Lanzarote ettevalmistus

Lanzarote laager on läbi ja koos sellega esimene suurem ettevalmistuse plokk selle aasta triatlonihooajaks. Trenni sai tehtud piisavalt kuid, mis tähtsam veel, kvaliteetselt. 5 nädalat kevad-suvises kliimas koos tugevate tuultega panid proovile nii organismi kui ka vaimse poole (eriti, kui ees ootas pikk rattatrenn üle 30km/h kiiruse tuulega). Tervis pidas vastu ja sain kõik trennid ära tehtud, välja arvatatud üksikud korrad, kui pidin ujumist edasi lükkama, sest basseinis olid kõik rajad paksult ujujatega täis.

Nagu graafikul näha, siis sai tehtud üle 80 trenni, umbes 130 tundi ja enam vähem 2300km ulatuses mahtu. Enamasti oli tegemist rahulike trennidega üldfüüsilise tõstmiseks, s.t. madala intensiivsusega pikad rahulikud otsad. Ratta peal oli pulss keskeltläbi 127bpm ning jooksus 145bpm (kui jätta välja lõigujooksud, siis jääb pulss arvatavasti kuhugi 140bpm kanti).

Rääkides kilomeetritest, siis ratta peal tuli kokku 1850km ja kui mul arvutuskäik ei peta, siis umbes 37km vertikaalset tõusu ja samapalju kukkumist. Jooksus siis vastavalt 350km ja ujumises tagasihoidlikud 60km.

Isiklikuks rekordiks Tabayesco tõusul jäi seekord 28min 20sek.

Kui veel natukene numbritest rääkida, siis võrreldes eelmise aastaga tuli ratast pisut vähem, kuid selle eest jooksu lausa 2korda rohkem. Eelmine aasta läksin laagrisse kerge jalavigastusega, mis ei lubanud palju joosta, kuid see laager sai tõesti erakordselt palju maad jooksusussidega ületatud. Ujumine jäi võrreldes eelmise aasta laagriga samaks.

Nii palju siis numbritest, kuid räägiks veel natuke sellest, kuidas see kõik siis tegelikult välja nägi. Esimesed 3 nädalat elasin La Santa külas Rait Rataseppa juures, kes elab ja treenib Lanzarotel juba eelmise aasta novembrikuust saati. Vahepeal liitusid meiega veel Sass ja Kirill ning pärast seda, kui olime mõned päevad neljakesi kahetoalises korteris, kolisin ma ära Club La Santa spordikompleksi, kus oli Aini apartmendis üks voodi vabaks saanud. Seal olles pakuti mulle kaks korda päevas rikkaliku rootsi lauda ning kõik treeningasutused olid vaid paari sammu kaugel. See lubas trennide vahel pikemaid hingetõmbamispause teha ja enam ei olnud vaja ujumise jaoks 3km pikkust rännakut spordikompleksi ja tagasi ette võtta.

Ujumine Lanzarote päikese all

Kuid spordikompleksis elamise tegelik suur eelis oli see, et elad seal koos teiste oma ala tippude ja spetsialistidega. Nii ma kohtusin päevast päeva endiste MM-i ja olümpia medalivõitjatega ning treeneritega, kellel rohkem treeningkogemusi kui mul aastaid kukil. Hingasin nii palju teadmisi ja kogemusi sisse, kui suutsin ning paljud jagasid ka lahkelt soovitusi treeningu ja erinevate alade tehnika kohta. Sai tehtud videoanalüüse ujumisest ja jooksust, uusi tehnikaharjutusi ning nädal või kaks hiljem uuesti tagasisidet selle kohta, kas tehnika oli paranenud või mitte - üldjoontest oli, kuid alati saab paremini.

Bikefit koos Benjaminiga

Tegin bikefiti Benjamin Price juures, kes tegi ka Marko Albertile bikefiti vahetult enne Marko võitu Uus-Meremaa Ironmanil. Ütleme nii, et asend muutus mitte ainult millimeetrite jagu, vaid ikka julgelt mitme cm ulatuses, mis on rattamaailmas nagu istuks uue ratta otsa. Kuid Ben-i kogemuse pagasit arvestades ei tohiks tema arvamuses kahelda ja eriti pärast Marko Alberti Uus-Meremaa IM võitu on ta kindlasti enamiku Eesti triatleetide usalduse ära teeninud ja nii ka minu.

Mis siis oli see, mis ma sellest laagrist enda jaoks kõige olulisemaks pean? Vastus võib tunduda mõnevõrra üllatusena, kuid see on toitumine. Elades esimesed kolm nädalat Rait Ratasepaga, kes jälgib enda toitumist detailsusega, mille sarnast ma ei olnud varem näinud, õppisin ma nii mõndagi. Ta on suutnud enda taastumist läbi toitumise nii kiireks saada, et suudab treenida pikki ja intensiivseid nädalaid, mille kõrval paljud profitriatleedidki kahvatuksid. Jälgides tema toidurituaale sain endale nii üht ja teist kõrva taha pandud ja tulemusena 5kg kergemaks, mis viis tunduvalt kergema enesetunde ja kiirema taastumiseni. Olen kindel, et tänu tähelepanelikumale toitumisele olen suutnud sel treeninglaagris ka rohkem joosta ilma, et vigastusi oleks tekkinud. Samm on kergem ja kiirem kui ealeski varem. Nüüd on vaja seda hoida ja oodata, mida suvel võistlushooajal korda suudan saata.

