Maailmameistrivõistlused 70.3 Ironman Mont-Tremblant, Kanada 2014

Niisiis oligi käes päev, mida olin oodanud pikisilmi sellest ajast saadik, kui kunagi Ainiga koos istusime ja maailmameistrivõistlused endale eesmärgiks võtsime. Toona tundus see nii raske, hirmuäratav ja ulmeline. Mõistuse jaoks tundus eesmärk ebareaalne ja kättesaamatu, kuid üks väike osa minus ütles, et see on tehtav ja sugugi mitte võimatu. See on seesama osa, mis praegugi rasketel hetkedel paneb mind edasi tegutsema - siis, kui keha ütleb "Stop!" ja terve mõistus ütleb "Aitab!", aga see väike osa ei luba ja ei lase seisma jääda ning alla anda. Nimetan seda osa "Animal" ehk siis sisemiseks loomaks või siis lihtsalt (ise)loomaks.

Ma arvan, et just tänu enda iseloomuline olen suutnud jääda kõikide nende aastate vältel positiivseks ja motiveerituks. Olen proovinud tagasilööke võtta kui midagi positiivset ja kogu teekonna üht vältimatut osa. Teised, kolmandad ja neljandad kohad on pidevalt mõjunud lisamotivatsioonina ja sundinud treeningutel rohkem keskenduma. Esimesed kohad on selles suhtes isegi natukene ebameeldivad, sest sul võib kaduda nälg ja tahtmine treeningutel rohkem pingutada.

Kuid kindlasti ei oleks ma ammugi nii kaugele jõudnud, kui mu kõrval ei oleks inimesed, kes minusse usuvad ja mind toetavad. Eesotsas muidugi treener ja nõustaja Ain-Alar Juhanson, kes isegi kõige kehvemast võistlustulemusest suutis alati midagi positiivset välja tuua ja minu tüdruk Liis, kes on mind kogu selle aja vältel ära kannatanud ning kõiki minu ratsionaalseid ja ebaratsionaalseid tegusid ja otsuseid toetanud. Kolmandaks muidugi sugulased, kelle toetus on lubanud mul viia ettevalmistused sellisele tasemele, mida minu enda rahalised võimalused ei oleks võimaldanud. Viimasena tahan tänada kõiki enda Trismile klubikaaslasi, teisi triatleete ja spordisõpru Eestis, kes on minuga nii treeningutel kui ka võistlustel osalenud. Triatlon on küll individuaalspordiala, kuid seda ei ole võimalik üksinda teha! Aitäh teile kõigile!

Tulles tagasi siis päevale, mille jaoks olin treeninud viimased 3 aastat, siis võiks ju arvata, et selline võistlus tekitab tohutu suure võistluspinge ja ärevuse, aga endalegi üllatuseks ei kogenud ma midagi sellesarnast. Ei tundnud ma mingit pinget eelnevatel päevadel ega ka võistluspäeval endal. Pigem oli tegemist sügava rahu ja suure enesekindlusega, et ma olen täpselt seal, kus ma olema pean ja ei olnud kahtlust ka, et minu sattumine sinna oleks kuidagi juhuslik või õnnelik juhus. Olin valmis võistluseks ja ootasin võimalust näidata kõikidele mis puust (või õigemini rauast) ma tegelikult tehtud olen.

Mont-Tremblanti küla, kus võistlus toimus

Võistlus oli suur - üle 2200 võistleja erinevatest maailma paikadest vanuses 18 kuni üle 80 aastani välja. Kohal oli kogu maailma kõikide vanuseklasside parimad 2%. Minuga ühes stardiklassis võistles üle 80 võistleja, mis tähendas sisuliselt, et igalt 60 kvalifikatsioonivõistluselt oli kohal võitja ja üksikutel juhtudel ka teine koht. Kuhu mina ennast selles seltskonnas paigutasin? Ei tea, sest ei uurinud enne ühegi teise võistleja tausta, isegi nimesid ei uurinud. Teadsin umbes mis stardinumbrite vahemikus nad asuvad ja rohkem infot mul vaja polnudki.

Suhteliselt väikese vanuseklassi eelis oli see, et stardis oli suhteliselt vähe trügimist. Kõiki vanuseklasse lasti lahti eraldi paariminutiliste vahedega. See tähendas palju ruumi stardis, aga palju trügimist distantsi teisel poolel, siis kui teiste vanuseklassi aeglased ujujad jalgu jäid. Ujumise eesmärgiks oli leida endale hea kaasvõistleja, kelle sabas distants ohutult ja kiirelt läbida. Kui veel distantsi alguses suutsin enam-vähem jälgida, kes eest ära ujusid ja kus mina nende seas asun, siis tagasipöörde juures oli teisi ujujaid juba nii palju, et enam ei olnud võimalik jälgida, kelle taga sa parasjagu ujud. Ega teine pool oligi rohkem selline slaalom ja veest väljudes olid juba kõikide ujumismütside värvid sassi läinud. Vahetusalas nägin rõõmustades, et minu vanuseklassi kotid olid suuremas osas puutumatud, mis tähendas, et olin ikka kuskil eesotsas.

