Neljapäev, 1. jaanuar 2015

Uusaastatervitus 2015

Soovin enda tagasihoidliku pöördumisega soovida kõikidele tuttavatele ja spordisõpradele head ja edukat uut aastat. Uus aasta toogu palju väljakutseid ja jõukatsumisi meile kõigile, sest ainult läbi raskuste ja pingutuste saame tugevamaks ja kogemuste võrra rikkamaks. Lihas vajab kasvamiseks ärritust ning paigalseis ja laiskus viib taandarenguni. Panna tuleb !!!... mõistusega ;)

2014 oli minu jaoks väga eriline aasta, sest esimest korda sain võistelda tiitlivõistlusel terve maailma paremikuga Mont-Tremblantis 70.3 Ironman maailmameistrivõistlustel. Esimest korda reisisin väljaspoole Euroopat ning külastasin Kanadat ja USA-d. Maailm muutus taas pisut suuremaks ja siis jälle väiksemaks (näiteks kui ma 3. päeval Kanadas sattusin rattatrennis juhuslikult eestlasega kokku). 

MM läks hästi - 8. koht enda vanuseklassis peaaegu olematute kaotustega poodiumikohtadele näitas, et aastatepikkune töö on kandnud vilja. Kõik laabus nii, nagu ma tahtsin ja ma ei kahetse ühtegi liigutust võistluse ajal ega ettevalmistusperioodil. 
Eelmine aasta oli eriline ka selle poolest, et aasta lõpus võtsime Liisuga enda pessa kolmanda pereliikme. Võtsime Valga kodutute loomade varjupaigast endale ühe väikese koerakutsika, kellele panime nimeks Äpi. Keegi oli jätnud vaesekese maanteeäärde üksindusse. Nüüdseks on tal uus pere ja iga päev on täis uusi huvitavaid elamusi.
Äpi tõug on Läti Lõvi

Uus aasta toob palju uusi väljakutseid ja eesmärke. Nii sportlikus mõttes, tööalases kui ka muus elus. 

  • Ironman Lanzarote 25. mail - Ei, siin ei ole mingit "70.3" puudu või peidus. Lähen enda esimest täispikka triatloni tegema. Eesmärgiks ei midagi muud, kui pigistada endast kõik välja ja püüda piletit Hawaii Ironmani jaoks. Olen viimast aastat vanuseklassis M18-24 ja rumal oleks see võimalus kasutamata jätta. Loomulikult vajab see suurt pingitust.
  • Sportlyzeri uus nägu - Tööl on Sportlyzer saamas uue näo. Enam ei ole tegemist puhtalt treeneri ja sportlase rakendusega, vaid rakendus hakab hõlmama kõiki spordiklubi tegevusi: liikmete haldus, liikmete suhtlus, raamatupidamist, treeninguid ja palju muud. Lisaks sellele tekib tervet Eestit hõlmav spordiklubide loetelu. Juba praegu on meil olemas mitme Eesti linnade spordiklubid ja loodan, et neid lisandub selle aasta jooksul veel ja veel. Kes tunneb asja vastu huvi, siis võib siit piiluda.
  • TriSmile klubi juhtimine - Kui Ain ja Mäx mind klubi juhatusse kaasasid teadsin, et seda ei saa võtta kergekäeliselt. Klubi on ainult paari aastaga kasvanud Eesti suurimaks triatloniklubiks ja kasvab endiselt. Lisaks spordiüritustele on meil olemas ka sotsiaalsed üritused ja iganädalased trennid. Loodan sellele viimasele poolele uued tuuled sisse puhuda ja rohkem inimesi trenni tuua. Tööd on palju ja algas juba eelmisel aastal.

Uus aasta on toonud ka uusi partnereid. Mul on hea meel, et minuga on liitunud Scorpionstore, kelle abil olen saanud uue ratta ja uue võistlusvarustuse. Head sõbrad Jooksueksperdist ja Sauconyst panevad aga käsi alla jooksus ja varustavad mind mulle sobivate Saucony jooksusussidega. See teeb ainult head meelt, kui teised inimesed ja ettevõted sinu tegemisi tunnustavad ja rõõmuga toetavad!




Kolmapäev, 22. oktoober 2014

Saaremaa 3 päeva jooks - Jooksjate laulupidu

Pärast maailmameistrivõistlusi algas kõigepealt pikk puhkus. Puhkus, mille veetsin elades kontoriroti elu. Hommikust õhtuni arvuti taga ja pigistades välja rohkem ridu koode kui ei kunagi varem. Kogu energia, mis muidu trenni peale läks, rakendasin tööle ja trenni jõudsin ainult harva. Vaim puhkas, keha taastus ja pea töötas täistuuridel. Hea vaheldus, kuid õnneks mitte liiga kauaks.

Oktoober pakub jooksjatele erilist maiuspala - Saaremaa 3 päeva jooks. Üks maraton jagatud kolmele päevale veedetud 500 jooksjaga Eesti mõnusamates spaades. Loomulikult satub sinna ka hulgi triatlonisõpru ja TriSmilekaid nagu mind ja Liisut. Mina jooksu pärast, Liis pigem spaade ja protseduuride pärast (kuigi ta sel aastal oli väga tubli ja jooksis viimasel päeval rahvajooksu kaasa :)).

Aga hakkame otsast pihta: Sõitsime Saaremaale sama seltskonnaga nagu eelmine aastagi - Rait, Virge, Liis ja mina. Priit pidi seekord kahjuks põskkoopapõletikuga koju jääma. Reede pärastlõunal oli siis esimene, 10km pikkuse jooksu start. Ilm päikseline, jahe ja harjumatult tuulevaikne. Sellist tuulevaikust polegi varem Saaremaal kohanud. Isenesest hea märk kiireks jooksuks ja oleksin väga tahtnud kiiret aega näidata, aga vahepeal oli jäänud ikka liiga pikk auk sisse ja jalgades puudus kiirus. Selge see, et kui vahepeal kuu aega ainult kontoritoolis istuda, ei saa jalgadelt väga palju nõuda. Pingutus oli aga korralik ja aeg 35:15min võiks nimetada isegi isiklikuks rekordiks. Oleks muidugi tahtnud, et see aeg algaks numbriga 34 või isegi 33, aga eks kunagi saab ka see ära tehtud. Esimese päeva lõpetasin sellega 20. kohal.


Teise päeva hommikul oli tunne juba oluliselt parem. Eelneva päeva jooks oli jalgadele mõnusa toonuse andnud ja juba soojenduse ajal tundsin, et samm on juba oluliselt parem. Ilm taas tuulevaikne ja jahe, kuid seekord ka pilvine. Teine päev, mis koosneb tavaliselt pikkadest tuulerikastest sirgetest, oli erakordselt leebe ja ma isegi ütleks, et pisut igav, sest puudus võitlus tuulega. Alustasin 16,195km pikkust jooksu enam vähem samas seltskonnas nagu eelneval päeval, kuid seekord suutsin jooksu teisel poolel enda tugevuse maksma panna ja end grupist lahti joosta ning palju ei olnud puudu sellest, et vana jooksuäss Margus Pirksaar oleks käes olnud. Aeg 58:41min ja 17. koht. Jooksu lõpus olin küll väsinud, kuid tundsin jällegi, et jalad muutuvad iga kiiresti joostud kilomeetriga paremaks. Samal päeval külastasin taas spaad, sauna ja mullivanni. Õhtul läksime teiste klubiliikmetega sööma ja korra kiikasime ka ööklubisse.

Viimasel päeval ilm jooksjaid enam ei hellitanud, vaid näitas milline üks korralik Eesti sügis välja võib näha. Kõle tuul, tihedad pilved ja varahommikust saati korralik vihmasadu. Soovitasin Liisule enne starti triikraud tasku pista, et tuul teda ära ei viiks.
Jalad olid mul see-eest head. Nagu ei olekski viimased päevad võistelnud. Mõni üksik vill küll oli tekkinud, kuid ei midagi, mis ei oleks lubanud kolmandat päeva järjest Saucony Type A6 sussidega starti minna. Seekord pandi asjad paika juba jooksu alguses. Tugeva tuule tõttu tõmmati üsna vara punt mitmeks väiksemaks grupiks ja need jäid enamasti kuni lõpuni välja. Mina jooksin teises grupis eelnevate päevade tulemuste põhjal endast tugevamate jooksjatega. See aga ei hirmutanud ja pärast seda, kui esimene pool sai joostud enamasti teiste tuules, proovisin teistele enda tempot peale suruda ja tõstsin aeg ajalt grupis tempot. Erilist mõju see algul ei avaldanud, kuid järk järgult oli märgata, et inimesed ikkagi väsivad ja ei suuda pikalt tempoga kaasa minna. Lõpuspurdi peale ikkagi loota ei tahtnud ja neli kilomeetrit enne lõppu rebisin ennast teistest lahti ja jooksin pehmel terviseraja lõigul sisse paraja vahe, mida lõpuni välja hoida. Mõni küll proovis lõpus järgi tulla, kuid see ainult lisas mulle kiirust juurde ja lõpetasin viimase 16km pikka jooksu 10. koha ja väga hea ajaga 58:13min, kusjuures ainult vähesed jooksid viimasel päeval kiiremat aega kui teisel.


Terve võistluse peale kokku andis see ajaga 2:32:09h päris hea 15. koha. Arvestada tuleb ju ka, et tegemist on jooksjate laulupeoga, kuhu tuleb väga suur hulk tugevaid jooksjaid ja minusugused triatleedid tulevad sinna niisama head jooksuilma nautima.


See oli aga suure tõenäosusega selle aasta viimane start ja varsti hakkan juba järgmise aasta võistluse jaoks ettevalmistusi tegema. Millised plaanid mul järgmiseks aastaks on, sellest räägin juba järgmises blogipostis. Kui ajagraafik lubab, siis olen aga järgmine aasta kindlasti jälle ka Saaremaal stardis.

Postituse lõpuks veel üks lühike video, mille pani kokku Liis ja mis näitab kõiki toredaid inimesi ning seda ägedat meeleolu, mis eelmine nädalavahetus Saaremaal valitses!

Esmaspäev, 15. september 2014

Maailmameistrivõistlused 70.3 Ironman Mont-Tremblant, Kanada 2014

Niisiis oligi käes päev, mida olin oodanud pikisilmi sellest ajast saadik, kui kunagi Ainiga koos istusime ja maailmameistrivõistlused endale eesmärgiks võtsime. Toona tundus see nii raske, hirmuäratav ja ulmeline. Mõistuse jaoks tundus eesmärk ebareaalne ja kättesaamatu, kuid üks väike osa minus ütles, et see on tehtav ja sugugi mitte võimatu. See on seesama osa, mis praegugi rasketel hetkedel paneb mind edasi tegutsema - siis, kui keha ütleb "Stop!" ja terve mõistus ütleb "Aitab!", aga see väike osa ei luba ja ei lase seisma jääda ning alla anda. Nimetan seda osa "Animal" ehk siis sisemiseks loomaks või siis lihtsalt (ise)loomaks.

Ma arvan, et just tänu enda iseloomuline olen suutnud jääda kõikide nende aastate vältel positiivseks ja motiveerituks. Olen proovinud tagasilööke võtta kui midagi positiivset ja kogu teekonna üht vältimatut osa. Teised, kolmandad ja neljandad kohad on pidevalt mõjunud lisamotivatsioonina ja sundinud treeningutel rohkem keskenduma. Esimesed kohad on selles suhtes isegi natukene ebameeldivad, sest sul võib kaduda nälg ja tahtmine treeningutel rohkem pingutada.

Kuid kindlasti ei oleks ma ammugi nii kaugele jõudnud, kui mu kõrval ei oleks inimesed, kes minusse usuvad ja mind toetavad. Eesotsas muidugi treener ja nõustaja Ain-Alar Juhanson, kes isegi kõige kehvemast võistlustulemusest suutis alati midagi positiivset välja tuua ja minu tüdruk Liis, kes on mind kogu selle aja vältel ära kannatanud ning kõiki minu ratsionaalseid ja ebaratsionaalseid tegusid ja otsuseid toetanud. Kolmandaks muidugi sugulased, kelle toetus on lubanud mul viia ettevalmistused sellisele tasemele, mida minu enda rahalised võimalused ei oleks võimaldanud. Viimasena tahan tänada kõiki enda Trismile klubikaaslasi, teisi triatleete ja spordisõpru Eestis, kes on minuga nii treeningutel kui ka võistlustel osalenud. Triatlon on küll individuaalspordiala, kuid seda ei ole võimalik üksinda teha! Aitäh teile kõigile!

Tulles tagasi siis päevale, mille jaoks olin treeninud viimased 3 aastat, siis võiks ju arvata, et selline võistlus tekitab tohutu suure võistluspinge ja ärevuse, aga endalegi üllatuseks ei kogenud ma midagi sellesarnast. Ei tundnud ma mingit pinget eelnevatel päevadel ega ka võistluspäeval endal. Pigem oli tegemist sügava rahu ja suure enesekindlusega, et ma olen täpselt seal, kus ma olema pean ja ei olnud kahtlust ka, et minu sattumine sinna oleks kuidagi juhuslik või õnnelik juhus. Olin valmis võistluseks ja ootasin võimalust näidata kõikidele mis puust (või õigemini rauast) ma tegelikult tehtud olen.

Mont-Tremblanti küla, kus võistlus toimus
Võistlus oli suur - üle 2200 võistleja erinevatest maailma paikadest vanuses 18 kuni üle 80 aastani välja. Kohal oli kogu maailma kõikide vanuseklasside parimad 2%. Minuga ühes stardiklassis võistles üle 80 võistleja, mis tähendas sisuliselt, et igalt 60 kvalifikatsioonivõistluselt oli kohal võitja ja üksikutel juhtudel ka teine koht. Kuhu mina ennast selles seltskonnas paigutasin? Ei tea, sest ei uurinud enne ühegi teise võistleja tausta, isegi nimesid ei uurinud. Teadsin umbes mis stardinumbrite vahemikus nad asuvad ja rohkem infot mul vaja polnudki.

Suhteliselt väikese vanuseklassi eelis oli see, et stardis oli suhteliselt vähe trügimist. Kõiki vanuseklasse lasti lahti eraldi paariminutiliste vahedega. See tähendas palju ruumi stardis, aga palju trügimist distantsi teisel poolel, siis kui teiste vanuseklassi aeglased ujujad jalgu jäid. Ujumise eesmärgiks oli leida endale hea kaasvõistleja, kelle sabas distants ohutult ja kiirelt läbida. Kui veel distantsi alguses suutsin enam-vähem jälgida, kes eest ära ujusid ja kus mina nende seas asun, siis tagasipöörde juures oli teisi ujujaid juba nii palju, et enam ei olnud võimalik jälgida, kelle taga sa parasjagu ujud. Ega teine pool oligi rohkem selline slaalom ja veest väljudes olid juba kõikide ujumismütside värvid sassi läinud. Vahetusalas nägin rõõmustades, et minu vanuseklassi kotid olid suuremas osas puutumatud, mis tähendas, et olin ikka kuskil eesotsas.

M18-24 vanuseklassi start
Rattadistantsi alustades sai siis selgeks, mida 2200 võistlejat tegelikkuses tähendab. See tähendab tohutut hulka rattureid, kellest pooled tahaksid õiget vahet hoida, kuid kes tegelikult seda teha ei saa, sest tee on lihtsalt liiga kitsas ja rattureid on liiga palju. Lainetega start ainult suurendas seda probleemi, sest ees oli üüratu mass, kellest oli vaja kuidagi mõõda sõita. Esimesed 10km sõitsingi sisuliselt ainult vasakul pool teed või vastassuunas ning alles esimesele pikemale tõusule ja kiirteelele minnes muutus olukord natukene normaalsemaks ja inimestel oli võimalik sõites õiget tuulessõiduvahet hoida. See muidugi ei tähendanud, et kõik oleks seda järginud - igal pool oli näha 10-liikmelisi gruppe, kes sõitsid kord ükshaaval, kord mingis karusselli laadses konfiguratsioonis teineteise taga. Sarnane ruumiprobleem tundus ka olevat liidritel, kes sõitsid distantsi keskel 15 liikmelises pundis mulle vastu. Kohtunikud olid küll kõrval, kuid Kanada viisakus vist ei lubanud vahele segada. Ma valetaks, kui ma ütleks, et mina ei sõitnud tuules - ütlen ausalt, et ka mina sõitsin kohati teiste tuules, kuid olin alati esimene, kes üksinda grupi eest ära sõita proovis. Olukorras, kus tuulessõitmist kohtunike poolt massiliselt tolereeritakse, tehakse seda ausa võistluse arvelt ja see oli hetk, kus minu jaoks kadus ära MM-i võlu ja paistis kõige koledamal viisil välja, kuidas IRONMAN on ikkagi ettevõte, kelle huvides on raha teenida ja mitte sport ise. Kurb, kuid sellega peab leppima.
Üldkokkuvõttes möödus rattadistants siiski väga edukalt. Teadsin, et distantsi kõige raskem osa on viimasel 20 kilomeetril, kus niigi mägine tee muutub veel oluliselt mägisemaks ning kus tõusunurgad ulatuvad kohati 10% ja kõrgemalegi. Jagasin enda energiavarud just nii, et viimasel 20km jõuaksin veel juurde vajutada ja sealt olulise eelise võita. Ratta lõppajaks jäi 2:16:50 ja 39.5km/h keskmist, mis on seni minu kõigi aegade kiireim.