Kvaliteet-kütus 

Esimene nädal soojas kliimas

Jooksmine -20 kraadise külmaga

Nädal aega tagasi, 5. veebruaril, sai siis minu jaoks talv lõplikult läbi ning kolisin koos ratta ja jooksusussidega mõnusa Lanzarote päikese alla. Talv oli kulgenud üle ootuste hästi ja tuleb tunnistada, et mina nautisin harjumatult sooja jõuluaega ja aastavahetust. Kui ma tavaliselt krõbeda külmaga väga palju õues trenni teha ei taha, siis sellise mõõduka, kord plussis kord miinuses, ilmaga on väga mõnus väljas jooksmas käia. Ei ole ma ka eriti suur suusamees, kes seda Tartu Maratoni taga nutaks. Kui siis jaanuari lõpu poole ilm kaheks nädalaks krõbedaks külmaks ära kiskus, tegin ainult mõned jooksutrennid õues ja kiiremad lõigutrennid kolisin ära sisehalli. Ujumised üritasin nii paigutada, et koos teiste TriSmilekadega koos ujumise lõpetaksin. Mina hüppasin vette 7:30 hommikul, nemad tulid kell 8 ja koos läksime kell 9 hommikusöögile.

Laagris elan siin koos Rait Rataseppaga, kes juba novembrikuust saati on ennast siin marrokolaseks päevitanud ja valmistub siin Lanzarote IM võistluseks, üheks kahekordseks IM ja ka mõneks ultrajooksuks see aasta. Mees, kelle jaoks ei ole probleem hommikul 30km joosta, siis ujuma minna ja õhtul jooksulindi peal intervalle joosta - ulme!

Lugemine +20 kraadise päikese all

Kuigi olen siin alles nädal aega päikest nautinud on selle ajaga juba üht teist juhtunud. Olen aasta võrra vanemaks saanud, võidelnud ratta otsas tuulega, vulkaani otsa roninud, tuletõrjujaametit katsetanud ja nii mõndagi veel.

Reisisin siia koos Liisuga, kes tuli siia nädalaks Eesti talvest puhkama. Talle oli see esimene reis Kanaaridele ja seetõttu ka paras reisiärevus sees. Lendasime Tallinast läbi Londoni, kus oli vaja öö lennujaamas veeta, Arrecifesse. Samal ajal, kui mina igal võimalusel magada üritasin, kõige parem uni tuli just lennul Tallinn-London ja 20cm laiadel lennujaama radikatel, oli Liis enamus ajast ärkvel ja lõpus sihtpunkti kohale jõudes nii väsinud, et vajas väljapuhkamiseks ühe korraliku 14tunnise une. 

Järgnevad päevad aga nägid juba nii välja, et mina tegin trenni ning Liis samal ajal päevitas ja luges raamatut, aga mõnikord tuli ise ka trenni kaasa. Nii ta saigi tunda kuidas iga rattatrenni alguses on vaja kõigepealt 4km mäkke sõita ja kuidas on, kui tuul puhub nii kõvasti, et mõnikord on raske tee peal püsida. 

Matkamine mõõda kaljulist rannikuäärt

Üks lahe trenn oli selline. Mina pidin 2 tundi jooksma ja Liis tuli mulle pudelikandjaks ratta peal kaasa. Mina jooksin mööda liivadüüne ja "kuumaastiku" ning Liis rõõmustas, et sai lõpuks rahulikus tempos rattaga kaasa sõita ja päikest ning ümbruskonda nautida. Soos (mõeldud on kõrvalküla nimega "Soo", mis asub kohe väikese mäe nõlval) juhtus selline huvitav intsident, et meist mööda mootorratas sõitev, mille peal oli kaks meieealist noormeest, läks korraga põlema. Noored hüppasid motika pealt maha, ühel juba dressipüksid leekides ja mõtlesid et mis nüüd? Liis ja mina olime samamoodi hämmingus, et mida kuradit? Vett või spordijooki vist ei hakka peale kallama? Pärast lühikest mõtlemisaega hakkasime tuld tee kõrvalt võetud liivaga kustutama. Kui tuli oli peaaegu kustutatud proovis üks noormees mootorratast uuesti püsti tõsta, mille peale see taas poolemeetriste leekide alla mattus. Kui tuli sai teist korda kustutatud, siis noormehed enam sama viga teist korda ei teinud ja jäid ootama kuni mootor maha jahtub. Umbes tund aega hiljem uuesti samast kohast mööda joostes oli alles vaid suur liivahunnik. Huvitav oli see, et teised kohalikud külaelanikud põlevat mootorratast nähes ei tundunud väga üllatunud - ju siis ei olnud see nende jaoks esimene kord.