M18-24 vanuseklassi start

Rattadistantsi alustades sai siis selgeks, mida 2200 võistlejat tegelikkuses tähendab. See tähendab tohutut hulka rattureid, kellest pooled tahaksid õiget vahet hoida, kuid kes tegelikult seda teha ei saa, sest tee on lihtsalt liiga kitsas ja rattureid on liiga palju. Lainetega start ainult suurendas seda probleemi, sest ees oli üüratu mass, kellest oli vaja kuidagi mõõda sõita. Esimesed 10km sõitsingi sisuliselt ainult vasakul pool teed või vastassuunas ning alles esimesele pikemale tõusule ja kiirteelele minnes muutus olukord natukene normaalsemaks ja inimestel oli võimalik sõites õiget tuulessõiduvahet hoida. See muidugi ei tähendanud, et kõik oleks seda järginud - igal pool oli näha 10-liikmelisi gruppe, kes sõitsid kord ükshaaval, kord mingis karusselli laadses konfiguratsioonis teineteise taga. Sarnane ruumiprobleem tundus ka olevat liidritel, kes sõitsid distantsi keskel 15 liikmelises pundis mulle vastu. Kohtunikud olid küll kõrval, kuid Kanada viisakus vist ei lubanud vahele segada. Ma valetaks, kui ma ütleks, et mina ei sõitnud tuules - ütlen ausalt, et ka mina sõitsin kohati teiste tuules, kuid olin alati esimene, kes üksinda grupi eest ära sõita proovis. Olukorras, kus tuulessõitmist kohtunike poolt massiliselt tolereeritakse, tehakse seda ausa võistluse arvelt ja see oli hetk, kus minu jaoks kadus ära MM-i võlu ja paistis kõige koledamal viisil välja, kuidas IRONMAN on ikkagi ettevõte, kelle huvides on raha teenida ja mitte sport ise. Kurb, kuid sellega peab leppima.

Üldkokkuvõttes möödus rattadistants siiski väga edukalt. Teadsin, et distantsi kõige raskem osa on viimasel 20 kilomeetril, kus niigi mägine tee muutub veel oluliselt mägisemaks ning kus tõusunurgad ulatuvad kohati 10% ja kõrgemalegi. Jagasin enda energiavarud just nii, et viimasel 20km jõuaksin veel juurde vajutada ja sealt olulise eelise võita. Ratta lõppajaks jäi 2:16:50 ja 39.5km/h keskmist, mis on seni minu kõigi aegade kiireim.

Jooksma minnes juhtus siis midagi enneolematut, midagi, mida Liis siiamaani ei suuda uskuda - ma naeratasin! Tema väitel olen ma tavaliselt võisteldes hästi tõsine ja nii keskendunud, et ei pane raja ääres kaasaelajaid tähelegi. Ega seekordki olin väga keskendunud ja tahtsin kindlasti võistluselt maksimumi võtta, kuid samas oli mul kõik kontrolli all. Tulin ratta pealt maha ja teadsin, et olin sõitnud hea aja. Ma ei teadnud küll, et lausa nii hea aja, kuid teadsin, et kõik on läinud täpselt nagu plaanisin ja nautisin seda täiel rinnal. See lubas ka väikese kõrvalekalde ja Liisuga plaksu lüüa vahetult enne võistluse kõige raskemat osa - jooksu.

Jooks kulges uuest Tremblanti külast vanasse ja tagasi - kokku kaks ringi. Kaks ringi Ameerika mägesid, sest kogu distantsi vältel ei olnud 100m ka siledat maad ning pidevalt oli vaja ülesse või alla joosta. Eriti valus oli ringi alguses külasisene "põnts", mis läks mõlemalt poolt umbes 8% nurgaga ülesse/alla. Seda "põntsu" pidi tagasi joostes uuesti võtma ning kokku oli vaja 4 korda sealt üle joosta. Aga see polnud ammugi kõik, sest kogu aeg sundisid tõusud ja laskumised tempot muutma ja see tegi jala lõpuks nii pehmeks, et oleksin hea meelega üles roomanud viimastel kilomeetritel sel järsul tõusul linna. Finishisse viiv 10% laskumine lükkas küll hoo uuesti sisse, kuid jalad olid sodid!

Sodi, aga õnnelik! Õnnelik ja läbikülmunud. Võistlushommikul oli väljas kõigest 7 kraadi sooja ja päeva jooksul ei olnud termomeetrinäit üle 20 kraadi roninud. Võistluse ajal ma ei pannud midagi tähele, kuid pärast finishijoont sain aru, et olin viimased 4 tundi korralikult külmetanud. Käisin kähku massaazis ära ja sõin sisse kiired süsivesikuid, et uuesti energiat keha soojenemise jaoks saada. Arstide käest sain veel fooliumist teki ümber ja pool tundi hiljem hakkas vaikselt jälle soe. Sain teada, et mu lõpuaeg oli 4:12:01 ja enda vanuseklassis lõpetasin 8.kohal. Mõlemad tulemused, mille üle olen ülimalt õnnelik. Seda enam, et võitjast jäi lahutama vähem kui 5 minutit. Protokolli vaadates ma isegi mäletan, millal Itaallane Matteo Fontana ratta peal minust mõõda sõitis.

Kirjutada oleks veel nii paljudest asjadest, et blogipost veniks veel 2-3korda pikemaks, kuid ma proovin siinkohal joone alla tõmmata. Olen väga tänulik  Liisule, enda emale ja Katale, kes minu võistlust Kanadasse kohapeale jälgima tulid ja kõikidele teistele, kes võistlust interneti teel ühel või teisel moel jälgisid. Loodan, et see ei jäänud viimaseks korraks ja et neid kordi tuleb veel ja veel. Olgu nendeks siis MM, EM või mingi muu suurvõistlus.

Lisan blogiposti lõppu veel lühikese video enda võistlusest, mille pani kokku Liis. Kuna võistlust ise oli suht keeruline koha pealt jälgida, siis jäi võistluse osa paraku pisut lühikeseks, kuid see on ikkagi parem kui mitte midagi! :)

Tulemused: Aeg 4:12:01 (Ujumine: 26:09, Ratas 1:16:50, Jooks 1:23:35), koht 73 (vanuseklassis 8)

Silver's Mont-Tremblant IRONMAN 70.3 World Championships from Liis on Vimeo.

TriBox iPhone App

TriBox

Made by a Triathlete 

for Triathletes 

So the last couple of weeks I have been thinking and making plans for my next season. Obviously preparing for the World Championships will be my main goal for the next year and everything I will do is totally focused on reaching my peak for September 2014. It will be hard but also exciting journey to Mont Tremblant, which I am really looking forward to.

Big plans mean big a budget, which is why I am searching for help and sponsorships for the next season (and the following). I am quite aware of the fact, that at the moment I am just one out of so many athletes, who also are looking for a sponsorship and that in order to become sponsored I have to pull off something really special. One day I stumbled on an article about just the same problem that I have at the moment.

"So You Wanna Be Sponsored" (www.pinkbike.com)

Yes, I'd love to be sponsored! But what is the special something about me? Well... I could tell you my story of how I started as a rower in Germany and how I moved back to Estonia and how one day a guy named Ain-Alar Juhanson started to me train me. I have a lot of exciting stories about both triathlon and rowing and I have no problem telling you every story I know but at the same time I know that these stories will not help you sell your gear, which is your main goal as a sponsor. I also know, that as long as I finish "only" somewhere between the TOP 20 and TOP 50 of a 70.3 Ironman race I am not a great advertisement since most of the publicity is focused on the TOP 5 of the race. But there still is something that makes me special - something that makes me different from others...

Yes, there is! And it is not that I have a blog or that I have a homepage or that I might someday have 5.000 friends on Facebook. What makes me special is that I build apps. To be more precise, I build iOS apps for iPhones and iPads. I have been doing this a couple of years and as a computer science student it has served me quite well (winning some student awards for mobile applications and a "24h-Code-Marathon"). So I thought why not turn the one thing that I am really good at (besides swimming, biking and running) into something useful for my training? Well to be honest I already do it at some point, because I have programmed my own training diary, which allows me to log my training sessions in less than a minute - no matter where and when. It's called Sportlyzer. You can have a look at it, if you like to - it is completely free for athletes and you can also invite your coach to write you a training plan and basically do everything else (competitions, tests, long-term performance evaluation etc.). It's kind like TrainingPeaks only without the super-complicated stuff that most people don't really need and never use but pay a fortune for (This is just my opinion and if you use TrainingPeaks or any other similar software and you like it - that's great!). In my job I get in touch with a lot of professional athletes and coaches and I just love showing them demos and see their eyes pop out when they have their "Oh my god is it really that simple?"-moment. :)  

I'm sorry I just got a little bit off topic. What I wanted to say is that I am passionate about making apps and that's why I made one app to help me in my everyday life as a triathlete and I'd love to share it with all of you guys. This app is called TriBox and it has all the basic functionalities you might need when you are swimming, cycling or running. I know there are a lot of similar apps that all do the same stuff, but I believe this is the first one made by an athlete for other athletes. While programming this app I focused on making it the fastest and most convenient to use. No flickering ads, no stupid limitations, just a clean and nice way of getting your stuff done. Each of the functionalities has its own story how it found its way into my app and why it is made just the way it is.

