magama jäänud kui Sander poleks tulnud ja mind üles äratanud. Nii suur oli füüsiline ja vaimne väsimus pärast võistlust. 


Kuigi minu vanuseklassis oli ainult määratud 1 pilet MM-ile ja ma olin teine, otsustasin siiski MM piletite jagamisele minna. Äkki joppab, äkki tekib kohti juurde, äkki jääb keegi tulemata? Pileteid oli kokku 30, mis jagati võrdselt meeste ja naiste vanusegrupi parimatele välja vastavalt vanusegruppis osalejate arvule. Igas vanusegrupis oli vähemalt 1 pilet ja nii oli ka minu vanusegrupis M18-24 täpselt üks pilet saadaval. Alustati naistega ja hakati pihta kõige vanemate vanusegruppidega. See tähendas, et
70.3 Ironman Mont Tremblant registreerimisleht
kui kord oli minu vanusegrupi juurde jõurdnud, siis oli selge, et ainult üks pilet on jäänud ja teist piletid juurde ei tule. Pileti saamiseks oli vaja isiklikult kohal olla ja "võit" kohapeal sularahas kinni maksta. Igat võitjat kutsutakse välja täpselt kolm korda ning kui kolmandal korral võitja piletit vastu ei võta, siis läheb pilet järgmisele kohale või teise vanusegruppi. Olgem ausad - süda jäi seisma, kui Till hüüdis esimest ja teist korda minu vanuseklassi võitja nime välja ning vastust mitte kusagilt ei tulnud. Pärast kolmandat korda vaatas Till juba minu poole ja küsis naeratades:" Kas ma üldse pean sinu nime välja hüüdma Silver?". Jah! - Ma sain pileti 70.3 Ironman maailmameistri võistlustele järgmise aasta septembris Kanadasse. Pilet, mille nimel ma olin töötanud 2 aastat ja mida olin üritanud püüda juba kolmandat korda tuli lõpuks ära! Seda tunnet ei oskagi täpselt sõnadesse panna. Käed värisesid ja peaaegu tulid pisarad silma, kui ma enda allkirja andsin...


Hetkel istun lennukis ja lendan juba kodu poole. Lihasvalud on peaaegu üle läinud, kurnatus on asendunud kerge päikesepõletusega selja peal ja vaim on saanud paar päeva puhata. Kannan võistluse lõpetaja särki ja päris mitu inimest on tulnud minu juurde ja küsinud: "Did you race last Saturday? How
did you do?" ja ma vastan "I did great. I finally got my slot for the 70.3 Ironman world championships…".

Pühapäev, 6. oktoober 2013

Elamine La Santa külas

Oli ka päevi, mil ma üldse särki selga ei pannud
Täna on päev pärast võistlust ja kuna jalad niikuinii streigivad, siis sisustan seda blogi kirjutamisega. Olen siis 6. päeva Lanzarote saarel ja elan kahe Club La Santa Sports töötajaga 3 magamistoaga korteris La Santa külas. Mulle anti ilus roosa tuba, mis kuulus eelmisele korterikaaslasele. Sattusin siia korterisse pigem juhuslikult. Umbes pool nädalat enne reisi torkas pähe, et mul ei ole veel kindlat ööbimiskohta ja et mulle oleks vaja üsna kiiresti mingi soodne ööbimisvõimalus võistluspaiga ligidal leida. Päev enne ärasõitu selle leidsingi - vedas.

Korter on mõnus poissmeeste korter. Seinadel on bikiinides naiste pildid, toad on segamini ja külmkapist on alati külma õlut võtta. Korterisse sisse pääseb kõige paremini läbi garaaži ja päevasel ajal hoiad parem kõik aknad ja uksed lahti, et mingigi õhutõmme tekiks ja sa hingamiseks piisavalt hapniku saad. Üldiselt tuletab see korter väga hästi 5 nädalast treeninglaagrit Furterventura saarel meelde ainult selle suure plussiga, et siin on mul voodi ja ma ei pea diivani peal magama.

Osa võistluse jooksurajast
Küla ja spordikompleksi vahele jääb umbes 3km ja kui tavapäeval ei oleks selle vahemaa ületamine rattaga probleem, siis täna pidin ennast päris pikkalt sundima rattaga spordikompleksi sõitma et sealt Sannu käest enda seljakoti ära tuua. La Santa külas suurt midagi ei ole. Üks rattapood, mingi suvaline toidupood ja paar söögikohta. Spordikompleksis on kõik treenimiseks vajalikud asjad olemas (staadion, välisujulad, laguun avaveeujumiseks, korralik jõusaal, tenniseväljakud jne. jne). Varsti on valmimas ka veel suur juurdeehitus, mille käigus valmib veel kaks 50m basseini ja hulgaliselt uusi kortereid.