Rattasõit kuumaastikul

Trennidest ja oludest siin üldisemalt rääkides siis rattasõit on siis paras mägine. Ookeani äärest La Santa külast välja sõites peab kõigepealt umbes 300m kõrgusele ronima, enne kui esimest lauget teed oodata on. Spidomeetrinäitude järgi sõit võib kiiresti halvasti lõppeda, sest vastutuul võib ka kõige mõnusamana tunduvat laskumist tunduvalt aeglustada. Õnneks puhuvad siin enamasti põhjatuuled, mis tähendab, et trenni alustades saab taganttuulega mäest ülesse ronida ja trenni lõpus saab rahulikult vastutuulega mäest alla veereda. Sõidu ajal jälgin ainult enda südamelöögisagedust. Kui see tõuseb liiga kõrgele, hakkab minu Mio kell koheselt piiksuma ja ei lõpeta piiksumist enne, kui olen tempot veidi alla kruvinud. Süsteem toimib väga hästi! 

Kui veel natuke tuultest kirjutada, siis kõik, kes mõtlevad, et eelmise aasta poolpika triatloni EMV Valgas oli väga tuuline, on teretulnud siia külla tulema. Korraliku tuulega sõidad ühes suunas 55-60km/h ja teises 20km/h. Kui tuul puhub külje pealt, siis taskurätti ei lähe vaja, sest tuul ise imeb sul nina puhtaks (järgi proovitud ja toimib!).

Ujumine ja päevitamine ühes

Ujumiseks on Club La Santas olemas värskes õhus 50m bassein ja ka mõnus laguun, mis pakub väga soodsaid avavee ujumisvõimalusi. Samas laguunis toimub ka Ironman 70.3 Lanzarote võistlus ja ujumistrassi boid on siianii veel osaliselt olemas. Kuna bassein ise on aga pidevalt täis, siis käib siis kõva juurdeehitus ja see sügis avatakse siis veel kaks 50m basseini - ehk siis kokku 3x50m basseini ühes spordikompleksis... pole paha.

Jooksmiseks on lugematu hulk liivaseid jooksuradasid. Võid joosta lõputuid kilomeetreid mööda liivadüüne või matkata mööda kaljust rannikuäärt mõne vana vulkaanikraatri sisse. Lõike ja intervalle saab joosta Club La Santa staadionil, mis on kogu spordikeskuse kompleksi üks osa. 

Sel nädalavahetusel on meil torm. Öösel tuul puhus nii kõvasti, et maja katus vilistas ja ventilatsioonisüsteem undas. Tuulekiirused pidid täna olema kuni 40km/h ja homme kuni 50km/h. Isegi kohalike jaoks pidi see päris ulme olema. Eilsest 25 soojakraadist on hetkel veel 16 alles jäänud. Ma sisustan aega jooksmise ja ÜKE-harjutustega, kuigi Raidu sõnul on sellise tuulega joosta ka vastik, sest tuul pidavat jalad kokku peksma. Ise oma nahal pole veel proovinud.

Järgmisel nädalal liituvad meiega veel mitmed triatleetid. Esmaspäeval kolib Aleksandr Latin La Santasse, teisipäeval saabub Ain koos perega ja viimasena liitub Kirill Kotšegarov. 

Vaade meie kortermaja katuselt

70.3 Ironman Lanzarote 2013 [ENG]

So this post is for all my friends and supporters from outside of Estonia, who do not speak Estonian. This is also for all my old mates back from when I was a young rower in Germany and my old classmates, who might be interested in what I have been up to the last couple of years. As I will be writing about the 70.3 Ironman Lanzarote you can also read it as review of the race.

It was my second time racing the 70.3 Ironman Lanzarote. I was here last year and I would do it again next year if I could (will be coming back to that later). As you probably know, 70.3 races are tough - swimming 1.9km, biking 90k and running a half-marathon afterwards is not easy. Those of you, who are familiar with the triathlon scene know that racing on Lanzarote makes it even harder! The bike course is incredibly hard with a lot of climbing to be mastered, hard wind conditions and a meltingly hot run with no shadows anywhere. So you might think: "Why is he doing this - AGAIN?". The reason I came here the first time was because I knew a hard route would suite me. I knew that when I suffer in hot race-conditions, others suffer even more and at the end it will be the one, who can handle it physically and mentally who will take the win. The second time I came for the same reasons but also because this time I knew, that I will be having some of the best time of my season at Club La Santa. 

The people at Club La Santa are doing such a wonderful job organising this event. Starting with the registration you will be guided through 4 days of well organised events, great pasta, a hell of a race and a kick-ass after-party. Thank you so much guys!

Start at 8:00 AM in the morning

Let's start with the race. Since the first edition of the race last year most of the things have remained the same. Very few things have changed, most noticeably they redesigned the swim from a 2-loop course into a single-loop course, which was the right decision for sure. Bike and run remained the same with some of the aid stations slightly relocated. 