Jooksma minnes juhtus siis midagi enneolematut, midagi, mida Liis siiamaani ei suuda uskuda - ma naeratasin! Tema väitel olen ma tavaliselt võisteldes hästi tõsine ja nii keskendunud, et ei pane raja ääres kaasaelajaid tähelegi. Ega seekordki olin väga keskendunud ja tahtsin kindlasti võistluselt maksimumi võtta, kuid samas oli mul kõik kontrolli all. Tulin ratta pealt maha ja teadsin, et olin sõitnud hea aja. Ma ei teadnud küll, et lausa nii hea aja, kuid teadsin, et kõik on läinud täpselt nagu plaanisin ja nautisin seda täiel rinnal. See lubas ka väikese kõrvalekalde ja Liisuga plaksu lüüa vahetult enne võistluse kõige raskemat osa - jooksu.
Jooks kulges uuest Tremblanti külast vanasse ja tagasi - kokku kaks ringi. Kaks ringi Ameerika mägesid, sest kogu distantsi vältel ei olnud 100m ka siledat maad ning pidevalt oli vaja ülesse või alla joosta. Eriti valus oli ringi alguses külasisene "põnts", mis läks mõlemalt poolt umbes 8% nurgaga ülesse/alla. Seda "põntsu" pidi tagasi joostes uuesti võtma ning kokku oli vaja 4 korda sealt üle joosta. Aga see polnud ammugi kõik, sest kogu aeg sundisid tõusud ja laskumised tempot muutma ja see tegi jala lõpuks nii pehmeks, et oleksin hea meelega üles roomanud viimastel kilomeetritel sel järsul tõusul linna. Finishisse viiv 10% laskumine lükkas küll hoo uuesti sisse, kuid jalad olid sodid!


Sodi, aga õnnelik! Õnnelik ja läbikülmunud. Võistlushommikul oli väljas kõigest 7 kraadi sooja ja päeva jooksul ei olnud termomeetrinäit üle 20 kraadi roninud. Võistluse ajal ma ei pannud midagi tähele, kuid pärast finishijoont sain aru, et olin viimased 4 tundi korralikult külmetanud. Käisin kähku massaazis ära ja sõin sisse kiired süsivesikuid, et uuesti energiat keha soojenemise jaoks saada. Arstide käest sain veel fooliumist teki ümber ja pool tundi hiljem hakkas vaikselt jälle soe. Sain teada, et mu lõpuaeg oli 4:12:01 ja enda vanuseklassis lõpetasin 8.kohal. Mõlemad tulemused, mille üle olen ülimalt õnnelik. Seda enam, et võitjast jäi lahutama vähem kui 5 minutit. Protokolli vaadates ma isegi mäletan, millal Itaallane Matteo Fontana ratta peal minust mõõda sõitis.


Kirjutada oleks veel nii paljudest asjadest, et blogipost veniks veel 2-3korda pikemaks, kuid ma proovin siinkohal joone alla tõmmata. Olen väga tänulik  Liisule, enda emale ja Katale, kes minu võistlust Kanadasse kohapeale jälgima tulid ja kõikidele teistele, kes võistlust interneti teel ühel või teisel moel jälgisid. Loodan, et see ei jäänud viimaseks korraks ja et neid kordi tuleb veel ja veel. Olgu nendeks siis MM, EM või mingi muu suurvõistlus.

Lisan blogiposti lõppu veel lühikese video enda võistlusest, mille pani kokku Liis. Kuna võistlust ise oli suht keeruline koha pealt jälgida, siis jäi võistluse osa paraku pisut lühikeseks, kuid see on ikkagi parem kui mitte midagi! :)

Tulemused: Aeg 4:12:01 (Ujumine: 26:09, Ratas 1:16:50, Jooks 1:23:35), koht 73 (vanuseklassis 8)

Silver's Mont-Tremblant IRONMAN 70.3 World Championships from Liis on Vimeo.

Esmaspäev, 1. september 2014

Treenimine Kanadas Ottawa linnas

Gatineau park - mets, järved ja mäed
Reis Eestist Kanadasse oli mitmes mõttes uus isiklik rekord. Esiteks pole ma varem väljaspool Euroopat käinud, rääkimata veel kuskil nii kaugel. Teiseks oli reisi kestvus üle 24tunni - esimene lend Tallinnast väljus kell 7 hommikul ning Ottawasse jõudsin sama päeva öösel kohaliku aja järgi kell 2 öösel (Eesti aja järgi kell 9 hommikul). Kolmandaks ei olnud ma ühe päeva jooksul nii palju lennanud: Tallinn - Stockholm - Frankfurth a. Main - Paris - Montreal - Ottawa. Viimane ots oli siiski bussiga ning see on ka ainus aeg, kus ma lõpuks magama jäin. Kohale jõudes ootas mind kohal eestlane Arno Turk, kes juhatas mind enda uude koju ja aitas mind tagauksest sisse. Koju jõudes vajusin ma sisuliselt kohe voodisse ja jäin 6 tunniks magama kuniks ajavahe ja naabripoiste kära mind üles äratas. Sisuliselt kulus nädala, et täielikult ajavahega harjuda ja südamelöögisageduse trenni ajal taas normaalseks saada.