• Pace Calculator

This neat function allows me to quickly calculate the running pace for my next running session and a lot more (e.g. if I have to run 10x400m at 10k race pace on a 200m indoor track I can quickly calculate, that in order to keep a 3:20min/km pace I need to run each loop in 40seconds. Now lets change the drill to 6x800m on a 400m track and I want to run a 3:40min/pace - that's 1:27min per loop). I haven't re-invented a wheel here, but that's something I need to calculate on a daily basis, which makes it a must-have functionality for me. 

• Time Projector

Every time triathletes talk to each other and at some point they end up comparing their race results and personal best times on the bike and so on. But for me it is no help if you tell me that your 70.3 IM bike split was 2h 25min - what I want to know is your bike speed, running and swimming pace. The time projector basically helps me to convert your time into speed and vice versa. This a something every second triathlon app offers, but I haven't seen that many apps, that allow you to specify your own race distances. I started triathlon by racing 111 triathlon events (1km swim, 100km bike, 10km run) and I desperately needed a tool that allowed me to convert between time and pace for these events!  

• Race Memories

When you race your first triathlon race you most probably will race a second and a third one as well. Triathlon is extremely addictive and I believe that every event is special and every medal and race deserve to be remembered. TriBox helps you to remember your past races and keep your favourite race moments alive. Just save your results and link them with a picture of the medal or you crossing the finish line and you will remember these races in the future. You want to know how? Did you recognise the animating pictures on the main view of TriBox - your race memories will be animating there as well! The only thing you have to do is sit back and enjoy your beautiful memories.

• Checklist

Don't worry, I am not out of ideas! Checklist is a simple and quick tool to make sure you have everything you need packed and stored in the transition area. Forgetting small things is not only a rookie mistake and it can happen to all of us. I have chosen a wide collection of things you might need for a triathlon and made sure you won't forget to pack your bags right for your next race.

Conclusion

This is the first version of the app and while you are reading this blogpost I am most probably already working on the next version and the next functionalities to come. Training and racing gives me the opportunity to collect a lot of new ideas and I love to test out new things to see if they are possible with the iPhone. This also means that the next time you have a "there should be an app for it"-moment, feel free to contact me and tell me about it. I also appreciate your feedback and look forward to some constructive criticism as well. If you like my app and the story behind it I would be really grateful, if you tell your friends about it and help me reach more people with my app.

Thank you for reading and downloading TriBox!

Silver

Download App Here

70.3 Ironman Lanzarote 2013 [ENG]

So this post is for all my friends and supporters from outside of Estonia, who do not speak Estonian. This is also for all my old mates back from when I was a young rower in Germany and my old classmates, who might be interested in what I have been up to the last couple of years. As I will be writing about the 70.3 Ironman Lanzarote you can also read it as review of the race.

It was my second time racing the 70.3 Ironman Lanzarote. I was here last year and I would do it again next year if I could (will be coming back to that later). As you probably know, 70.3 races are tough - swimming 1.9km, biking 90k and running a half-marathon afterwards is not easy. Those of you, who are familiar with the triathlon scene know that racing on Lanzarote makes it even harder! The bike course is incredibly hard with a lot of climbing to be mastered, hard wind conditions and a meltingly hot run with no shadows anywhere. So you might think: "Why is he doing this - AGAIN?". The reason I came here the first time was because I knew a hard route would suite me. I knew that when I suffer in hot race-conditions, others suffer even more and at the end it will be the one, who can handle it physically and mentally who will take the win. The second time I came for the same reasons but also because this time I knew, that I will be having some of the best time of my season at Club La Santa. 

The people at Club La Santa are doing such a wonderful job organising this event. Starting with the registration you will be guided through 4 days of well organised events, great pasta, a hell of a race and a kick-ass after-party. Thank you so much guys!

Start at 8:00 AM in the morning

Let's start with the race. Since the first edition of the race last year most of the things have remained the same. Very few things have changed, most noticeably they redesigned the swim from a 2-loop course into a single-loop course, which was the right decision for sure. Bike and run remained the same with some of the aid stations slightly relocated. 