The swim start was et 8:00 AM -  first PRO men and women and 5 minutes later the rest of the world. My aim for the race was to get a qualification slot for the Ironman 70.3 World Championships 2014 and in order to get that I knew I would have to be first in my age group M18-24 (or extremely lucky). The swim was fairly easy - the first couple of hundred meters were a wide straight before the first buoy so there was enough time for the really fast swimmers to find their place in the group and there wouldn't be much fighting over who is gonna be the first one at the first buoy. The swim took place in a Laguna, which made it much easier than swimming in the sea because there were no waves at all. In fact - at some places the water was only 1,5m deep or less. I even saw some guys walking during the swim.

Tabayesco pain

I got on the bike second in the age group, which was a great start for me since I'm not a fast swimmer. Cheered on by many volunteers, the awesome guys from the Green Team and the race-commentator Till Schenk I hopped on my bike with a good feeling. I knew what was coming. It was going to be a long day, a hot day, a hard day. It was all about pacing myself and keeping the strength for the second part of the race. At the same time I had to keep an eye on the leader of my age group who was about 30 seconds in front of me. So I had to keep pushing from the beginning not to lose grip with the competition because I knew that a second place was not going to do it for me this time. As we headed to the beginning of the 10km long Tabayesco climb of torture I slowly gained time with my AG's leader and I planned to hit the climb really hard to try to break him. But it didn't go according to plan. After the first 2km of the climb a gel fell of my frame and I had to go back about 5m to pick it up again. I lost about 20sec, which was not a big deal, but I also lost my rhythm and the connection to my AG's leader, which made it really hard for me. As you can image the rest of the climb hit me quite hard. The moment you think it's over, you still have 3km to climb. Oh, this time you really got me Tabayesco… 

The rest of the ride was like a bad payback by Tabayesco. You may think the worst is over but you still have to stand against some strong winds on the way back down to Club La Santa. I still enjoyed going 80km\h and more on the downhill after the peak but as I turned in direction of Caleta de famara I started to strugle.

Running in the heat

After the bike you probably think the worst part is over. You come into transition, hear all the shouts of the energised volunteers and think to yourself: "This run is going to be just fine." It is… for the first couple of hundred meters, maybe a km until you realise how wrong you were! You run 3 loops from Club La Santa to the small and nice village of La Santa and the same way back. You have 3 aid stations on the track coming from both sides of the track. You have wind blowing from your back on the way to the village and directly into your face on the way back to the finish. The sun is burning down creating a, as I was told, Kona-like experience. So if you come off the bike, make sure you have enough energy in the tank! Otherwise you will be like me - suffering and fighting from the beginning of the run to the very end.
The first loop I felt ok. The gap between me and first place was about 4 minutes after the bike and I gained just 30sec after the first 7km. I knew he was fighting as well. In fact I thought maybe he will cramp or run out of energy and I will still have a chance. So I had to keep on somehow to win first place (With the first place I refer to the leader of my age group, not  Victor Del Corral Morales, who did an amazing 1:13:21 half-marathon after he already hammered down bike splits, which were just out of this world!). I did not catch my first place. On the second half of the run my splits went down again and at the end I finished 2nd in my age group, 8min behind first place. But I was not disappointed - I had given it all I had on this day and there was no energy left in my tank - I was completely empty!

Finish

At this place I'd like to thank Sander, who travelled with me to Club La Santa and told me some splits during the race and Till, who did not miss any of my appearances on the Stadium and kept me running. And a big thanks to the Green Team and all the volunteers, who not only smiled and cheered from the very beginning to the very end of the race, but also came to the awesome after-party later the same evening. Unfortunately there is an unwritten rule, that what happens at the Lanzarote Ironman after-party, stays at the Lanzarote Ironman after-party, so I am not gonna write more about it. And of corse I want to thank my family and friends, who had supported me over the last 2 years and were following me online.

Oh, but that's not all! Later that day I went to the slot allocation and you might call me lucky, but at the end I did get a slot for the Ironman 70.3 World Championships. It took me 2 years dedicated training and more hours of training than I would have ever done as a rower. At the end it payed off and I'm once again one step closer to becoming a PRO.

Signed up for 70.3 Ironman Mont Tremblant

Ironman 70.3 Lanzarote

Võistlusvarustuse ülelugemine

Ironman 70.3 Lanzarote algas tavapärase registreerimisega 2 päeva enne võistlust, kus sportlased saavad kätte stardinumbrid, -materjalid, muidu tähtsaid juhiseid ning palju sponsorite kama. Muuhulgas anti jälle uhke võistluse logoga seljakott, mis peaks minu kollektsioonis nüüd juba üheksas seljakott ning Ironmani kottide arvestuses neljas olema.

