TriSmile Triatlon

Pärast Tartu Mill võistlust tekkis 2-nädalane auk enne viimast ja suurimat võistlust Eestis - TriSmile triatlon. Viimastel aastatel on see olnud üheks minu hooaja põhieesmärgiks ja seda mitte ainult sellepärast, sest tegemist on vaieldamatult suurima ja kõige populaarsema võistlusega Eestis, vaid ka sellepärast, et just Pühajärve oli see koht, kus ma mitu aastat tagasi triatlonis esimesed sammud tegin.

Tavaliselt tähendab see kiireid trenne ja vormi lihvimist, kuid seekord ma lülitasin juba ammu enne võistlust peas ümber kuu aega hiljem toimuvale maailmameistrivõistlusele. Kogu tähelepanu oli suunatud Kanadasse ja TriSmile triatlon oli lihtsalt proovivõistlus ilma suuremate ootusteta. Ilmad olid selleks ideaalsed ja nii ma veetsin nädal enne võistlust treenides Võrumaal ning nädalavahetuse Saaremaal. Soojad ilmad meelitasid välja ka herilased ja nii saingi kõigepealt ühe nõelamise kintsu peale ja loetud päevad hiljem teise täpselt kulmu pihta. Need olid kahe nädala jooksul saadud suve kolmest nõelamisest esimesed kaks!

Võtsin osa ka üle Väikese Väina ujumisest, mis toimus rekordiliselt soojas 26-kraadises merevees. Üritus on väga lahe ja soovitan kõigil, kel vähegi tahtmist pikemat otsa ujuda, sinna järgmine aasta kohale tulla.

TriSmile Triatlonist rääkides, siis vesi oli seal igatahes vähemalt sama soe nagu Väikeses Väinas. Ilmateade lubas korraliku sauna ja vähe tuult. Tingimused, mis mulle üldiselt väga meeldivad. Samuti ei tee ma väga vahet, kas ujumises on kalipso lubatud või keelatud. Sel aastal oli teelõik Sihvalt Otepääle pinnatud, mis tähendas võrreldes eelmise aastaga mõnevõrra aeglasemat rattarada. Jooks aga oli nagu iga aasta - halastamatult mäest ülesse ja alla.

See oli mul nüüdseks 4. kord Pühajärvel 111 distantsi teha ja seekord tahtsin viimaks ometi TOP 10 sisse murda. Eelmine aasta jäin napilt välja, sest pärast 7ndana lõpetamist surusid mind hilisemate lainete startijad napilt 11. kohale peale. Sel aasta seda enam juhtuda ei saanud, sest uus stardikoridoride süsteem lasi kõik võistlejad korraga rajale.

Stardis läksin kohe tulevase võitja Viktor Zyemtsevi selja taha, et 8-kordse Ironmani võitja sabas ujuma minna. Kuni esimese poini saingi hästi Viktori kõrval ujutud, kuid pärast seda libises ta aeglaselt eest ära ja pidin endale uue ujumispartneri valima. Sellegipoolest tulin veest välja vähem kui minutilise vahega esimestest ja ratta peale läksin 6. kohal.

Kuna minuga koos läksid ratta peale veel paljud teised, siis oli ratta alguses kohe üsna palju jebimist ja mitmed panid kiiresti suure auruga mööda. Need tulid hiljem viimasel ringil selg ees vastu. Üsna pea sõitsid mööda ka Harri Sokk ja Pirmin Tamm. Kui Harri puhul ma teadsin, et tegemist on kindlasti ühe tugevaima ratturiga, siis Pirminiga lootsin ma hiljemalt jooksu peal taas jälle kohtuda. Juhtus aga otse risti vastupidi ja kolmandal rattaringil nägin Harrit tee ääres metsast välja tulemas ja Pirmin oli nii võimsa ratta teinud, et tema kinnipüüdmine oleks olnud juba puhas ime. Teist korda ma teda kindlasti enam ei alahinda!