The swim start was et 8:00 AM -  first PRO men and women and 5 minutes later the rest of the world. My aim for the race was to get a qualification slot for the Ironman 70.3 World Championships 2014 and in order to get that I knew I would have to be first in my age group M18-24 (or extremely lucky). The swim was fairly easy - the first couple of hundred meters were a wide straight before the first buoy so there was enough time for the really fast swimmers to find their place in the group and there wouldn't be much fighting over who is gonna be the first one at the first buoy. The swim took place in a Laguna, which made it much easier than swimming in the sea because there were no waves at all. In fact - at some places the water was only 1,5m deep or less. I even saw some guys walking during the swim.

Tabayesco pain

I got on the bike second in the age group, which was a great start for me since I'm not a fast swimmer. Cheered on by many volunteers, the awesome guys from the Green Team and the race-commentator Till Schenk I hopped on my bike with a good feeling. I knew what was coming. It was going to be a long day, a hot day, a hard day. It was all about pacing myself and keeping the strength for the second part of the race. At the same time I had to keep an eye on the leader of my age group who was about 30 seconds in front of me. So I had to keep pushing from the beginning not to lose grip with the competition because I knew that a second place was not going to do it for me this time. As we headed to the beginning of the 10km long Tabayesco climb of torture I slowly gained time with my AG's leader and I planned to hit the climb really hard to try to break him. But it didn't go according to plan. After the first 2km of the climb a gel fell of my frame and I had to go back about 5m to pick it up again. I lost about 20sec, which was not a big deal, but I also lost my rhythm and the connection to my AG's leader, which made it really hard for me. As you can image the rest of the climb hit me quite hard. The moment you think it's over, you still have 3km to climb. Oh, this time you really got me Tabayesco… 

The rest of the ride was like a bad payback by Tabayesco. You may think the worst is over but you still have to stand against some strong winds on the way back down to Club La Santa. I still enjoyed going 80km\h and more on the downhill after the peak but as I turned in direction of Caleta de famara I started to strugle.

Running in the heat

After the bike you probably think the worst part is over. You come into transition, hear all the shouts of the energised volunteers and think to yourself: "This run is going to be just fine." It is… for the first couple of hundred meters, maybe a km until you realise how wrong you were! You run 3 loops from Club La Santa to the small and nice village of La Santa and the same way back. You have 3 aid stations on the track coming from both sides of the track. You have wind blowing from your back on the way to the village and directly into your face on the way back to the finish. The sun is burning down creating a, as I was told, Kona-like experience. So if you come off the bike, make sure you have enough energy in the tank! Otherwise you will be like me - suffering and fighting from the beginning of the run to the very end.
The first loop I felt ok. The gap between me and first place was about 4 minutes after the bike and I gained just 30sec after the first 7km. I knew he was fighting as well. In fact I thought maybe he will cramp or run out of energy and I will still have a chance. So I had to keep on somehow to win first place (With the first place I refer to the leader of my age group, not  Victor Del Corral Morales, who did an amazing 1:13:21 half-marathon after he already hammered down bike splits, which were just out of this world!). I did not catch my first place. On the second half of the run my splits went down again and at the end I finished 2nd in my age group, 8min behind first place. But I was not disappointed - I had given it all I had on this day and there was no energy left in my tank - I was completely empty!

Finish

At this place I'd like to thank Sander, who travelled with me to Club La Santa and told me some splits during the race and Till, who did not miss any of my appearances on the Stadium and kept me running. And a big thanks to the Green Team and all the volunteers, who not only smiled and cheered from the very beginning to the very end of the race, but also came to the awesome after-party later the same evening. Unfortunately there is an unwritten rule, that what happens at the Lanzarote Ironman after-party, stays at the Lanzarote Ironman after-party, so I am not gonna write more about it. And of corse I want to thank my family and friends, who had supported me over the last 2 years and were following me online.

Oh, but that's not all! Later that day I went to the slot allocation and you might call me lucky, but at the end I did get a slot for the Ironman 70.3 World Championships. It took me 2 years dedicated training and more hours of training than I would have ever done as a rower. At the end it payed off and I'm once again one step closer to becoming a PRO.

Signed up for 70.3 Ironman Mont Tremblant

Ironman 70.3 Lanzarote

Võistlusvarustuse ülelugemine

Ironman 70.3 Lanzarote algas tavapärase registreerimisega 2 päeva enne võistlust, kus sportlased saavad kätte stardinumbrid, -materjalid, muidu tähtsaid juhiseid ning palju sponsorite kama. Muuhulgas anti jälle uhke võistluse logoga seljakott, mis peaks minu kollektsioonis nüüd juba üheksas seljakott ning Ironmani kottide arvestuses neljas olema.

