Viljandi järvejooks ja Tartu kevadjooks

85. Suurjooks ümber Viljandi järve (12km)

Jube raske on meenutada esimest võistlust, kui sellest on mööda juba mitu kuud. Sellegipoolest ei tohiks mitte mingil juhul Suurjooks ümber Viljandi järve siit blogist puududa. Seda enam, et tegemist pole mitte ainult minu jaoks traditsioonilise jooksuga, vaid kogu Eesti ühe mainekama jooksuüritusega, mis meelitab iga aasta kohale suure osa Eesti pikkamaajooksu ja ka teiste spordialade tippe.

Minu traditsioon seisneb selles, et tulen kohale, võistlen ja sõidan rattaga 80km Tartusse tagasi. Viimased kaks aastat on seda kevadised läänetuuled vägagi soodustanud - eelmine aasta sõitsime Ainiga kahekesi Viljandist Tartusse 43km/h... ratastega. See aasta ilmaga ei vedanud ja eelistasin sõita koju soojas ja kuivas autos. Tänud siinjuures Liisule, kes viitsis mind selle õudsa ilmaga sõidutada ja Viljandis mulle kaasa elada.

Jooksu ise aitab mul meenutada vastav sissekanne Sportlyzeris ja mõned hägusad mälestused kuskil kukla tagaotsas. Tegemist oli selle aasta esimese stardiga ja vormi ei osanud täpselt hinnata. Küll teadsin, et olen võrreldes varasemate aastatega tunduvalt rohkem jooksu (just aeglast(!) jooksu madala pulsiga) treeninud ja sellega omamoodi uuesti sõbraks saanud.

Startisin teisest stardikoridorist ja teadsin, et kui pauk käib, pannakse kohe hirma hooga minema. Minu plaan oli kindlasti mitte teistega algul kaasa minna ja sundisin ennast täpselt GPS-i vaatama ja enda aega ootama. Suutsingi esimese poole hoida pulssi alla 180 (see võib paljude jaoks tunduda väga kõrge, siis minu jaoks oli tegemist üllatavalt madala pulsiga - viimased kaks aastad mõõtsin samal jooksul keskmiseks pulsiks 191 ja 187).

Jooksu teisel poolel hakkasin siis vaikselt tempot ülesse kruvima ja lõppkokkuvõttes võis isegi mõelda, et midagi jäi veel sissegi ja ma ei jooksnudki ennast täiesti tühjaks. Parandasin enda viimast rekordit pea 2minuti võrra. Igati korralik algus uuele hooajale!

TULEMUS: 48. Koht AEG: 41:36 KESKMINE KIIRUS 3:35min/km

32. SEB Tartu Jooksumaraton (23km)

Poolteist nädalat hiljem läksin starti 32. SEB Tartu Jooksumaratonil. Viljandi jooks näitas, et selle kevadine jooksuvorm lubab uusi rekordeid joosta ja treeningutel sain enesekindlust juurde. Kui Viljandisse läksin lihtsalt vormi proovima, siis siin tahtsin juba pisut paugutada. 

Pärast Viljandi jooksu oli külm ja tuuline ilm treenimist natuke häirinud. Mäletan, kuidas pärast 2,5h rattasõitu juba olin sunnitud koju tagasi tulema, sest kõik kehaosad olid juba ära külmunud. Ma olen rohkem sooja ilma inimene, võib öelda, et isegi kuuma ilma inimene - selline 25 kuni 35 kraadi on paras trenni teha. Siis on kohe tunda, kuidas kõik lihased töötavad paremini ja taastuvad paremini. Külmaga kipuvad lihased kiiresti kangeks minema ja ei taastu nii hästi. Sama tundsin ka õhtu enne starti. Parema jala suur tuharalihas tundus kuidagi kange. Rullid mida rullid, aga paremaks ei saa. 

Jooksu meenutamiseks võtan ette taas Sportlyzeri sissekande. Nagu näha, siis seekord õnnestus mul peaaegu terve pirukas punaseks värvida. Vastavalt kõrgem ka siis keskmine pulss - ütlesin ju, et seekord tulin paugutama! :-P

Stardist minnes võtsin kohe esimestel kilomeetritel kiiremate meeste sappa, kuid hoidsin siiski madalat profiili. Tunne ütles kohe alguses, et paljud hindavad ennast seal ees üle ja tulevad teisel poolel selg ees vastu. Asusin jälle enda aega ootama. Paarkümmend meetrit minu ees jooksid triatleedid Priit Ailt ja Indrek Teppo, kelle tempot ma hoida üritasin. Kilomeetrid lendasin kiiresti, pärast 10km oli inimesi juba vähemaks jäänud ja tekkisid mõned rongid minu ümber. Selleks ajaks olin juba enda 10km rekordi ületanud - 35:26min. Liikusin mina aga selle rongi tempost pisut kiiremini, aga mitte piisavalt kiiresti, et 30m ees olevat Ailt-Teppo rongi kinni püüda. Lisaks tekkis neil lagendikel eelis, sest said teineteise tuules joosta ning mina pidin üksinda tuulega võitlema ja ise tempot tegema. Ainus variant oli edasi sammuda ja oodata, et neil tekiks kriis.

Ja nii juhtuski. Paari kilomeetri pärast hakkas kaugelt paistma, kuidas nemad ei suutnud enam päris koos püsida ja vahed hakkasid tekkima. Umbes 16km juures nägin siis, kuidas Priit laskumisel enam kiirust hoida ei suutnud ja libisesin temastki mööda. Mõned kilomeetrid veel jäänud, aga Teppo oli veel 10-15m ees. Täiesti tahtmatult hakkas mulle meenuma, kuidas aasta varem Indrek oli Valga võistlusel viimasel 3 jooksukilomeetril mulle järgi jõudnud ja ainus asi, mis mind tookord päästis oli ülimalt valus ja puhtalt ainult tahtejõuga tehtud lõppuspurt - ma ei soovinud sellist dejavuud! 

Aga seda ei tulnud ka - Indrek Teppo siiski hoidis vahet stabiilsena ja viimasel kahel kilomeetril pidin tema ülekaalu tunnistama. Ainus lohutus oli see, et õnneks liigub see mees vees tunduvalt aeglasemalt kui mina!

TULEMUS: 25. Koht AEG: 1:25:15 KESKMINE KIIRUS 3:38min/km

Pärast jooksu ma enam ei olnud nii särtsu täis, nagu Viljandis. Parem põlv hakkas valutama ja lonkasin. Reielihas oli jooksu ajal põlveliigesele halba teinud. Nagu järgnevatel päevadel selgus, siis lõi see vigastus mind päris pikaks ajaks rivist välja ja jooksust oli vaja võtta pikem paus. Nii palju siis minu heast jooksuvormist hooaja alguses.