Minul hakkas ratta peal korduma iga-aastane Pühajärve deja-vu: Esimesed kaks ringi ratast on lõbus üksindus ja kolmandaks ringiks läheb raskeks ning minuga liituvad tagant tulevad tugevad ratturid.

Rando Fotovabrikust oskab pildistada nii, et kiirus jääb ka pildile

Jooksma minnes olin siiski väge ja viha täis, et ennast taas etteotsa joosta. Otepää jooksurada on halastamatu ja raskemat jooksurada, kus triatloni Eestis korraldada, annab ikka otsida. Enamus poolmaratone on kergemad kui 10km seal. Läksin jooksma 4-liikmelise grupiga, kellest enamus suutsin juba esimesel jooksupoolel maha raputada ning vaikselt jõudsin järgi eesolevatele võistlejatele. Ailt, Viktor ja üks venelane olid kolmekesi eest ära läinud. Pärast neid liikus Pirmin ning siis üks Soome PRO võistleja koos ühe ukrainlasega. Teisel tagasipöördel püüdsin kinni ukrainlase ning viimasele 3km läksin kõrvuti soomlasega. Proovisin ise tempot dikteerida ja teda maha raputada. Lahti ma temast aga ei saanud ja viimasel tõusul tegi tema enda kiirenduse ära ja sellest tekkinud vahet ei suutnud ma enam uuesti kinni joosta.

OTE geelid on selle hooajaga südamelähedaseks saanud

Lõpetasin ajaga 4:29:44 enda seni parima 6. kohaga. Korralik pingutus andis enda vanuseklassis esimese koha ning hulgalt häid emotsioone ja motivatsiooni, mida Kanadasse kaasa võtta. Pärast võistlust nautisin teiste TriSmilekate seltskonda, sain kolmandat korda herilase käest nõelata ja lõpetasin muidugi koos teistega klubis Comeback. Kuid samal ajal, kui teised enda õnnestunud võistlust tähistasid, pakkisin mina juba peas reisi jaoks kohvreid.

TULEMUS: 6. Koht AEG: 4:29:44 (Ujumine 13:59, Ratas 2:34:46, Jooks 40:58)

Tartu Mill Triatlon

Kolmandat korda toimuv Tartu Mill linnatriatlon on suurim omalaadne olümpiadistantsi triatlon Batlikumis ja loomulikult ka Eestis. Kohale ilmuvad Eesti, Läti, Leedu, Venemaa, Soome ja teiste riikide sportlasi. Lisaks veel on Tartu olnud viimased kaks aastat ETU sprindikarikaetapi korraldaja, mis toob kokku osalejaid isegi kaugelt Kanadast ja Uusmeremaalt. Koos triatloniga toimub samal ajal linnas ka kuulsad Hansapäevad, mis tähendab, et linn on üleni rahvast ja mõnusat menu täis. Kesklinn kubised laadalistest, mille keskele on ehitatud võistluskeskus koos vahetusala ja kõige muuga. Kõik enam-vähem täpselt minu ukse ees.

Loomulikult on see võistlus, kus tahan alati hästi esineda ja mida tahaks ka millagi ära võita. Treenin ju sisuliselt igapäevaselt samal rajal ja tean igat kurvi ja äärekivi. Igapäevaselt küll Emajões sildade alt läbi ei uju, kuid vaatamata sellest tean seda jõge ja selle keeriseid üsna hästi. 

Stardis ringi vaadates oli näha jälle tavalisi nimesid - Priit Ailt, Harri Sokk, Mart Suurkivi - ja paar välismaist tegijat, keda küll nimepidi ei teadnud, kuid teadsin, et tegemist on tugevate konkurentidega. Teadsin, et suure tõenäosusega proovib Ailt kohe stardist eest ära ujuda ja varasematest aastatest teadsin, et tema oskab valida keerulisel jõel õiget trajektoori. Proovisin siis kohe stardist temaga koos ära minna ja vähemalt seni, kuni rahvamass natuke laiali vajub, tema taga püsida. Tugeva voolu pärast on start jõel üsna keeruline ja iga aasta on seda üritatud kuidagi teistmoodi korraldada. Ma võin muidugi eksida, kuid see aasta korraldati see suhteliselt hästi ja ma ei täheldanud, et keegi oleks stardis erilise eelise saanud.

Foto: Mallor Malmre

Ujumine ise oli selline keskpärane. Võrreldes Viljandiga pisut kehvem, kuid üldkokkuvõtes enam vähem samasse auku nagu alati. Tulin veest välja 9.kohal. Kaotus Priidule oli ka juba päris suur ja ratta peal ei olnud ka sellist võimsust, et oleksin võinud vahe eesolevatega kinni sõita. Enam vähem sama lugu nagu Viljandis - pingutad, aga ei liigu edasi. Aga kui ikka korralikult trenni ei tee, siis ei saagi midagi erilist tulla ja Valgast saati ei olnud saanud teha ühtegi korraliku rattanädalat. Rattadistantsi lõpus tulid ka juba aeglased ujujad, aga kiired ratturid, ja sõitsid minust nagu postist mõõda - valus!

Foto: Mallor Malmre

Jooksma läksin 9. kohal - kohe Mardi ja Priit Tuiski selja taga. Tuiskist mõõdusin ilma suurema vaevata ja ka Mardil olid sel päeval rasked jalad. Endal mul olid see-eest üllatavalt kerged jalad. Üheks põhjuseks võisid olla uhiuued Saucony Type A6 sussid, mille eelmisel päeva Jooksupartnerist sain. Ega oligi viimane aeg enda vanad Saucony Type 5A välja vahetada, sest need olid mul olnud juba väga pikalt.

Foto: Mallor Malmre

Üldjoontes võistlusega päris rahule ei jäänud. Lõpetasin küll taas kolmanda eestlasena, kuid igal alal jäi ikka midagi puudu. Ainus lohutus oli see, et hooaja tähtsaim start on veel suhteliselt kaugel ja aeg liiga varajane, et juba heas vormis olla. Head vormi hoida on tunduvalt raskem kui uuesti ülesehitada.

Nagu eelpool mainitud, siis meelitab linn kohale suure hulga inimesi tervest maailmast ja raha kokkuhoiu mõttes on triatlonis tihtipeale kombeks välisvõistlejatele, kes ei saa või ei taha hotelli minna,  kodumajutust pakkuda. Eelmine aasta sain ma niimoodi tuttavaks Austraalia triatleedi Dylaniga, kes oli pärit Tasmaaniast - see aasta läksin veel kaugemale ja pakkusin kodumajutust ühele Uusmeremaalt pärit sportlasele Samile. Kahjuks jäi ta küll ainult paariks päevaks ja väga palju ei jõudnud talle näidata, kuid isegi paarist üksikusest päevast piisas, et talle jääks Eestist hea mulje ja ta lubas järgmine aasta uuesti tulla. Pärast Tartus võistlemist siirdus uusmeremaalane Slovakiasse laagrisse koos Aleksandr Latiniga. Ja nagu hiljem välja tuli, siis Sam ja Dylan, kellele olen kahel aastal majutust pakkunud, tunnevad ka teineteist. Maailm on ikka väga väike.

Valga Valka Helen Triatlon, EMV Poolpikas

Nagu eelnevas blogipostituses mainitud, siis tõmbas põlvevigastus pärast SEB Tartu Jooksumaratoni jooksule päris mitmeks nädala kriipsu peale. Käisin massaažis, ujusin, sõitsin ratast ja lasin ennast Herjel piinata. Diagnoos oli Iliotibial Band Sündroom (http://www.runnersworld.com/tag/itbs-iliotibial-band-syndrome). See oli siis ka põhjus, miks ma hooaja esimesel triatlonil Paides kohale ei ilmunud ja keskendusin Valga Valka Helen Triatlonile, mis olid samas ka Eesti Meistrivõistlused poolpikas triatlonis.