Päev enne võistlust kutsuti kohustuslikule race briifingule, kus võistluse peakommentaator Till Schenk seletas võistlejatele veelkord, kuidas võistlus järgmisel päeval kulgema hakab, kuidas vahetusalas liikuda, kus joogipunktid peal asuvad ning kuidas kõige paremini finisheerida. Till on muidu mitu korda Eestis ka käinud ja osalenud TriSmile Estonia võistlusel. Tema, Sander ja mu korterikaaslased olid mu suurimad ergutajad raja ääres ja suured tänud neile selle eest!

Pärast briifingut järgnes juba ratta ja vahetusala kottide check-in ja pärast seda korralik pasta party. Kiiresti koju ning kell 10 voodisse magama! Enne nii suuri võistlusi on tavaliselt korralik närv sees ja

Briifing

viimasel õhtul on keeruline magama jääda - nii kui nii suudad ainult paar tundi magada. Aga see on normaalne ja ma usun, et sellest ei pääse ka kõige kogenumad sportlased. Paljud harrastajad arvavad, et ainult algajad on närvis, kuid ma ise tunnen, et kui ma enne võistlust kerget närvi ei tunne, siis on midagi viltu. Eks see sõltub ka sellest, kuidas närviga ümber käia. Mõnel "sõidab katus ära", kaotab enesekontrolli ning ei suuda võistlusel enam näidata, milleks ta trennis võimeline on. Teised jällegi oskavad pinget ära kasutada, et võistlusel endast maksimumi välja pigistada. Mina kuulun pigem sellesse viimasesse gruppi. Närveerin 1-2 päeva enne võistlust, aga võistlushommikul olen rahu ise ja võistlusel pingutan nii et pärast jalad ka enam ei kanna.

Hommikul kell 5:45 helises äratuskell. Ärkasin õigeaegselt 2 minutit varem, et olla valmis kella kohe kinni keerata. Voodist välja ning 2 röstsaia moosiga palun! Kõrvale lihtsalt vett. Rohkem ma võistlushommikul süüa ei vaja. Valmistasin ette joogid ratta peale + 1 suur pudel spordijooki stardieelseks joomiseks. Kott selga ja sammusin kottpimedas öös stardi poole, kus staadionituled juba vahetusala peale suunatud olid. Kohale jõudes kontrollisin vahetusala kotid üle, pumpasin rehvid täis ja kleepisin hommikusöögi menüü rattaraami peale - 5 SiS geeli + 2x 700ml joogipudelid (1 spordijook, 1 vesi) - Business as usual.

20min enne starti limpsisin esimest SiS geeli ja lõpetasin soojendusjooksu ja võimlemise. Määrisin ennast Sunblocker 50+ kokku ja hakkasin kalipsot selga venitama. Vesi oli viimastel päevadel väga soe olnud ja ma ei teadnud täpselt mis mind ees ootab - kas ujumine Soome saunas või oli vesi piisavalt maha jahtunud? Kui ma stardipaika jõudsin oli soojendusujumine juba lõppenud ning osalejaid aeti veest välja. Mul oli endiselt joogipudel käes ja mõni tuli minu juurde natuke vett paluma, sest oli märganud, et soolases vees ujumine ei ole kõige meeldivam tegevus. Endal hakkas juba kergelt palav ja otsustasin kallata ühe korraliku pudelitäie vett endale kalipso krae vahele - vesi oli meedivalt jahe. Viskasin Till Schenkiga käppa ja hakkasin stardi esiritta trügima.

Võistlus

Nüüd jõuan vist selle loo kõige huvitama osa juurde - võistlus ise. Start anti kahes laines: Kõigepealt lasti lahti PRO mehed ja naised ning 5 minutit hiljem kuulsid stardipauku kõik ülejäänud 600 võistlejat. Ujumises oli strateegia suht selge: "Ürita võimalikult kerge vaevaga võimalikult kiiresti edasi liikuda ja ära tõmba ennast alguses kinni!" Nii ma toimetasingi - hoidsin tõmmete sagedust üleval ja liikusin võimalikult väikse jõurakendusega edasi, aeg ajalt hoidsin kaasvõistleja külge alla ja lasin temal minu eest tööd rügada. Mul ei olnud plaanis esimesena enda vanusegrupis veest välja tulla või veel vähem üritada juba vahe sisse ujuda. Ujumine kulges ilma suurte üllatusteta, ujuti üks suur L-kujuline ring, vesi oli soe, kuid mitte nii soe, et oleks palav hakanud. Rada oli kohati üsna madal, mõnikord nägin isegi kuidas võistleja minu kõrval kõndima hakkas. Näiteks tagasipöördel oli vesi nabani. Vähemalt ei pidand võistluse korraldaja uppumiste pärast muretsema.