Päev enne võistlust kutsuti kohustuslikule race briifingule, kus võistluse peakommentaator Till Schenk seletas võistlejatele veelkord, kuidas võistlus järgmisel päeval kulgema hakab, kuidas vahetusalas liikuda, kus joogipunktid peal asuvad ning kuidas kõige paremini finisheerida. Till on muidu mitu korda Eestis ka käinud ja osalenud TriSmile Estonia võistlusel. Tema, Sander ja mu korterikaaslased olid mu suurimad ergutajad raja ääres ja suured tänud neile selle eest!

Pärast briifingut järgnes juba ratta ja vahetusala kottide check-in ja pärast seda korralik pasta party. Kiiresti koju ning kell 10 voodisse magama! Enne nii suuri võistlusi on tavaliselt korralik närv sees ja

Briifing

viimasel õhtul on keeruline magama jääda - nii kui nii suudad ainult paar tundi magada. Aga see on normaalne ja ma usun, et sellest ei pääse ka kõige kogenumad sportlased. Paljud harrastajad arvavad, et ainult algajad on närvis, kuid ma ise tunnen, et kui ma enne võistlust kerget närvi ei tunne, siis on midagi viltu. Eks see sõltub ka sellest, kuidas närviga ümber käia. Mõnel "sõidab katus ära", kaotab enesekontrolli ning ei suuda võistlusel enam näidata, milleks ta trennis võimeline on. Teised jällegi oskavad pinget ära kasutada, et võistlusel endast maksimumi välja pigistada. Mina kuulun pigem sellesse viimasesse gruppi. Närveerin 1-2 päeva enne võistlust, aga võistlushommikul olen rahu ise ja võistlusel pingutan nii et pärast jalad ka enam ei kanna.

Hommikul kell 5:45 helises äratuskell. Ärkasin õigeaegselt 2 minutit varem, et olla valmis kella kohe kinni keerata. Voodist välja ning 2 röstsaia moosiga palun! Kõrvale lihtsalt vett. Rohkem ma võistlushommikul süüa ei vaja. Valmistasin ette joogid ratta peale + 1 suur pudel spordijooki stardieelseks joomiseks. Kott selga ja sammusin kottpimedas öös stardi poole, kus staadionituled juba vahetusala peale suunatud olid. Kohale jõudes kontrollisin vahetusala kotid üle, pumpasin rehvid täis ja kleepisin hommikusöögi menüü rattaraami peale - 5 SiS geeli + 2x 700ml joogipudelid (1 spordijook, 1 vesi) - Business as usual.

20min enne starti limpsisin esimest SiS geeli ja lõpetasin soojendusjooksu ja võimlemise. Määrisin ennast Sunblocker 50+ kokku ja hakkasin kalipsot selga venitama. Vesi oli viimastel päevadel väga soe olnud ja ma ei teadnud täpselt mis mind ees ootab - kas ujumine Soome saunas või oli vesi piisavalt maha jahtunud? Kui ma stardipaika jõudsin oli soojendusujumine juba lõppenud ning osalejaid aeti veest välja. Mul oli endiselt joogipudel käes ja mõni tuli minu juurde natuke vett paluma, sest oli märganud, et soolases vees ujumine ei ole kõige meeldivam tegevus. Endal hakkas juba kergelt palav ja otsustasin kallata ühe korraliku pudelitäie vett endale kalipso krae vahele - vesi oli meedivalt jahe. Viskasin Till Schenkiga käppa ja hakkasin stardi esiritta trügima.

Võistlus

Nüüd jõuan vist selle loo kõige huvitama osa juurde - võistlus ise. Start anti kahes laines: Kõigepealt lasti lahti PRO mehed ja naised ning 5 minutit hiljem kuulsid stardipauku kõik ülejäänud 600 võistlejat. Ujumises oli strateegia suht selge: "Ürita võimalikult kerge vaevaga võimalikult kiiresti edasi liikuda ja ära tõmba ennast alguses kinni!" Nii ma toimetasingi - hoidsin tõmmete sagedust üleval ja liikusin võimalikult väikse jõurakendusega edasi, aeg ajalt hoidsin kaasvõistleja külge alla ja lasin temal minu eest tööd rügada. Mul ei olnud plaanis esimesena enda vanusegrupis veest välja tulla või veel vähem üritada juba vahe sisse ujuda. Ujumine kulges ilma suurte üllatusteta, ujuti üks suur L-kujuline ring, vesi oli soe, kuid mitte nii soe, et oleks palav hakanud. Rada oli kohati üsna madal, mõnikord nägin isegi kuidas võistleja minu kõrval kõndima hakkas. Näiteks tagasipöördel oli vesi nabani. Vähemalt ei pidand võistluse korraldaja uppumiste pärast muretsema.

Veest välja tulin 27 minutiga, mis ei ole kõige parem aeg, kuid kaotus enda vanusegrupi esimesele oli kõigest pool minutit, mis on hea. Oleks ujumises siin ja seal suutnud sirgemat joont hoida, siis oleks äkki isegi tema kõrva veest välja tulnud. Vahetusalast välja joostes ja ratta peale hüpates jäi ta aga kohe silma ja nii sain ennast rattarajal kohe mugavalt tema sappa asetada ja rahulikult jalad käima kerida. 