Triatleedi mõttes on elu siin nagu lill (välja arvatud fakt, et siin saare peal peale aloe vera taimede ja paari üksiku palmi rohkem midagi ei kasva). Ilmad on ilusad, mõõdukalt tuulised ja päikeserohked. Hommikul ärkad ülesse, sööd terassil hommikust ja proovid varakult trennid ära teha enne, kui väljas liiga kuumaks ära läheb. Eesti kliimast tulles oli algul ikka paras pähkel kohalikude oludega harjuda. Pidevalt oli veepudel käes ja päevas kulus vabalt üle 6 liitri vedelikku. Nüüdseks olen kliimaga ära vaikselt harjunud ja täna panin lausa särgi selga!

Pärast päikse loojumist oli paras aeg trenni teha

Kella 13-16:00 siiski korterist välja astuda ei soovita. Päike võib juba lühikese ajaga päris korraliku jälje jätta. Kui ei usu, siis küsi Sanderilt, mis tunne oli pärast seda, kui ta läks 40minutiks basseini äärde lebotama ja unustas näole päikesekreemi määrida. Temperatuur ise enesest ei ole nii karm ja jääb kuhugi 23 ja 27 kraadi vahele. Olemise teeb pigem raskeks õhuniiskus ja kõrvetav päike.

Umbes 5km pikkune sirge laskumine, kus
eelmine aasta kogusin rattaga kiirust 90km/h
Kui üldiselt saarest ja sellest ümbruskonnast rääkida, siis siin on ikka paras kuumaastik. Enamus saarest on suuremat või väiksemat sorti kivikamakatega kaetud. Kõrgeim tipp ulatub rohkem kui 600m kõrgusele ja võistluse käigus me peaaegu nii kõrgele tõusimegi. Sõitsime siis kuulsat Tabayesco tõusu üles, mis on 11,8km ja kõrgustevahe 550m (keskmine tõusunurk 5,5%). Samal tõusul on olema oma Facebooki leht, kuhu "fännid" oma parimaid aegu ja pilte tõusust postitada saavad. Võrdluseks tuletan meelde, et Eesti kõrgeim tipp on 318m kõrge.

Pärast võistlust olen veel mõned päevad saare peal. Naudin elu, päikest ja merd, sõidan pisut rattaga ja puhkan pikkast hooajast. Tagasi tulles veedan veel paar päeva Londonis ja siis tulen juba tagasi Eesti 3 päeva jooksust osa võtma.

Kolmapäev, 2. oktoober 2013

What this blog is about

This first post is to give a short introduction on who I am and what this blog is about. As I am writing this post I am sitting on my bed in the apartment, that I share with 2 danish guys from Club La Santa Sports, in La Santa, Lanzarote (Canary Islands). It is wednesday evening and there are 2 days until the biggest challenge of my life so far - 70.3 Ironman Lanzarote 2013. On saturday I will swim 1,9km, bike 90km and run a half-marathon. But this still doesn't tell you who I am.

Who am I?

Racing outside the comfort zone
I'm a triathlete, a former lightweight rower, a current computer science student, an iOS software developer. I'm all of those things combined into one thin 1,80m and 72kg human being. I started training regularly at the age of 14 when I was still living in Germany. After graduating from school I moved to Estonia, my home country, and  started studying computer science at the University of Tartu. After being a competitive rower for over 5 years I realized that letting go it the daily "sleep - train - eat - train" routine was not possible for me. That's when I discovered triathlon and the local triathlon club TriSmile. My life has not been quite the same since that. I've learned how to swim faster, bike harder, run further and dream bigger.

What this blog is about?

This blog is about my thoughts and all the stuff that I have, do and will experience while training, racing and traveling around with my wetsuit, bike and running shoes - living my dream and getting faster, stronger and wiser each day.

Who is this blog for?
Lanzarote

This blog if for all my friends from Estonia, Germany and all around the world. I have met so many great people during my travels, who I'd like to thank for the wonderful experiences we had and the things they taught me. As there are so many people from so many countries, who I'd like to share my stories with, this log will be a mixture of estonian and english posts. If you stumble upon an estonian post and feel it a bit of hard to understand cause you don't speak a word of estonian, just drop a comment and I will answer your questions. 



I hope this blog will also motivate other people to get up and put on some nice running shoes and discover the world from my point of view. 

Hope you will enjoy it!

Yours,
Silver

I would not be were I am without my family and friends