Veest välja tulin 27 minutiga, mis ei ole kõige parem aeg, kuid kaotus enda vanusegrupi esimesele oli kõigest pool minutit, mis on hea. Oleks ujumises siin ja seal suutnud sirgemat joont hoida, siis oleks äkki isegi tema kõrva veest välja tulnud. Vahetusalast välja joostes ja ratta peale hüpates jäi ta aga kohe silma ja nii sain ennast rattarajal kohe mugavalt tema sappa asetada ja rahulikult jalad käima kerida. 

Tabayesco tõusul läks raskeks

Ratta alguses juhtus kohe ka esimene apsakas. Minu menüüst oli kadunud üks tähtis SiS Smart geel, mida ma tavaliselt enne jooksule minekut võtan, et üleminekut jooksule paremini ära seedida. Kuid mis läinud, see läinud. Õnneks oli mul veel üks tavaline SiS Go geel varuks, millega seda asendada. Ratta algus kulges muidu hästi. Pärast esimest põnksu sain enda jalad vaikselt tööle ja tõusudel liikusin sammhaaval enda vanuseklassi esimesele kohale lähemale.  Kütusekulu rattarajal oli suht jõhker. 90km peale kulus 8 pudelit vedelikku, millest siis vähemalt 4 olid spordijoogid ja ülejäänudvesi. Vett kulus vahest  ka lihtsalt selleks, et keha ja jalgu uuesti märjaks teha ja maha jahutada.  Isegi kohalike arvates oli sel päeval väga kuum ilm!  Liikusime kuulsa Tabayesco tõusuni ja ma korraks möödusin enda vanusegrupi liidrist. Selleks oli kaks põhjust: Tahtsin testida kuidas ta reageerib - kas sõidab minust kohe paaniliselt uuesti mööda või sõidab oma tempos edasi. Teine põhjus oli see, et meie vahele oli tulnud 5-liikmeline triatleetide "reisibuss", kellest mitte keegi ei ole vist kunagi midagi tuulessõidu keelust kuulnud. Istuti rahulikult teineteise tuules ja lasti jalad sirgeks. Raja peal ei olnud ka mitte ühtegi kohtunikku, kes oleks neil seda keelanud, seega sisuliselt sõideti puhtalt südametunnistuse järgi. Enne Tabayesco tõusu jäin siis uuesti enda vanuses teiseks aga ei lasknud ennast sellest heidutada. Mõtlesin, et proovin Tabayescol õnne ja raputan ta 10km pikkusel tõusul maha. Nii ma võtsingi tõusu suure eufooriaga ja sain kohe hea rütmi kätte, kuid juba 2. serpentiinis juhtus teine apsakas - veel üks geel kukkus raami pealt ja seekord pidin tagasi keerama ja selle geeli ülesse korjama. Sinna läks kindlasti 20sek kaotsi ja kaotasin ka enda vanuseklassi liidriga ühenduse. Proovisin küll uuesti rütmi kätte saada, kuid selle asemel hakkas hoopis kurnatus kohale jõudma. Võtsin tõusu esimesel poolel liiga suure riski ja tõmbasin ennast liiga tühjaks, nii et ülesse jõudes olid jalad juba päris pudruks sõidetud. Tagantjärgi vaadates oli see punkt, kus ma enda vanuseklassi esimese koha kaotasin. Riskisin ja risk ei tasunud ennast ära. Samas, kui ma ei oleks riskinud, siis ma ei oleks esimese koha lähedalegi küündinud ja ma ei tulnud kohale teist kohta püüdma, vaid tahtsin võitu. Pärast pikka tõusu tuli pikk laskumine - teadsin neid kurve eelmisest aastast ja tundsin täpselt ära, millal saab kurvi võtta 50, 60 või 70km/h (tippkiirus jäi kahjuks napilt 80km/h alla). Mõnedes kohtades oli aga vaja tugeva vastutuulega võidelda ja rattadistantsi lõpuks oli mul kaotus liidrile juba 4 minutit. 