Esimene nädal kuluski peamiselt uue keskkonna tundma õppimiseks ja kohaliku eluga harjumiseks. Otsisin üles kohaliku ujula, jooksuraja ja parima rattateed - täpsemalt vaatasin milliseid teid vältida, sest autosid oli igal pool kordades rohkem kui Tartus täistunnil ja teede kvaliteet oli ka vastavalt auguline. Õnneks jätkus aga ka rattateid ja autojuhid on seal ka rohkem ratturitega harjunud ega tee väga ohtlike manöövreid.
Mõnikord pidi ilma eest silla alla peitu pugema
Lähedal asus ka suur park ja looduskaitseala, kus autoliiklus oli väga madal või mõnedel päevadel lausa keelatud. Park pakkus umbes 30-40km jagu ilusa asfaltkattega teid, mis viisid vahetpidamata mäest ülesse ja alla läbi tiheda metsa. Vahest jäi tee äärde mõni väiksem väi suurem järveke või vaateplatform, kust oli võimalik vaadata Ottawa jõe kulgu. Ülevalt oli väga hästi näha, kuidas üks pool jõge oli täielik sile maastik (isegi Eesti mõttes täiesti sile) ja teine pool õudsalt mägine. Mäed ei olnud kõrged, kuid pidevalt läks ülesse ja alla - umbes selline nagu Otepää ümbruskond ainult natuke kõrgemad ja järsemad mäed. Teisisõnu - ühel pool jõge sai sõita küll väga kiiresti, kuid pidi arvestama väga paljude autodega ning teisel pool jõge oli küll väga vähe liiklust, kuid liiga mägine, et seal iga päev sõita. Enamus ajast sõitsin ikkagi pargis ja kergeid taastuvaid kerimisi tegin kodus puki peal. Tiheda autoliiklusega siledatele teedele läksin ainult mõned üksikud korrad. Linnast välja sõites võttis aega 45min enne, kui jõudsin mõne rahulikuma teelõigu peale, kus sai omaette lõike sõita.
Metsloomad inimesi küll ei kartnud
Lake Meech - Üks ilusamaid ja puhtamaid järvi, kus ujunud olen
Joosta oli jällegi väga hea. Minu maja asus jõest kõigest kilomeetri kaugusel ja mööda kergliiklusteid oli võimalik lõpmatuseni jõge pidi alla või ülesse joosta. 3km kaugusel leidsin liivakattega staadioni, kus lõike joosta ja jooksuharjutusi meeldis mul teha väikesel saarel keset jõge. Saare elanikud olid peamiselt oravad, metsümisejad, pardid ja haned. Neid oli seal ikka päris mitukümmend igast liigist. Ühel korral sain isegi orava käest sõimata, et ma ta pähklite peal tallasin. Te ei kujuta ettegi, kuidas oravad karjuvad - see oli päris naljakas hääl.

Ujumine oli kõige kaugemal - umbes 5km kaugusel ülikooli spordihoones oli pooleks jagatud 50m bassein. Samas kompleksis oli ka suur jõusaal ja mitu pallisaali, jalkaväljakut ja staadion. Tudengitele oli kuukaart täiesti mõistliku hinnaga saadaval ja ainsaks takistuseks olid harjumatud lukusüsteemid. Ameerikas on väga levinud lukud, mille avamiseks tuleb sisestada numbriratta abil kindel numbrikood ja esimesel paaril korral oli see ikka päris segadust tekitav ja harjumatu.

Kohalikust elust rääkides, siis teada olevat on kanadalased vägagi viisakad ja abivalmis rahvas. Igal pool, kus ma käisin, oldi äärmiselt abivalmid ja küsiti kuidas mul läheb. Ilm on seal Eestiga üsna sarnane, kuid suvel ikkagi pisut soojem. Minu viibimise ajal oli temperatuur tavaliselt kuskil 20 kuni 25 kraadi, aga oli ka selliseid päevi, kus kraadiklaas jäi alla 15 kraadi. Talved pidid olema umbes sama külmad nagu Eestis ja lumerohked. Murdmasuusatamine on väga populaarne ja kord aastas toimub neil ka kohalik suusamaraton, mis pidi samuti väga populaarne olema. Loodus ei erine Eesti omast väga palju. On väga palju metsa, veekogusid ja loomi nagu kitsi, karusid, mitmeid erinevaid liike oravaid, aga ka selliseid "eksootlisi" loomi nagu pesukarusid ja kilpkonni. Kilpkonnad olidki vist kõige suurem üllatus, sest kohtasin neid esimest korda keset põldu suure autotee ääres. Ja see polnud mingi väike kilpkonn, vaid selline kassisuurune ja nokaga, millega nad võivad sõrme otsast hammustada.
Vaade Ottawa kesklinnale
Tegin Ottawas viimase raskema treeningtsükli enne MM-i, mille lõppu mahtus ka kontrollvõistlus. Nimelt leidsin interneti teel, et ainult 100km kaugusel toimub täpselt sobival ajal olümpiadistantsi triatlon siledal maal. Kiire kirjavahetus korraldajaga ja juba saingi kokku lepitud kuidas ma kohale ja osalema saan tulla. Cornwall Triathlon on kohalik väike triatlonivõistlus, suuruselt võrreldav Melliste triatloniga. Eelmiste aastate tulemuste järgi paistis, et tase ei ole väga kõrge ja tundsin, et õnnestumise korral võin ma sealt võistluselt lisaks heale treeningule ka natuke auhinnaraha kaasa võtta. Peamiseks ajendiks oli aga ikkagi enda seisukorra kontrollimine enne maailmameistrivõistlusi. Võib-olla kirjutan kunagi tulevikus pikkema blogiposti ainult Cornwall triatloni teemal, kuid siin kirjeldan lühidalt võistluskäiku:
Cornwall Triathlon start
Ujumiselt väljusin kolmandal kohal, hakkasin ratta peal kõigepealt enda rütmi otsima ja vaikselt ettepoole liikuma. Neljandal ja viimasel rattaringil olin esimese kohaga kõrvuti ja jooksma läksin juba esimesena. Jooksuga ma enam võitu käest ei andnud ja ületasin finishijoone napilt pärast 2 tunni piiri. Võistlus, mille tulemuse ja käiguga sain igati rahule jääda ja mis andis väga palju positiivset enesekindlust MM-i jaoks. Nüüd olin siis täiesti valmis ja ei suutnud suurt võistlust enam ära oodata.