Jooksuga olin pärast 2 nädalast pausi vaikselt jälle alustanud. Tipa-tapa nagu ikka ja Herje soovitusel põhiliselt väga mägisel maastikul, mis pidi minu vigastuse puhul parem olema. Ja nii oligi - mäest üles ja alla sai ilusti joosta, aga tasasel maal joostes hakkas põlv pärast jooksu jälle tundma andma. Pisut kahju muidugi, et Valga jooksurajal ei ole mitte ühtegi tõusu.

Minu ja Priidu rattad vahetusalas

Aga see ei olnud minu ainus probleem. Umbes pool nädalat enne võistlust tabas mind mingi seedimishäire või mingi asi läks paigast ära ja igatahes veetsin enamuse ajast tuatlis. Enesetunne oli ok, kuid pikemalt kui 45min ratta peal püsida ei olnud võimalik. 2kg kadus nagu niuhti ja söögiisu oli suht nullis. Mängisin juba mõttega kas üldse starti tulla. Päev enne starti siis otsustasin viimases hädas apteegist abi otsida - võistluse ajaks kõhukinnisti ja ettevalmistuseks korralik ports mineraale Optimum Hüdro kujul. Seda teist ma isegi soovitaks edaspidi mineraalidepuuduse või kõhulahtisuse puhul proovida. Igati hea kraam ja maitse pole ka halb.

Nii ma starti läksingi. Ees 1,9km ujumist, 90km ratast ja 21km jooksu; sees kõhukinnisti ja suure küsimärgiga seedetrakt; väljas Eesti suve moodi suusailm ehk külm, pilvine, tuuline ja suure tõenäosusega vihmane. Et natukenegi enne starti sooja saada määrisin seekord jalad Born soojakreemiga kokku - rituaal, mida kasutan siiamaani kalipsoga ujumise puhul. Kreem soojendab jalgu ja hoiab ära olukorra, kus jalad on pärast ujumist verest täiesti tühjad.

Ujumist ma enam väga hästi ei mäleta, esimesed 400m stardist sain korralikult peksa ja liikumine oli üsna vaevaline. Pärast esimest poid tekkis siiski natuke vaba ruumi ja esimese ringi ujusin koos Harri Sokuga, keda ma siis teisel ringil suutsin endast maha raputada.

Aitäh Randole Fotofabrikust pildistamise eest

Veest välja tulles avastasin, et olukord polegi väga hull. Ailt oli natuke eest ära läinud, aga Mart Suurkivi täitsa vaatevälja ulatuses. Kumbki polnud liiga kaugel. Esimesed kilomeetrid läksid ratta peal külmetades. Õigemini ei saanud kogu rattasõidu vältel sooja sisse ja terve aeg lõdisesin. Harri sõitis juba esimesel rattaringil minust nagu postist mööda, kuid tagasipöördel nägin, et liigun Ailtile ja Mardile pisut lähemale. Powermeetri andmeid vaadates oli ka väga positiivne pilt ees ja teisel ringil kui Mardist mööda sõitsin, mõtlesin juba vaikselt Ailti püüdmisele. Teise ringi lõpus oli meie vahe kuskil minut, võib-olla isegi natuke vähem.

Seedimine oli nii ja naa. Külma ilmaga ei ole ma kunagi suurt sorti jooja ratta peal, kuid seekord oleks tõesti ühe 0,5l pudeliga võinud kogu distantsi ära sõita. See andis aga kolmandal ringil tunda. Paak oli tühi ja enam ei olnud lootust eesolevaid kinni püüda. Mõned tiimid tilkusid ka vaikselt mööda - nende tempoga ei suutnud ka kaasa liikuda.

Ratta pealt maha tulles oli nii ette kui taha mõned minutid õhku. Päike oli välja tulnud ja pakkus viimaks ometi mõnusat soojendust. Mis siis, et ma olin kogu söe rattarajal maha põletanud - poolmaratoni jõuab siiski iga kell läbi sörkida. Ehk juhtub ime ja keegi eesolevatest saab haamri ja mul tekib uuesti võimalus? Esimesed kaks ringi liikusin isegi normaalses tempos, pisut alla 4min/km - sellise kiirusega võib isegi 1:20h poolmaratoni lähedale küündida. Kolmel järgneval ringil aga tempo langes ja lõpus pidin leppima taas sellise keskpärase jooksuga. Ja üheminutilise ajaparandusega võrreldes eelmise aastaga.

Kuigi talvine treeningperiood ja hooajaeelsed stardid näitasid paremat minekut, peab tulemusega siiski rahule jääma. Hommikul stardis ma ju isegi ei teadnud kas suudan lõpuni võistelda ja kuidas üldse organism pärast poolenädalast "kiirloputust" käitub. Eesti pronks sai kaitstud ja joosta sai ka taas ilma valudeta.

Rattadistants Sportlyzerist vaadatuna

TULEMUS: 4. Koht AEG: 4:16,02 (Ujumine 26:54, Ratas 2:19:02, Jooks 1:28:07)

Viljandi järvejooks ja Tartu kevadjooks

85. Suurjooks ümber Viljandi järve (12km)

Jube raske on meenutada esimest võistlust, kui sellest on mööda juba mitu kuud. Sellegipoolest ei tohiks mitte mingil juhul Suurjooks ümber Viljandi järve siit blogist puududa. Seda enam, et tegemist pole mitte ainult minu jaoks traditsioonilise jooksuga, vaid kogu Eesti ühe mainekama jooksuüritusega, mis meelitab iga aasta kohale suure osa Eesti pikkamaajooksu ja ka teiste spordialade tippe.

Minu traditsioon seisneb selles, et tulen kohale, võistlen ja sõidan rattaga 80km Tartusse tagasi. Viimased kaks aastat on seda kevadised läänetuuled vägagi soodustanud - eelmine aasta sõitsime Ainiga kahekesi Viljandist Tartusse 43km/h... ratastega. See aasta ilmaga ei vedanud ja eelistasin sõita koju soojas ja kuivas autos. Tänud siinjuures Liisule, kes viitsis mind selle õudsa ilmaga sõidutada ja Viljandis mulle kaasa elada.

Jooksu ise aitab mul meenutada vastav sissekanne Sportlyzeris ja mõned hägusad mälestused kuskil kukla tagaotsas. Tegemist oli selle aasta esimese stardiga ja vormi ei osanud täpselt hinnata. Küll teadsin, et olen võrreldes varasemate aastatega tunduvalt rohkem jooksu (just aeglast(!) jooksu madala pulsiga) treeninud ja sellega omamoodi uuesti sõbraks saanud.

Startisin teisest stardikoridorist ja teadsin, et kui pauk käib, pannakse kohe hirma hooga minema. Minu plaan oli kindlasti mitte teistega algul kaasa minna ja sundisin ennast täpselt GPS-i vaatama ja enda aega ootama. Suutsingi esimese poole hoida pulssi alla 180 (see võib paljude jaoks tunduda väga kõrge, siis minu jaoks oli tegemist üllatavalt madala pulsiga - viimased kaks aastad mõõtsin samal jooksul keskmiseks pulsiks 191 ja 187).

Jooksu teisel poolel hakkasin siis vaikselt tempot ülesse kruvima ja lõppkokkuvõttes võis isegi mõelda, et midagi jäi veel sissegi ja ma ei jooksnudki ennast täiesti tühjaks. Parandasin enda viimast rekordit pea 2minuti võrra. Igati korralik algus uuele hooajale!

TULEMUS: 48. Koht AEG: 41:36 KESKMINE KIIRUS 3:35min/km

32. SEB Tartu Jooksumaraton (23km)

Poolteist nädalat hiljem läksin starti 32. SEB Tartu Jooksumaratonil. Viljandi jooks näitas, et selle kevadine jooksuvorm lubab uusi rekordeid joosta ja treeningutel sain enesekindlust juurde. Kui Viljandisse läksin lihtsalt vormi proovima, siis siin tahtsin juba pisut paugutada. 