Õnneks oli mul päikesekaitse +50

Nähes, kuidas tema vahetusalast välja jooksis ja kuidas mina ennast tundsin oli tegelikkuses juba selge, et kaotust tasa teha ei ole võimalik. Kuid ma ei tulnud kohale, et napilt 1,5h enne finishit juba alla anda. Kannatada tuleb lõpuni ja seda ma ka tegin. Pärast esimest ringi suurenes vahe ainult 1minuti võrra. No äkki tal seal ees käib ka varsti pauk ära ja tempo kukub? Eelmine aasta ma ju püüdsin võistluse viimasel kilomeetril veel üle konkurendi kinni. Miks mitte ka seekord? Tehniliselt oli jooks ju kerge: Club La Santa staadionilt alla mere äärde, lauge pikk tõus La Santa külla ja tagasi - kolm ringi. Tundub ju lihtne? Miks ta siis ikka nii raske on? Sellepärast, et sul puhub ühte pidi tugev taganttuul ja tagasi tulles meeletu vastutuul + päike lajatab sulle sellise põrgukuumusega alla, et isegi kui sa kastad ennast igas joogipunktis jaheda vee ja käsnadega üle, siis oled sa paari minuti mõõdudes jälle kuiv - KUIV! Jooksed nagu keegi puhuks sulle kuuma fööniga näkku. Rattasõit sellise kuumusega on raske, aga jooks on puhas piin ja eneseületamine! Joogipunktidest jooksin läbi: käsnad, vesi, spordijook, red bull, vesi - kõik käisid korraga käest läbi, mütsi alla või kukla taha. Korraks tundsin kerget värskendust, aga siis kohe jälle meeletut kurnatust. 

Pilt pärast lõpetamist

Finish tuli õnneks iga sammuga lähemale ja nii ma siis lõpetasin enda vanuseklassi teisena, umbes 8 minutit võitjast taga. See tähendab, et isegi, kui ma oleks Tabayescol temast mööda sõitnud, siis ma oleks jooksurajal talle suure tõenäosusega ikka alla jäänud. Aga selle peale ma finishis ei mõelnud. Mõtlesin vaid, et tahaks midagi juua, süüa ja pikali visata. Võtsin lõpetajate alast paar õunatükki lisaks veel ohtralt vett, sprite'i ja cocat ning marssisin varju alla massööride juurde. Sain endale mitte ühe vaid lausa 3 (nais)massööri - NICE! Peaaegu oleks massaažipingil magama jäänud kui Sander poleks tulnud ja mind üles äratanud. Nii suur oli füüsiline ja vaimne väsimus pärast võistlust. 

Kuigi minu vanuseklassis oli ainult määratud 1 pilet MM-ile ja ma olin teine, otsustasin siiski MM piletite jagamisele minna. Äkki joppab, äkki tekib kohti juurde, äkki jääb keegi tulemata? Pileteid oli kokku 30, mis jagati võrdselt meeste ja naiste vanusegrupi parimatele välja vastavalt vanusegruppis osalejate arvule. Igas vanusegrupis oli vähemalt 1 pilet ja nii oli ka minu vanusegrupis M18-24 täpselt üks pilet saadaval. Alustati naistega ja hakati pihta kõige vanemate vanusegruppidega. See tähendas, et

70.3 Ironman Mont Tremblant registreerimisleht

kui kord oli minu vanusegrupi juurde jõurdnud, siis oli selge, et ainult üks pilet on jäänud ja teist piletid juurde ei tule. Pileti saamiseks oli vaja isiklikult kohal olla ja "võit" kohapeal sularahas kinni maksta. Igat võitjat kutsutakse välja täpselt kolm korda ning kui kolmandal korral võitja piletit vastu ei võta, siis läheb pilet järgmisele kohale või teise vanusegruppi. Olgem ausad - süda jäi seisma, kui Till hüüdis esimest ja teist korda minu vanuseklassi võitja nime välja ning vastust mitte kusagilt ei tulnud. Pärast kolmandat korda vaatas Till juba minu poole ja küsis naeratades:" Kas ma üldse pean sinu nime välja hüüdma Silver?". Jah! - Ma sain pileti 70.3 Ironman maailmameistri võistlustele järgmise aasta septembris Kanadasse. Pilet, mille nimel ma olin töötanud 2 aastat ja mida olin üritanud püüda juba kolmandat korda tuli lõpuks ära! Seda tunnet ei oskagi täpselt sõnadesse panna. Käed värisesid ja peaaegu tulid pisarad silma, kui ma enda allkirja andsin...

Hetkel istun lennukis ja lendan juba kodu poole. Lihasvalud on peaaegu üle läinud, kurnatus on asendunud kerge päikesepõletusega selja peal ja vaim on saanud paar päeva puhata. Kannan võistluse lõpetaja särki ja päris mitu inimest on tulnud minu juurde ja küsinud: "Did you race last Saturday? How

did you do?" ja ma vastan "I did great. I finally got my slot for the 70.3 Ironman world championships…".