Kolmapäev, 6. august 2014

TriSmile Triatlon

Pärast Tartu Mill võistlust tekkis 2-nädalane auk enne viimast ja suurimat võistlust Eestis - TriSmile triatlon. Viimastel aastatel on see olnud üheks minu hooaja põhieesmärgiks ja seda mitte ainult sellepärast, sest tegemist on vaieldamatult suurima ja kõige populaarsema võistlusega Eestis, vaid ka sellepärast, et just Pühajärve oli see koht, kus ma mitu aastat tagasi triatlonis esimesed sammud tegin.


Tavaliselt tähendab see kiireid trenne ja vormi lihvimist, kuid seekord ma lülitasin juba ammu enne võistlust peas ümber kuu aega hiljem toimuvale maailmameistrivõistlusele. Kogu tähelepanu oli suunatud Kanadasse ja TriSmile triatlon oli lihtsalt proovivõistlus ilma suuremate ootusteta. Ilmad olid selleks ideaalsed ja nii ma veetsin nädal enne võistlust treenides Võrumaal ning nädalavahetuse Saaremaal. Soojad ilmad meelitasid välja ka herilased ja nii saingi kõigepealt ühe nõelamise kintsu peale ja loetud päevad hiljem teise täpselt kulmu pihta. Need olid kahe nädala jooksul saadud suve kolmest nõelamisest esimesed kaks!

Võtsin osa ka üle Väikese Väina ujumisest, mis toimus rekordiliselt soojas 26-kraadises merevees. Üritus on väga lahe ja soovitan kõigil, kel vähegi tahtmist pikemat otsa ujuda, sinna järgmine aasta kohale tulla.


TriSmile Triatlonist rääkides, siis vesi oli seal igatahes vähemalt sama soe nagu Väikeses Väinas. Ilmateade lubas korraliku sauna ja vähe tuult. Tingimused, mis mulle üldiselt väga meeldivad. Samuti ei tee ma väga vahet, kas ujumises on kalipso lubatud või keelatud. Sel aastal oli teelõik Sihvalt Otepääle pinnatud, mis tähendas võrreldes eelmise aastaga mõnevõrra aeglasemat rattarada. Jooks aga oli nagu iga aasta - halastamatult mäest ülesse ja alla.

See oli mul nüüdseks 4. kord Pühajärvel 111 distantsi teha ja seekord tahtsin viimaks ometi TOP 10 sisse murda. Eelmine aasta jäin napilt välja, sest pärast 7ndana lõpetamist surusid mind hilisemate lainete startijad napilt 11. kohale peale. Sel aasta seda enam juhtuda ei saanud, sest uus stardikoridoride süsteem lasi kõik võistlejad korraga rajale.
Stardis läksin kohe tulevase võitja Viktor Zyemtsevi selja taha, et 8-kordse Ironmani võitja sabas ujuma minna. Kuni esimese poini saingi hästi Viktori kõrval ujutud, kuid pärast seda libises ta aeglaselt eest ära ja pidin endale uue ujumispartneri valima. Sellegipoolest tulin veest välja vähem kui minutilise vahega esimestest ja ratta peale läksin 6. kohal.
Kuna minuga koos läksid ratta peale veel paljud teised, siis oli ratta alguses kohe üsna palju jebimist ja mitmed panid kiiresti suure auruga mööda. Need tulid hiljem viimasel ringil selg ees vastu. Üsna pea sõitsid mööda ka Harri Sokk ja Pirmin Tamm. Kui Harri puhul ma teadsin, et tegemist on kindlasti ühe tugevaima ratturiga, siis Pirminiga lootsin ma hiljemalt jooksu peal taas jälle kohtuda. Juhtus aga otse risti vastupidi ja kolmandal rattaringil nägin Harrit tee ääres metsast välja tulemas ja Pirmin oli nii võimsa ratta teinud, et tema kinnipüüdmine oleks olnud juba puhas ime. Teist korda ma teda kindlasti enam ei alahinda!
Minul hakkas ratta peal korduma iga-aastane Pühajärve deja-vu: Esimesed kaks ringi ratast on lõbus üksindus ja kolmandaks ringiks läheb raskeks ning minuga liituvad tagant tulevad tugevad ratturid.
Rando Fotovabrikust oskab pildistada nii, et kiirus jääb ka pildile

