Uusaastatervitus 2015

Soovin enda tagasihoidliku pöördumisega soovida kõikidele tuttavatele ja spordisõpradele head ja edukat uut aastat. Uus aasta toogu palju väljakutseid ja jõukatsumisi meile kõigile, sest ainult läbi raskuste ja pingutuste saame tugevamaks ja kogemuste võrra rikkamaks. Lihas vajab kasvamiseks ärritust ning paigalseis ja laiskus viib taandarenguni. Panna tuleb !!!... mõistusega ;)

2014 oli minu jaoks väga eriline aasta, sest esimest korda sain võistelda tiitlivõistlusel terve maailma paremikuga Mont-Tremblantis 70.3 Ironman maailmameistrivõistlustel. Esimest korda reisisin väljaspoole Euroopat ning külastasin Kanadat ja USA-d. Maailm muutus taas pisut suuremaks ja siis jälle väiksemaks (näiteks kui ma 3. päeval Kanadas sattusin rattatrennis juhuslikult eestlasega kokku). 

MM läks hästi - 8. koht enda vanuseklassis peaaegu olematute kaotustega poodiumikohtadele näitas, et aastatepikkune töö on kandnud vilja. Kõik laabus nii, nagu ma tahtsin ja ma ei kahetse ühtegi liigutust võistluse ajal ega ettevalmistusperioodil. 

Eelmine aasta oli eriline ka selle poolest, et aasta lõpus võtsime Liisuga enda pessa kolmanda pereliikme. Võtsime Valga kodutute loomade varjupaigast endale ühe väikese koerakutsika, kellele panime nimeks Äpi. Keegi oli jätnud vaesekese maanteeäärde üksindusse. Nüüdseks on tal uus pere ja iga päev on täis uusi huvitavaid elamusi.

Äpi tõug on Läti Lõvi

Uus aasta toob palju uusi väljakutseid ja eesmärke. Nii sportlikus mõttes, tööalases kui ka muus elus. 

• Ironman Lanzarote 25. mail - Ei, siin ei ole mingit "70.3" puudu või peidus. Lähen enda esimest täispikka triatloni tegema. Eesmärgiks ei midagi muud, kui pigistada endast kõik välja ja püüda piletit Hawaii Ironmani jaoks. Olen viimast aastat vanuseklassis M18-24 ja rumal oleks see võimalus kasutamata jätta. Loomulikult vajab see suurt pingitust.
• Sportlyzeri uus nägu - Tööl on Sportlyzer saamas uue näo. Enam ei ole tegemist puhtalt treeneri ja sportlase rakendusega, vaid rakendus hakab hõlmama kõiki spordiklubi tegevusi: liikmete haldus, liikmete suhtlus, raamatupidamist, treeninguid ja palju muud. Lisaks sellele tekib tervet Eestit hõlmav spordiklubide loetelu. Juba praegu on meil olemas mitme Eesti linnade spordiklubid ja loodan, et neid lisandub selle aasta jooksul veel ja veel. Kes tunneb asja vastu huvi, siis võib siit piiluda.
• TriSmile klubi juhtimine - Kui Ain ja Mäx mind klubi juhatusse kaasasid teadsin, et seda ei saa võtta kergekäeliselt. Klubi on ainult paari aastaga kasvanud Eesti suurimaks triatloniklubiks ja kasvab endiselt. Lisaks spordiüritustele on meil olemas ka sotsiaalsed üritused ja iganädalased trennid. Loodan sellele viimasele poolele uued tuuled sisse puhuda ja rohkem inimesi trenni tuua. Tööd on palju ja algas juba eelmisel aastal.

Uus aasta on toonud ka uusi partnereid. Mul on hea meel, et minuga on liitunud Scorpionstore, kelle abil olen saanud uue ratta ja uue võistlusvarustuse. Head sõbrad Jooksueksperdist ja Sauconyst panevad aga käsi alla jooksus ja varustavad mind mulle sobivate Saucony jooksusussidega. See teeb ainult head meelt, kui teised inimesed ja ettevõted sinu tegemisi tunnustavad ja rõõmuga toetavad!

Saaremaa 3 päeva jooks - Jooksjate laulupidu

Pärast maailmameistrivõistlusi algas kõigepealt pikk puhkus. Puhkus, mille veetsin elades kontoriroti elu. Hommikust õhtuni arvuti taga ja pigistades välja rohkem ridu koode kui ei kunagi varem. Kogu energia, mis muidu trenni peale läks, rakendasin tööle ja trenni jõudsin ainult harva. Vaim puhkas, keha taastus ja pea töötas täistuuridel. Hea vaheldus, kuid õnneks mitte liiga kauaks.

Oktoober pakub jooksjatele erilist maiuspala - Saaremaa 3 päeva jooks. Üks maraton jagatud kolmele päevale veedetud 500 jooksjaga Eesti mõnusamates spaades. Loomulikult satub sinna ka hulgi triatlonisõpru ja TriSmilekaid nagu mind ja Liisut. Mina jooksu pärast, Liis pigem spaade ja protseduuride pärast (kuigi ta sel aastal oli väga tubli ja jooksis viimasel päeval rahvajooksu kaasa :)).