Tabayesco tõusul läks raskeks

Ratta alguses juhtus kohe ka esimene apsakas. Minu menüüst oli kadunud üks tähtis SiS Smart geel, mida ma tavaliselt enne jooksule minekut võtan, et üleminekut jooksule paremini ära seedida. Kuid mis läinud, see läinud. Õnneks oli mul veel üks tavaline SiS Go geel varuks, millega seda asendada. Ratta algus kulges muidu hästi. Pärast esimest põnksu sain enda jalad vaikselt tööle ja tõusudel liikusin sammhaaval enda vanuseklassi esimesele kohale lähemale.  Kütusekulu rattarajal oli suht jõhker. 90km peale kulus 8 pudelit vedelikku, millest siis vähemalt 4 olid spordijoogid ja ülejäänudvesi. Vett kulus vahest  ka lihtsalt selleks, et keha ja jalgu uuesti märjaks teha ja maha jahutada.  Isegi kohalike arvates oli sel päeval väga kuum ilm!  Liikusime kuulsa Tabayesco tõusuni ja ma korraks möödusin enda vanusegrupi liidrist. Selleks oli kaks põhjust: Tahtsin testida kuidas ta reageerib - kas sõidab minust kohe paaniliselt uuesti mööda või sõidab oma tempos edasi. Teine põhjus oli see, et meie vahele oli tulnud 5-liikmeline triatleetide "reisibuss", kellest mitte keegi ei ole vist kunagi midagi tuulessõidu keelust kuulnud. Istuti rahulikult teineteise tuules ja lasti jalad sirgeks. Raja peal ei olnud ka mitte ühtegi kohtunikku, kes oleks neil seda keelanud, seega sisuliselt sõideti puhtalt südametunnistuse järgi. Enne Tabayesco tõusu jäin siis uuesti enda vanuses teiseks aga ei lasknud ennast sellest heidutada. Mõtlesin, et proovin Tabayescol õnne ja raputan ta 10km pikkusel tõusul maha. Nii ma võtsingi tõusu suure eufooriaga ja sain kohe hea rütmi kätte, kuid juba 2. serpentiinis juhtus teine apsakas - veel üks geel kukkus raami pealt ja seekord pidin tagasi keerama ja selle geeli ülesse korjama. Sinna läks kindlasti 20sek kaotsi ja kaotasin ka enda vanuseklassi liidriga ühenduse. Proovisin küll uuesti rütmi kätte saada, kuid selle asemel hakkas hoopis kurnatus kohale jõudma. Võtsin tõusu esimesel poolel liiga suure riski ja tõmbasin ennast liiga tühjaks, nii et ülesse jõudes olid jalad juba päris pudruks sõidetud. Tagantjärgi vaadates oli see punkt, kus ma enda vanuseklassi esimese koha kaotasin. Riskisin ja risk ei tasunud ennast ära. Samas, kui ma ei oleks riskinud, siis ma ei oleks esimese koha lähedalegi küündinud ja ma ei tulnud kohale teist kohta püüdma, vaid tahtsin võitu. Pärast pikka tõusu tuli pikk laskumine - teadsin neid kurve eelmisest aastast ja tundsin täpselt ära, millal saab kurvi võtta 50, 60 või 70km/h (tippkiirus jäi kahjuks napilt 80km/h alla). Mõnedes kohtades oli aga vaja tugeva vastutuulega võidelda ja rattadistantsi lõpuks oli mul kaotus liidrile juba 4 minutit. 

Õnneks oli mul päikesekaitse +50

Nähes, kuidas tema vahetusalast välja jooksis ja kuidas mina ennast tundsin oli tegelikkuses juba selge, et kaotust tasa teha ei ole võimalik. Kuid ma ei tulnud kohale, et napilt 1,5h enne finishit juba alla anda. Kannatada tuleb lõpuni ja seda ma ka tegin. Pärast esimest ringi suurenes vahe ainult 1minuti võrra. No äkki tal seal ees käib ka varsti pauk ära ja tempo kukub? Eelmine aasta ma ju püüdsin võistluse viimasel kilomeetril veel üle konkurendi kinni. Miks mitte ka seekord? Tehniliselt oli jooks ju kerge: Club La Santa staadionilt alla mere äärde, lauge pikk tõus La Santa külla ja tagasi - kolm ringi. Tundub ju lihtne? Miks ta siis ikka nii raske on? Sellepärast, et sul puhub ühte pidi tugev taganttuul ja tagasi tulles meeletu vastutuul + päike lajatab sulle sellise põrgukuumusega alla, et isegi kui sa kastad ennast igas joogipunktis jaheda vee ja käsnadega üle, siis oled sa paari minuti mõõdudes jälle kuiv - KUIV! Jooksed nagu keegi puhuks sulle kuuma fööniga näkku. Rattasõit sellise kuumusega on raske, aga jooks on puhas piin ja eneseületamine! Joogipunktidest jooksin läbi: käsnad, vesi, spordijook, red bull, vesi - kõik käisid korraga käest läbi, mütsi alla või kukla taha. Korraks tundsin kerget värskendust, aga siis kohe jälle meeletut kurnatust. 

Pilt pärast lõpetamist

Finish tuli õnneks iga sammuga lähemale ja nii ma siis lõpetasin enda vanuseklassi teisena, umbes 8 minutit võitjast taga. See tähendab, et isegi, kui ma oleks Tabayescol temast mööda sõitnud, siis ma oleks jooksurajal talle suure tõenäosusega ikka alla jäänud. Aga selle peale ma finishis ei mõelnud. Mõtlesin vaid, et tahaks midagi juua, süüa ja pikali visata. Võtsin lõpetajate alast paar õunatükki lisaks veel ohtralt vett, sprite'i ja cocat ning marssisin varju alla massööride juurde. Sain endale mitte ühe vaid lausa 3 (nais)massööri - NICE! Peaaegu oleks massaažipingil magama jäänud kui Sander poleks tulnud ja mind üles äratanud. Nii suur oli füüsiline ja vaimne väsimus pärast võistlust. 

Kuigi minu vanuseklassis oli ainult määratud 1 pilet MM-ile ja ma olin teine, otsustasin siiski MM piletite jagamisele minna. Äkki joppab, äkki tekib kohti juurde, äkki jääb keegi tulemata? Pileteid oli kokku 30, mis jagati võrdselt meeste ja naiste vanusegrupi parimatele välja vastavalt vanusegruppis osalejate arvule. Igas vanusegrupis oli vähemalt 1 pilet ja nii oli ka minu vanusegrupis M18-24 täpselt üks pilet saadaval. Alustati naistega ja hakati pihta kõige vanemate vanusegruppidega. See tähendas, et

70.3 Ironman Mont Tremblant registreerimisleht

kui kord oli minu vanusegrupi juurde jõurdnud, siis oli selge, et ainult üks pilet on jäänud ja teist piletid juurde ei tule. Pileti saamiseks oli vaja isiklikult kohal olla ja "võit" kohapeal sularahas kinni maksta. Igat võitjat kutsutakse välja täpselt kolm korda ning kui kolmandal korral võitja piletit vastu ei võta, siis läheb pilet järgmisele kohale või teise vanusegruppi. Olgem ausad - süda jäi seisma, kui Till hüüdis esimest ja teist korda minu vanuseklassi võitja nime välja ning vastust mitte kusagilt ei tulnud. Pärast kolmandat korda vaatas Till juba minu poole ja küsis naeratades:" Kas ma üldse pean sinu nime välja hüüdma Silver?". Jah! - Ma sain pileti 70.3 Ironman maailmameistri võistlustele järgmise aasta septembris Kanadasse. Pilet, mille nimel ma olin töötanud 2 aastat ja mida olin üritanud püüda juba kolmandat korda tuli lõpuks ära! Seda tunnet ei oskagi täpselt sõnadesse panna. Käed värisesid ja peaaegu tulid pisarad silma, kui ma enda allkirja andsin...

Hetkel istun lennukis ja lendan juba kodu poole. Lihasvalud on peaaegu üle läinud, kurnatus on asendunud kerge päikesepõletusega selja peal ja vaim on saanud paar päeva puhata. Kannan võistluse lõpetaja särki ja päris mitu inimest on tulnud minu juurde ja küsinud: "Did you race last Saturday? How

did you do?" ja ma vastan "I did great. I finally got my slot for the 70.3 Ironman world championships…".

Elamine La Santa külas

Oli ka päevi, mil ma üldse särki selga ei pannud

Täna on päev pärast võistlust ja kuna jalad niikuinii streigivad, siis sisustan seda blogi kirjutamisega. Olen siis 6. päeva Lanzarote saarel ja elan kahe Club La Santa Sports töötajaga 3 magamistoaga korteris La Santa külas. Mulle anti ilus roosa tuba, mis kuulus eelmisele korterikaaslasele. Sattusin siia korterisse pigem juhuslikult. Umbes pool nädalat enne reisi torkas pähe, et mul ei ole veel kindlat ööbimiskohta ja et mulle oleks vaja üsna kiiresti mingi soodne ööbimisvõimalus võistluspaiga ligidal leida. Päev enne ärasõitu selle leidsingi - vedas.

Korter on mõnus poissmeeste korter. Seinadel on bikiinides naiste pildid, toad on segamini ja külmkapist on alati külma õlut võtta. Korterisse sisse pääseb kõige paremini läbi garaaži ja päevasel ajal hoiad parem kõik aknad ja uksed lahti, et mingigi õhutõmme tekiks ja sa hingamiseks piisavalt hapniku saad. Üldiselt tuletab see korter väga hästi 5 nädalast treeninglaagrit Furterventura saarel meelde ainult selle suure plussiga, et siin on mul voodi ja ma ei pea diivani peal magama.