Jooksma minnes olin siiski väge ja viha täis, et ennast taas etteotsa joosta. Otepää jooksurada on halastamatu ja raskemat jooksurada, kus triatloni Eestis korraldada, annab ikka otsida. Enamus poolmaratone on kergemad kui 10km seal. Läksin jooksma 4-liikmelise grupiga, kellest enamus suutsin juba esimesel jooksupoolel maha raputada ning vaikselt jõudsin järgi eesolevatele võistlejatele. Ailt, Viktor ja üks venelane olid kolmekesi eest ära läinud. Pärast neid liikus Pirmin ning siis üks Soome PRO võistleja koos ühe ukrainlasega. Teisel tagasipöördel püüdsin kinni ukrainlase ning viimasele 3km läksin kõrvuti soomlasega. Proovisin ise tempot dikteerida ja teda maha raputada. Lahti ma temast aga ei saanud ja viimasel tõusul tegi tema enda kiirenduse ära ja sellest tekkinud vahet ei suutnud ma enam uuesti kinni joosta.
OTE geelid on selle hooajaga südamelähedaseks saanud

Lõpetasin ajaga 4:29:44 enda seni parima 6. kohaga. Korralik pingutus andis enda vanuseklassis esimese koha ning hulgalt häid emotsioone ja motivatsiooni, mida Kanadasse kaasa võtta. Pärast võistlust nautisin teiste TriSmilekate seltskonda, sain kolmandat korda herilase käest nõelata ja lõpetasin muidugi koos teistega klubis Comeback. Kuid samal ajal, kui teised enda õnnestunud võistlust tähistasid, pakkisin mina juba peas reisi jaoks kohvreid.

TULEMUS: 6. Koht AEG: 4:29:44 (Ujumine 13:59, Ratas 2:34:46, Jooks 40:58)

Pühapäev, 20. juuli 2014

Tartu Mill Triatlon

Kolmandat korda toimuv Tartu Mill linnatriatlon on suurim omalaadne olümpiadistantsi triatlon Batlikumis ja loomulikult ka Eestis. Kohale ilmuvad Eesti, Läti, Leedu, Venemaa, Soome ja teiste riikide sportlasi. Lisaks veel on Tartu olnud viimased kaks aastat ETU sprindikarikaetapi korraldaja, mis toob kokku osalejaid isegi kaugelt Kanadast ja Uusmeremaalt. Koos triatloniga toimub samal ajal linnas ka kuulsad Hansapäevad, mis tähendab, et linn on üleni rahvast ja mõnusat menu täis. Kesklinn kubised laadalistest, mille keskele on ehitatud võistluskeskus koos vahetusala ja kõige muuga. Kõik enam-vähem täpselt minu ukse ees.

Loomulikult on see võistlus, kus tahan alati hästi esineda ja mida tahaks ka millagi ära võita. Treenin ju sisuliselt igapäevaselt samal rajal ja tean igat kurvi ja äärekivi. Igapäevaselt küll Emajões sildade alt läbi ei uju, kuid vaatamata sellest tean seda jõge ja selle keeriseid üsna hästi. 

Stardis ringi vaadates oli näha jälle tavalisi nimesid - Priit Ailt, Harri Sokk, Mart Suurkivi - ja paar välismaist tegijat, keda küll nimepidi ei teadnud, kuid teadsin, et tegemist on tugevate konkurentidega. Teadsin, et suure tõenäosusega proovib Ailt kohe stardist eest ära ujuda ja varasematest aastatest teadsin, et tema oskab valida keerulisel jõel õiget trajektoori. Proovisin siis kohe stardist temaga koos ära minna ja vähemalt seni, kuni rahvamass natuke laiali vajub, tema taga püsida. Tugeva voolu pärast on start jõel üsna keeruline ja iga aasta on seda üritatud kuidagi teistmoodi korraldada. Ma võin muidugi eksida, kuid see aasta korraldati see suhteliselt hästi ja ma ei täheldanud, et keegi oleks stardis erilise eelise saanud.
Foto: Mallor Malmre
Ujumine ise oli selline keskpärane. Võrreldes Viljandiga pisut kehvem, kuid üldkokkuvõtes enam vähem samasse auku nagu alati. Tulin veest välja 9.kohal. Kaotus Priidule oli ka juba päris suur ja ratta peal ei olnud ka sellist võimsust, et oleksin võinud vahe eesolevatega kinni sõita. Enam vähem sama lugu nagu Viljandis - pingutad, aga ei liigu edasi. Aga kui ikka korralikult trenni ei tee, siis ei saagi midagi erilist tulla ja Valgast saati ei olnud saanud teha ühtegi korraliku rattanädalat. Rattadistantsi lõpus tulid ka juba aeglased ujujad, aga kiired ratturid, ja sõitsid minust nagu postist mõõda - valus!
Foto: Mallor Malmre
Jooksma läksin 9. kohal - kohe Mardi ja Priit Tuiski selja taga. Tuiskist mõõdusin ilma suurema vaevata ja ka Mardil olid sel päeval rasked jalad. Endal mul olid see-eest üllatavalt kerged jalad. Üheks põhjuseks võisid olla uhiuued Saucony Type A6 sussid, mille eelmisel päeva Jooksupartnerist sain. Ega oligi viimane aeg enda vanad Saucony Type 5A välja vahetada, sest need olid mul olnud juba väga pikalt.
Foto: Mallor Malmre

Üldjoontes võistlusega päris rahule ei jäänud. Lõpetasin küll taas kolmanda eestlasena, kuid igal alal jäi ikka midagi puudu. Ainus lohutus oli see, et hooaja tähtsaim start on veel suhteliselt kaugel ja aeg liiga varajane, et juba heas vormis olla. Head vormi hoida on tunduvalt raskem kui uuesti ülesehitada.