Aga hakkame otsast pihta: Sõitsime Saaremaale sama seltskonnaga nagu eelmine aastagi - Rait, Virge, Liis ja mina. Priit pidi seekord kahjuks põskkoopapõletikuga koju jääma. Reede pärastlõunal oli siis esimene, 10km pikkuse jooksu start. Ilm päikseline, jahe ja harjumatult tuulevaikne. Sellist tuulevaikust polegi varem Saaremaal kohanud. Isenesest hea märk kiireks jooksuks ja oleksin väga tahtnud kiiret aega näidata, aga vahepeal oli jäänud ikka liiga pikk auk sisse ja jalgades puudus kiirus. Selge see, et kui vahepeal kuu aega ainult kontoritoolis istuda, ei saa jalgadelt väga palju nõuda. Pingutus oli aga korralik ja aeg 35:15min võiks nimetada isegi isiklikuks rekordiks. Oleks muidugi tahtnud, et see aeg algaks numbriga 34 või isegi 33, aga eks kunagi saab ka see ära tehtud. Esimese päeva lõpetasin sellega 20. kohal.

Teise päeva hommikul oli tunne juba oluliselt parem. Eelneva päeva jooks oli jalgadele mõnusa toonuse andnud ja juba soojenduse ajal tundsin, et samm on juba oluliselt parem. Ilm taas tuulevaikne ja jahe, kuid seekord ka pilvine. Teine päev, mis koosneb tavaliselt pikkadest tuulerikastest sirgetest, oli erakordselt leebe ja ma isegi ütleks, et pisut igav, sest puudus võitlus tuulega. Alustasin 16,195km pikkust jooksu enam vähem samas seltskonnas nagu eelneval päeval, kuid seekord suutsin jooksu teisel poolel enda tugevuse maksma panna ja end grupist lahti joosta ning palju ei olnud puudu sellest, et vana jooksuäss Margus Pirksaar oleks käes olnud. Aeg 58:41min ja 17. koht. Jooksu lõpus olin küll väsinud, kuid tundsin jällegi, et jalad muutuvad iga kiiresti joostud kilomeetriga paremaks. Samal päeval külastasin taas spaad, sauna ja mullivanni. Õhtul läksime teiste klubiliikmetega sööma ja korra kiikasime ka ööklubisse.

Viimasel päeval ilm jooksjaid enam ei hellitanud, vaid näitas milline üks korralik Eesti sügis välja võib näha. Kõle tuul, tihedad pilved ja varahommikust saati korralik vihmasadu. Soovitasin Liisule enne starti triikraud tasku pista, et tuul teda ära ei viiks.

Jalad olid mul see-eest head. Nagu ei olekski viimased päevad võistelnud. Mõni üksik vill küll oli tekkinud, kuid ei midagi, mis ei oleks lubanud kolmandat päeva järjest Saucony Type A6 sussidega starti minna. Seekord pandi asjad paika juba jooksu alguses. Tugeva tuule tõttu tõmmati üsna vara punt mitmeks väiksemaks grupiks ja need jäid enamasti kuni lõpuni välja. Mina jooksin teises grupis eelnevate päevade tulemuste põhjal endast tugevamate jooksjatega. See aga ei hirmutanud ja pärast seda, kui esimene pool sai joostud enamasti teiste tuules, proovisin teistele enda tempot peale suruda ja tõstsin aeg ajalt grupis tempot. Erilist mõju see algul ei avaldanud, kuid järk järgult oli märgata, et inimesed ikkagi väsivad ja ei suuda pikalt tempoga kaasa minna. Lõpuspurdi peale ikkagi loota ei tahtnud ja neli kilomeetrit enne lõppu rebisin ennast teistest lahti ja jooksin pehmel terviseraja lõigul sisse paraja vahe, mida lõpuni välja hoida. Mõni küll proovis lõpus järgi tulla, kuid see ainult lisas mulle kiirust juurde ja lõpetasin viimase 16km pikka jooksu 10. koha ja väga hea ajaga 58:13min, kusjuures ainult vähesed jooksid viimasel päeval kiiremat aega kui teisel.

Terve võistluse peale kokku andis see ajaga 2:32:09h päris hea 15. koha. Arvestada tuleb ju ka, et tegemist on jooksjate laulupeoga, kuhu tuleb väga suur hulk tugevaid jooksjaid ja minusugused triatleedid tulevad sinna niisama head jooksuilma nautima.

See oli aga suure tõenäosusega selle aasta viimane start ja varsti hakkan juba järgmise aasta võistluse jaoks ettevalmistusi tegema. Millised plaanid mul järgmiseks aastaks on, sellest räägin juba järgmises blogipostis. Kui ajagraafik lubab, siis olen aga järgmine aasta kindlasti jälle ka Saaremaal stardis.

Postituse lõpuks veel üks lühike video, mille pani kokku Liis ja mis näitab kõiki toredaid inimesi ning seda ägedat meeleolu, mis eelmine nädalavahetus Saaremaal valitses!

