Elamine La Santa külas

Oli ka päevi, mil ma üldse särki selga ei pannud

Täna on päev pärast võistlust ja kuna jalad niikuinii streigivad, siis sisustan seda blogi kirjutamisega. Olen siis 6. päeva Lanzarote saarel ja elan kahe Club La Santa Sports töötajaga 3 magamistoaga korteris La Santa külas. Mulle anti ilus roosa tuba, mis kuulus eelmisele korterikaaslasele. Sattusin siia korterisse pigem juhuslikult. Umbes pool nädalat enne reisi torkas pähe, et mul ei ole veel kindlat ööbimiskohta ja et mulle oleks vaja üsna kiiresti mingi soodne ööbimisvõimalus võistluspaiga ligidal leida. Päev enne ärasõitu selle leidsingi - vedas.

Korter on mõnus poissmeeste korter. Seinadel on bikiinides naiste pildid, toad on segamini ja külmkapist on alati külma õlut võtta. Korterisse sisse pääseb kõige paremini läbi garaaži ja päevasel ajal hoiad parem kõik aknad ja uksed lahti, et mingigi õhutõmme tekiks ja sa hingamiseks piisavalt hapniku saad. Üldiselt tuletab see korter väga hästi 5 nädalast treeninglaagrit Furterventura saarel meelde ainult selle suure plussiga, et siin on mul voodi ja ma ei pea diivani peal magama.

Osa võistluse jooksurajast

Küla ja spordikompleksi vahele jääb umbes 3km ja kui tavapäeval ei oleks selle vahemaa ületamine rattaga probleem, siis täna pidin ennast päris pikkalt sundima rattaga spordikompleksi sõitma et sealt Sannu käest enda seljakoti ära tuua. La Santa külas suurt midagi ei ole. Üks rattapood, mingi suvaline toidupood ja paar söögikohta. Spordikompleksis on kõik treenimiseks vajalikud asjad olemas (staadion, välisujulad, laguun avaveeujumiseks, korralik jõusaal, tenniseväljakud jne. jne). Varsti on valmimas ka veel suur juurdeehitus, mille käigus valmib veel kaks 50m basseini ja hulgaliselt uusi kortereid.

Triatleedi mõttes on elu siin nagu lill (välja arvatud fakt, et siin saare peal peale aloe vera taimede ja paari üksiku palmi rohkem midagi ei kasva). Ilmad on ilusad, mõõdukalt tuulised ja päikeserohked. Hommikul ärkad ülesse, sööd terassil hommikust ja proovid varakult trennid ära teha enne, kui väljas liiga kuumaks ära läheb. Eesti kliimast tulles oli algul ikka paras pähkel kohalikude oludega harjuda. Pidevalt oli veepudel käes ja päevas kulus vabalt üle 6 liitri vedelikku. Nüüdseks olen kliimaga ära vaikselt harjunud ja täna panin lausa särgi selga!

Pärast päikse loojumist oli paras aeg trenni teha

Kella 13-16:00 siiski korterist välja astuda ei soovita. Päike võib juba lühikese ajaga päris korraliku jälje jätta. Kui ei usu, siis küsi Sanderilt, mis tunne oli pärast seda, kui ta läks 40minutiks basseini äärde lebotama ja unustas näole päikesekreemi määrida. Temperatuur ise enesest ei ole nii karm ja jääb kuhugi 23 ja 27 kraadi vahele. Olemise teeb pigem raskeks õhuniiskus ja kõrvetav päike.

Umbes 5km pikkune sirge laskumine, kus
eelmine aasta kogusin rattaga kiirust 90km/h

Kui üldiselt saarest ja sellest ümbruskonnast rääkida, siis siin on ikka paras kuumaastik. Enamus saarest on suuremat või väiksemat sorti kivikamakatega kaetud. Kõrgeim tipp ulatub rohkem kui 600m kõrgusele ja võistluse käigus me peaaegu nii kõrgele tõusimegi. Sõitsime siis kuulsat Tabayesco tõusu üles, mis on 11,8km ja kõrgustevahe 550m (keskmine tõusunurk 5,5%). Samal tõusul on olema oma Facebooki leht, kuhu "fännid" oma parimaid aegu ja pilte tõusust postitada saavad. Võrdluseks tuletan meelde, et Eesti kõrgeim tipp on 318m kõrge.

Pärast võistlust olen veel mõned päevad saare peal. Naudin elu, päikest ja merd, sõidan pisut rattaga ja puhkan pikkast hooajast. Tagasi tulles veedan veel paar päeva Londonis ja siis tulen juba tagasi Eesti 3 päeva jooksust osa võtma.