Nagu eelpool mainitud, siis meelitab linn kohale suure hulga inimesi tervest maailmast ja raha kokkuhoiu mõttes on triatlonis tihtipeale kombeks välisvõistlejatele, kes ei saa või ei taha hotelli minna,  kodumajutust pakkuda. Eelmine aasta sain ma niimoodi tuttavaks Austraalia triatleedi Dylaniga, kes oli pärit Tasmaaniast - see aasta läksin veel kaugemale ja pakkusin kodumajutust ühele Uusmeremaalt pärit sportlasele Samile. Kahjuks jäi ta küll ainult paariks päevaks ja väga palju ei jõudnud talle näidata, kuid isegi paarist üksikusest päevast piisas, et talle jääks Eestist hea mulje ja ta lubas järgmine aasta uuesti tulla. Pärast Tartus võistlemist siirdus uusmeremaalane Slovakiasse laagrisse koos Aleksandr Latiniga. Ja nagu hiljem välja tuli, siis Sam ja Dylan, kellele olen kahel aastal majutust pakkunud, tunnevad ka teineteist. Maailm on ikka väga väike.




Kolmapäev, 9. juuli 2014

Eesti Meistrivõistlused olümpiadistantsil Viljandis


Kolm nädalat pärast neljandat kohta Valgas oli aeg taas Eesti parimatega mõõtu võtta. Seekord Viljandis ja distantsiks 1,5km ujumist, 40km ratast ja 10km jooksu. Vaatamata samal ajal toimunud laulu ja tantsupeole tulid kohale kõik parimad Eesti triatleedid, eesotsas muidugi Marko Albert, Aleksandr Latin ja Kirill Kotšegarov. Kahjuks ainult viimane neist läks starti individuaalis ja teised kaks meeskonna arvestuses. 

Ilm oli vahepeal soojaks läinud, täpsemalt tõusis umbes pool nädalat enne võistlust kraadiklaas ikka päris korralikult ja ootamatult tulnud kuumalaine vajas organismi poolt kiiret kohanemist. Trenni sai vahepeal tehtud vahelduva eduga. Õnneks olid kõhuprobleemid Valga triatloniga möödas, kuid enne kui uut treeningperioodi alustada, oli vaja organismil poolpikast võistlusest puhata. Kui vaadata treeningpäevikut, siis Viljandi ja ja järgnev Tartu Mill triatlon jäid sellisesse vahepealsesse perioodi, kus polnud ei tippvormi ega ka võimalust suures mahus treenida.

Pildi autor: Jüri Suurkivi
Rääkides võistlusest, siis algas ta nagu ikka ujumisega. Start anti Viljandi rannast hüppega pontoonist. Ma ei mäletagi, et Eestis oleks teist sellist suurt võistlust, kus oleks start pontooni pealt. Selle omapära on see, et starti kogudes vajub potoon ikka päris korralikult kaldu ja kui kõik korraga ära hüppasid, käis päris korralik raks ja rannapotooni üks osa murdus koormuse all lihtsalt läbi. 
Aga sellest ei saanud sportlased sel ajal muidugi midagi aru, sest esimesest meetrist saati käis kohe kõva andmine ja positsioonivõitlus. Sass ja Marko panid, nagu oodatud, kahekesi eest minema aga võitlus Eesti meistritiitlile käis nende taga. Ujusin distantsi esimese osa Kirilli kõrval, kuid libises ta mingi hetk minu eest ära ja ülejäänud distantsist hoidsin kõrvuti Mart Suurkiviga.
Pildi autor: Jüri Suurkivi
Ratta peale hüpates ja kingad jalga tõmmates tõmbasin kogemata rattakinga krõpsupaela nii välja, et läks päris mitusada meetrit pusimist, et seda kuidagi jälle korralikult joonde ajada. Sellest ajast peale olen torganud haaknõelu läbi krõpsupaela, et see ei saaks uuesti välja tulla. Aitäh Kirillile selle soovituse eest! :)
Üldiselt rattadistantsil tundsin ennast kuidagi tühjana. Ei olnud enam sellist väge jalgades nagu oli Valgas. Liikusin küll järjest ettepoole, kuid vaevaliselt ja ei suutnud ma vastu Harrile, kes suure hooga tagant tuli ning ei jõudnud ma järgi ka Kirillile ja Arturile, kes koos individuaalarvestust juhtisid.
Pildi autor: Jüri Suurkivi
Jooksudistantsiks oli valitud äärmiselt ränk ja raske rada, mis viis staadionilt ranna puiesteelt ülesse linna mööda pikka munakivi tänavat ja siis järsult tagasi alla Tartu tänavat pidi. Kokku neli ringi ehk neli korda linna ülesse ja tagasi alla. Arvestades kui tasane on Eesti maastik, siis on selline raske jooksurada täielik müstika. Müts maha kõigi ees, kes selle palava ilmaga suutsin pikast tänavast ilma kõndimata üles joosta. Viimasel kahel korral pidin ikka kurja vaeva nägema, et elusalt mäkke jõuda! 
Lõpetasin võistluse taas neljandana ja eliidi arvestuses kolmandana. Mingi erilist rõõmu ei tundnud, aga pettumust ka ei olnud. Olin teinud igati hea jooksu ja pärast pikka jalavigastust oli selle üle ainult hea meel. 
Pildi autor: Jüri Suurkivi
Võistluspäeva lõpuks saime ka mõnusa karastuse osaliseks kui Viljandis sadas maha viimaste aasta üks kõige rajum vihmasadu. Autoteed ja parklad olid sõna otseses mõttes põlvini vee all ja mõni ristmik ei olnud enam autoga läbitav. Täiesti normaalne Eesti kliima! :)