41. Saaremaa 3 päeva jooks TriSmile edition from Liis on Vimeo.

Tartu Mill Triatlon

Kolmandat korda toimuv Tartu Mill linnatriatlon on suurim omalaadne olümpiadistantsi triatlon Batlikumis ja loomulikult ka Eestis. Kohale ilmuvad Eesti, Läti, Leedu, Venemaa, Soome ja teiste riikide sportlasi. Lisaks veel on Tartu olnud viimased kaks aastat ETU sprindikarikaetapi korraldaja, mis toob kokku osalejaid isegi kaugelt Kanadast ja Uusmeremaalt. Koos triatloniga toimub samal ajal linnas ka kuulsad Hansapäevad, mis tähendab, et linn on üleni rahvast ja mõnusat menu täis. Kesklinn kubised laadalistest, mille keskele on ehitatud võistluskeskus koos vahetusala ja kõige muuga. Kõik enam-vähem täpselt minu ukse ees.

Loomulikult on see võistlus, kus tahan alati hästi esineda ja mida tahaks ka millagi ära võita. Treenin ju sisuliselt igapäevaselt samal rajal ja tean igat kurvi ja äärekivi. Igapäevaselt küll Emajões sildade alt läbi ei uju, kuid vaatamata sellest tean seda jõge ja selle keeriseid üsna hästi. 

Stardis ringi vaadates oli näha jälle tavalisi nimesid - Priit Ailt, Harri Sokk, Mart Suurkivi - ja paar välismaist tegijat, keda küll nimepidi ei teadnud, kuid teadsin, et tegemist on tugevate konkurentidega. Teadsin, et suure tõenäosusega proovib Ailt kohe stardist eest ära ujuda ja varasematest aastatest teadsin, et tema oskab valida keerulisel jõel õiget trajektoori. Proovisin siis kohe stardist temaga koos ära minna ja vähemalt seni, kuni rahvamass natuke laiali vajub, tema taga püsida. Tugeva voolu pärast on start jõel üsna keeruline ja iga aasta on seda üritatud kuidagi teistmoodi korraldada. Ma võin muidugi eksida, kuid see aasta korraldati see suhteliselt hästi ja ma ei täheldanud, et keegi oleks stardis erilise eelise saanud.

Foto: Mallor Malmre

Ujumine ise oli selline keskpärane. Võrreldes Viljandiga pisut kehvem, kuid üldkokkuvõtes enam vähem samasse auku nagu alati. Tulin veest välja 9.kohal. Kaotus Priidule oli ka juba päris suur ja ratta peal ei olnud ka sellist võimsust, et oleksin võinud vahe eesolevatega kinni sõita. Enam vähem sama lugu nagu Viljandis - pingutad, aga ei liigu edasi. Aga kui ikka korralikult trenni ei tee, siis ei saagi midagi erilist tulla ja Valgast saati ei olnud saanud teha ühtegi korraliku rattanädalat. Rattadistantsi lõpus tulid ka juba aeglased ujujad, aga kiired ratturid, ja sõitsid minust nagu postist mõõda - valus!

Foto: Mallor Malmre

Jooksma läksin 9. kohal - kohe Mardi ja Priit Tuiski selja taga. Tuiskist mõõdusin ilma suurema vaevata ja ka Mardil olid sel päeval rasked jalad. Endal mul olid see-eest üllatavalt kerged jalad. Üheks põhjuseks võisid olla uhiuued Saucony Type A6 sussid, mille eelmisel päeva Jooksupartnerist sain. Ega oligi viimane aeg enda vanad Saucony Type 5A välja vahetada, sest need olid mul olnud juba väga pikalt.

Foto: Mallor Malmre

Üldjoontes võistlusega päris rahule ei jäänud. Lõpetasin küll taas kolmanda eestlasena, kuid igal alal jäi ikka midagi puudu. Ainus lohutus oli see, et hooaja tähtsaim start on veel suhteliselt kaugel ja aeg liiga varajane, et juba heas vormis olla. Head vormi hoida on tunduvalt raskem kui uuesti ülesehitada.

Nagu eelpool mainitud, siis meelitab linn kohale suure hulga inimesi tervest maailmast ja raha kokkuhoiu mõttes on triatlonis tihtipeale kombeks välisvõistlejatele, kes ei saa või ei taha hotelli minna,  kodumajutust pakkuda. Eelmine aasta sain ma niimoodi tuttavaks Austraalia triatleedi Dylaniga, kes oli pärit Tasmaaniast - see aasta läksin veel kaugemale ja pakkusin kodumajutust ühele Uusmeremaalt pärit sportlasele Samile. Kahjuks jäi ta küll ainult paariks päevaks ja väga palju ei jõudnud talle näidata, kuid isegi paarist üksikusest päevast piisas, et talle jääks Eestist hea mulje ja ta lubas järgmine aasta uuesti tulla. Pärast Tartus võistlemist siirdus uusmeremaalane Slovakiasse laagrisse koos Aleksandr Latiniga. Ja nagu hiljem välja tuli, siis Sam ja Dylan, kellele olen kahel aastal majutust pakkunud, tunnevad ka teineteist. Maailm on ikka väga väike.