Osa võistluse jooksurajast

Küla ja spordikompleksi vahele jääb umbes 3km ja kui tavapäeval ei oleks selle vahemaa ületamine rattaga probleem, siis täna pidin ennast päris pikkalt sundima rattaga spordikompleksi sõitma et sealt Sannu käest enda seljakoti ära tuua. La Santa külas suurt midagi ei ole. Üks rattapood, mingi suvaline toidupood ja paar söögikohta. Spordikompleksis on kõik treenimiseks vajalikud asjad olemas (staadion, välisujulad, laguun avaveeujumiseks, korralik jõusaal, tenniseväljakud jne. jne). Varsti on valmimas ka veel suur juurdeehitus, mille käigus valmib veel kaks 50m basseini ja hulgaliselt uusi kortereid.

Triatleedi mõttes on elu siin nagu lill (välja arvatud fakt, et siin saare peal peale aloe vera taimede ja paari üksiku palmi rohkem midagi ei kasva). Ilmad on ilusad, mõõdukalt tuulised ja päikeserohked. Hommikul ärkad ülesse, sööd terassil hommikust ja proovid varakult trennid ära teha enne, kui väljas liiga kuumaks ära läheb. Eesti kliimast tulles oli algul ikka paras pähkel kohalikude oludega harjuda. Pidevalt oli veepudel käes ja päevas kulus vabalt üle 6 liitri vedelikku. Nüüdseks olen kliimaga ära vaikselt harjunud ja täna panin lausa särgi selga!

Pärast päikse loojumist oli paras aeg trenni teha

Kella 13-16:00 siiski korterist välja astuda ei soovita. Päike võib juba lühikese ajaga päris korraliku jälje jätta. Kui ei usu, siis küsi Sanderilt, mis tunne oli pärast seda, kui ta läks 40minutiks basseini äärde lebotama ja unustas näole päikesekreemi määrida. Temperatuur ise enesest ei ole nii karm ja jääb kuhugi 23 ja 27 kraadi vahele. Olemise teeb pigem raskeks õhuniiskus ja kõrvetav päike.

Umbes 5km pikkune sirge laskumine, kus
eelmine aasta kogusin rattaga kiirust 90km/h

Kui üldiselt saarest ja sellest ümbruskonnast rääkida, siis siin on ikka paras kuumaastik. Enamus saarest on suuremat või väiksemat sorti kivikamakatega kaetud. Kõrgeim tipp ulatub rohkem kui 600m kõrgusele ja võistluse käigus me peaaegu nii kõrgele tõusimegi. Sõitsime siis kuulsat Tabayesco tõusu üles, mis on 11,8km ja kõrgustevahe 550m (keskmine tõusunurk 5,5%). Samal tõusul on olema oma Facebooki leht, kuhu "fännid" oma parimaid aegu ja pilte tõusust postitada saavad. Võrdluseks tuletan meelde, et Eesti kõrgeim tipp on 318m kõrge.

Pärast võistlust olen veel mõned päevad saare peal. Naudin elu, päikest ja merd, sõidan pisut rattaga ja puhkan pikkast hooajast. Tagasi tulles veedan veel paar päeva Londonis ja siis tulen juba tagasi Eesti 3 päeva jooksust osa võtma.

What this blog is about

This first post is to give a short introduction on who I am and what this blog is about. As I am writing this post I am sitting on my bed in the apartment, that I share with 2 danish guys from Club La Santa Sports, in La Santa, Lanzarote (Canary Islands). It is wednesday evening and there are 2 days until the biggest challenge of my life so far - 70.3 Ironman Lanzarote 2013. On saturday I will swim 1,9km, bike 90km and run a half-marathon. But this still doesn't tell you who I am.

Who am I?

Racing outside the comfort zone

I'm a triathlete, a former lightweight rower, a current computer science student, an iOS software developer. I'm all of those things combined into one thin 1,80m and 72kg human being. I started training regularly at the age of 14 when I was still living in Germany. After graduating from school I moved to Estonia, my home country, and  started studying computer science at the University of Tartu. After being a competitive rower for over 5 years I realized that letting go it the daily "sleep - train - eat - train" routine was not possible for me. That's when I discovered triathlon and the local triathlon club TriSmile. My life has not been quite the same since that. I've learned how to swim faster, bike harder, run further and dream bigger.

What this blog is about?

This blog is about my thoughts and all the stuff that I have, do and will experience while training, racing and traveling around with my wetsuit, bike and running shoes - living my dream and getting faster, stronger and wiser each day.

Who is this blog for?

Lanzarote

This blog if for all my friends from Estonia, Germany and all around the world. I have met so many great people during my travels, who I'd like to thank for the wonderful experiences we had and the things they taught me. As there are so many people from so many countries, who I'd like to share my stories with, this log will be a mixture of estonian and english posts. If you stumble upon an estonian post and feel it a bit of hard to understand cause you don't speak a word of estonian, just drop a comment and I will answer your questions. 

I hope this blog will also motivate other people to get up and put on some nice running shoes and discover the world from my point of view. 

Hope you will enjoy it!

Yours,

Silver

I would not be were I am without my family and friends