Pärast Viljandi jooksu oli külm ja tuuline ilm treenimist natuke häirinud. Mäletan, kuidas pärast 2,5h rattasõitu juba olin sunnitud koju tagasi tulema, sest kõik kehaosad olid juba ära külmunud. Ma olen rohkem sooja ilma inimene, võib öelda, et isegi kuuma ilma inimene - selline 25 kuni 35 kraadi on paras trenni teha. Siis on kohe tunda, kuidas kõik lihased töötavad paremini ja taastuvad paremini. Külmaga kipuvad lihased kiiresti kangeks minema ja ei taastu nii hästi. Sama tundsin ka õhtu enne starti. Parema jala suur tuharalihas tundus kuidagi kange. Rullid mida rullid, aga paremaks ei saa. 

Jooksu meenutamiseks võtan ette taas Sportlyzeri sissekande. Nagu näha, siis seekord õnnestus mul peaaegu terve pirukas punaseks värvida. Vastavalt kõrgem ka siis keskmine pulss - ütlesin ju, et seekord tulin paugutama! :-P

Stardist minnes võtsin kohe esimestel kilomeetritel kiiremate meeste sappa, kuid hoidsin siiski madalat profiili. Tunne ütles kohe alguses, et paljud hindavad ennast seal ees üle ja tulevad teisel poolel selg ees vastu. Asusin jälle enda aega ootama. Paarkümmend meetrit minu ees jooksid triatleedid Priit Ailt ja Indrek Teppo, kelle tempot ma hoida üritasin. Kilomeetrid lendasin kiiresti, pärast 10km oli inimesi juba vähemaks jäänud ja tekkisid mõned rongid minu ümber. Selleks ajaks olin juba enda 10km rekordi ületanud - 35:26min. Liikusin mina aga selle rongi tempost pisut kiiremini, aga mitte piisavalt kiiresti, et 30m ees olevat Ailt-Teppo rongi kinni püüda. Lisaks tekkis neil lagendikel eelis, sest said teineteise tuules joosta ning mina pidin üksinda tuulega võitlema ja ise tempot tegema. Ainus variant oli edasi sammuda ja oodata, et neil tekiks kriis.

Ja nii juhtuski. Paari kilomeetri pärast hakkas kaugelt paistma, kuidas nemad ei suutnud enam päris koos püsida ja vahed hakkasid tekkima. Umbes 16km juures nägin siis, kuidas Priit laskumisel enam kiirust hoida ei suutnud ja libisesin temastki mööda. Mõned kilomeetrid veel jäänud, aga Teppo oli veel 10-15m ees. Täiesti tahtmatult hakkas mulle meenuma, kuidas aasta varem Indrek oli Valga võistlusel viimasel 3 jooksukilomeetril mulle järgi jõudnud ja ainus asi, mis mind tookord päästis oli ülimalt valus ja puhtalt ainult tahtejõuga tehtud lõppuspurt - ma ei soovinud sellist dejavuud! 

Aga seda ei tulnud ka - Indrek Teppo siiski hoidis vahet stabiilsena ja viimasel kahel kilomeetril pidin tema ülekaalu tunnistama. Ainus lohutus oli see, et õnneks liigub see mees vees tunduvalt aeglasemalt kui mina!

TULEMUS: 25. Koht AEG: 1:25:15 KESKMINE KIIRUS 3:38min/km

Pärast jooksu ma enam ei olnud nii särtsu täis, nagu Viljandis. Parem põlv hakkas valutama ja lonkasin. Reielihas oli jooksu ajal põlveliigesele halba teinud. Nagu järgnevatel päevadel selgus, siis lõi see vigastus mind päris pikaks ajaks rivist välja ja jooksust oli vaja võtta pikem paus. Nii palju siis minu heast jooksuvormist hooaja alguses.