Nagu eelnevas blogipostituses mainitud, siis tõmbas põlvevigastus pärast SEB Tartu Jooksumaratoni jooksule päris mitmeks nädala kriipsu peale. Käisin massaažis, ujusin, sõitsin ratast ja lasin ennast Herjel piinata. Diagnoos oli Iliotibial Band Sündroom (http://www.runnersworld.com/tag/itbs-iliotibial-band-syndrome). See oli siis ka põhjus, miks ma hooaja esimesel triatlonil Paides kohale ei ilmunud ja keskendusin Valga Valka Helen Triatlonile, mis olid samas ka Eesti Meistrivõistlused poolpikas triatlonis.
Jooksuga olin pärast 2 nädalast pausi vaikselt jälle alustanud. Tipa-tapa nagu ikka ja Herje soovitusel põhiliselt väga mägisel maastikul, mis pidi minu vigastuse puhul parem olema. Ja nii oligi - mäest üles ja alla sai ilusti joosta, aga tasasel maal joostes hakkas põlv pärast jooksu jälle tundma andma. Pisut kahju muidugi, et Valga jooksurajal ei ole mitte ühtegi tõusu.
 |
| Minu ja Priidu rattad vahetusalas |
Aga see ei olnud minu ainus probleem. Umbes pool nädalat enne võistlust tabas mind mingi seedimishäire või mingi asi läks paigast ära ja igatahes veetsin enamuse ajast tuatlis. Enesetunne oli ok, kuid pikemalt kui 45min ratta peal püsida ei olnud võimalik. 2kg kadus nagu niuhti ja söögiisu oli suht nullis. Mängisin juba mõttega kas üldse starti tulla. Päev enne starti siis otsustasin viimases hädas apteegist abi otsida - võistluse ajaks kõhukinnisti ja ettevalmistuseks korralik ports mineraale Optimum Hüdro kujul. Seda teist ma isegi soovitaks edaspidi mineraalidepuuduse või kõhulahtisuse puhul proovida. Igati hea kraam ja maitse pole ka halb.
Nii ma starti läksingi. Ees 1,9km ujumist, 90km ratast ja 21km jooksu; sees kõhukinnisti ja suure küsimärgiga seedetrakt; väljas Eesti suve moodi suusailm ehk külm, pilvine, tuuline ja suure tõenäosusega vihmane. Et natukenegi enne starti sooja saada määrisin seekord jalad Born soojakreemiga kokku - rituaal, mida kasutan siiamaani kalipsoga ujumise puhul. Kreem soojendab jalgu ja hoiab ära olukorra, kus jalad on pärast ujumist verest täiesti tühjad.
Ujumist ma enam väga hästi ei mäleta, esimesed 400m stardist sain korralikult peksa ja liikumine oli üsna vaevaline. Pärast esimest poid tekkis siiski natuke vaba ruumi ja esimese ringi ujusin koos Harri Sokuga, keda ma siis teisel ringil suutsin endast maha raputada.
 |
| Aitäh Randole Fotofabrikust pildistamise eest |
Veest välja tulles avastasin, et olukord polegi väga hull. Ailt oli natuke eest ära läinud, aga Mart Suurkivi täitsa vaatevälja ulatuses. Kumbki polnud liiga kaugel. Esimesed kilomeetrid läksid ratta peal külmetades. Õigemini ei saanud kogu rattasõidu vältel sooja sisse ja terve aeg lõdisesin. Harri sõitis juba esimesel rattaringil minust nagu postist mööda, kuid tagasipöördel nägin, et liigun Ailtile ja Mardile pisut lähemale. Powermeetri andmeid vaadates oli ka väga positiivne pilt ees ja teisel ringil kui Mardist mööda sõitsin, mõtlesin juba vaikselt Ailti püüdmisele. Teise ringi lõpus oli meie vahe kuskil minut, võib-olla isegi natuke vähem.
Seedimine oli nii ja naa. Külma ilmaga ei ole ma kunagi suurt sorti jooja ratta peal, kuid seekord oleks tõesti ühe 0,5l pudeliga võinud kogu distantsi ära sõita. See andis aga kolmandal ringil tunda. Paak oli tühi ja enam ei olnud lootust eesolevaid kinni püüda. Mõned tiimid tilkusid ka vaikselt mööda - nende tempoga ei suutnud ka kaasa liikuda.
Ratta pealt maha tulles oli nii ette kui taha mõned minutid õhku. Päike oli välja tulnud ja pakkus viimaks ometi mõnusat soojendust. Mis siis, et ma olin kogu söe rattarajal maha põletanud - poolmaratoni jõuab siiski iga kell läbi sörkida. Ehk juhtub ime ja keegi eesolevatest saab haamri ja mul tekib uuesti võimalus? Esimesed kaks ringi liikusin isegi normaalses tempos, pisut alla 4min/km - sellise kiirusega võib isegi 1:20h poolmaratoni lähedale küündida. Kolmel järgneval ringil aga tempo langes ja lõpus pidin leppima taas sellise keskpärase jooksuga. Ja üheminutilise ajaparandusega võrreldes eelmise aastaga.
Kuigi talvine treeningperiood ja hooajaeelsed stardid näitasid paremat minekut, peab tulemusega siiski rahule jääma. Hommikul stardis ma ju isegi ei teadnud kas suudan lõpuni võistelda ja kuidas üldse organism pärast poolenädalast "kiirloputust" käitub. Eesti pronks sai kaitstud ja joosta sai ka taas ilma valudeta.
 |
| Rattadistants Sportlyzerist vaadatuna |
TULEMUS: 4. Koht AEG: 4:16,02 (Ujumine 26:54, Ratas 2:19:02, Jooks 1:28:07)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar