Saaremaa 3 päeva jooks

Tegemist oli minu jaoks kohustusliku puhkusega. Suvel lubasin enda tüdrukule Liisile, et pärast pikka hooaega veedame koos ühe nädalavahetuse kuskil spas. Hiljem sain pakkumise minna Saaremaa 3 päeva jooksu ajaks Kuressaare Grand Rose Spasse, mille üle ma ei pidanud kaua järgi mõtlema. Mina sain ennast 3 päeva jooksul välja elada ja Liis nautis enda nö "3 päeva spa maratoni". 

Muidugi me ei olnud üksi. Kuressaare oli paksult spordi- ja jooksusöpru täis ja puudu ei tulnud muidugi ka TriSmilekatest. Ürituse teeb eriliseks see, et erinevalt teistest rahvajooksudest kohtutakse kaasvõistlejatega lausa kolmel päeval ja koos ollakse mitte ainult jooksurajal, vaid pärast jooksu ka spas, restoranis ja ööklubis.

Grand Rose Spa

Esimene jooks toimus reede öhtul kell pool 5. Tuul oli tugev ja meenutas Lanzarote saart selle "väikse" vahega, et 30kraadise kuumuse asemel joosti napilt 5kraadise jaheda öhtuse päikese all. Mina eelistaksin iga kell kuumust külmale ja vöistlemine külma ilmaga ei ole mulle kunagi sobinud. Önneks on 10km suhteliselt lühike jooks ja väga kaua külmetama ei pidanud. Lühike, kiire, aga valus.... Stardikoridorist välja joostes puhus tuul tagant ja kiirus oli algusest peale meeletu. Proovisin asja rahulikult vötta, jalgu niisama ringi ajada ja teiste vöistlejate selja taha pugeda, et kui tuul vastu keerab, siis jöudu säästa. Esimese poole jooksingi suhteliselt hea tundega kuskil 15. kohal 5-liikmelises pundis. Ette ei trüginud ja alati eesjooksja selja taga tuules. Graafik oli seal 35 ja 36 minuti vahele.  Teise poole alguses tekkis aga esimene raske moment  ja nii kaotasin ma ühenduse grupi ja energiat säästva tuulevarjuga. Ülejäänud maa oli vaja juba üksinda tuulega rinda pista ja mida lähemale finiš tuli, seda valusamaks jooks minu jaoks muutuski. Olin tulnud siia puhkama, mitte ennast juba esimesel päeva rihmaks tömbama! Vöistluseks mingit ettevalmistust ma teinud polnud. Pärast 2 nädala tagust vöistlust olin käinud köigest 1 korra jooksmas. Viimane kilomeeter puhus õnneks jälle abistav taganttuul, mis puhus mind finišisse ja sealt juba edasi spasse, mullivanni ja sauna.

Pildi tegemiseks läksin korraks gruppi ette - loogiline eks?

Teise päeva jooks oli märska rahulikum - 16,195 km Saaremaa läänepoolsemas osas. Tuul oli endiselt tugev ja sääred juba kergelt pinges. Rajakaarti vaadates oli selge, et jooksma peab väga targalt ja strateegia mängib suurt rolli. Esimesed 8km oli sisuliselt vastu tuul ülesse mere äärde, kus puhus meeletu küljekas ja viimased 5km "lennati" tagantuule abil finiši poole. Minu jaoks oli selge, et esimese poole jooksen rahulikult kuskil pundis teiste jooksjate selja taga, ette ei trügi ja proovin viimasel 5km midagi korda saata. Möeldud, tehtud. Jooksin 7-liikmelises grupis pidevalt 2. vöi 3. reas ja tulin ainult enne joogipunkti pundi ette vedama. Vötsin enda joogi ja läksin tagasi tuulde. Mere ääres küljetuulega vajus punt tee äärde ja kohati joosti isegi 1-2 reas tee körval muru peal, et kuidagi tuulevarjus püsida. 5,5km enne löppu toimusid otsustavad lükked. Need, kes olid esimesed 8km pundi ees tööd rüganud, vajusid kiiresti taha ja passiivsemad jooksjad tulid ette. Mina pääsesin koos kahe teise jooksjaga ette, kuid 3km enne löppu läks tempo päris karmiks ja taas hakkas jöud minu jalgades raugema. Vahetult enne löppu prooviti minust taas mööda minna, kuid nagu juba eelmisel päeval, päästsid mind viimasel 200m avanenud jöuvarud jalgades ja sprindifinišis suutsin enda positsiooni hoida.

Õige jooksja kannab ka ööklubis
kompressioone

Ülejäänud päev möödus jälle saunas ja kuuma- vöi külmavee vannides vedeledes. Protseduurid, värgid särgid. Öhtul ööklubis räägiti, kes liigub isikliku rekordi suunas, kes on juba isiklikku rekordit parandanud ja kelle Saaremaa 3 päeva isiklik rekord on hoopiski seotud ölle vöi rummkoola joomisega.

Kui pühapäeval ärgates oli samm pulksirge, päkad juba kergelt paistes ja sääred ei töetanud head. Ees ootasid viimased 16km Kuressaare linna vahel. Usun, et ma ei olnud ainus, kes oleks hea meelega pika distantsi asemel osa vötnud rahvajooksu kepikönnist. Oli näha, et vöistlejate soojendus jäi tagasihoidlikumaks. Keskenduti pigem käe- ja puusaringidele. Stardis keegi väga esimesse ritta ei trüginud ja pärast stardikiirendust otsiti üsna pea rahulik tempo ülesse. Mina liikusin esimese kilomeetri koos naiste liidriga ja keskendusin enda rütmi leidmisele. Rada oli kahe aasta tagusest vöistluselt veel päris hästi meeles - esimene pool üsna kurviline ja laineline, teine pool algab tuulelise löiguga, mille järel tuleb üks väga raske saepuruga kaetud löik. Erinevalt eelmisest päevast jooksin ma seekord enamus ajast uhkes üksinduses kahe suurema grupi vahel. Grupp, millega eelmisel päeva jooksin, alustas suhteliselt kiirelt ja mina "tiksusin" 20-50m nende taga enda tempos. 

Teisel poolel oli märgata, kuidas osad mehed minu ees olevas pundis ära väsisid ja vaikselt taha kukkusid. Neist mööda joostes nägin, et nende seas oli ka neid, kes esimesel päeval minust mööda jooksid. See andis omakorda viimasteks kilomeetriteks mönusa emotsiooni kaasa. 4 km enne löppu tekkis minu ümber 4 liikmeline punt, kus hakkas üsna pea köva positsioonide vöitlus peale. Üks neist üritas vahetult enne vastutuule löigule keeramist pundist eest ära joosta ja ma olin ainuke, kes tempotöstmisega kaasa suutis minna. Saepuru löigule keerates püüdsime siis juba järgmise vöistleja kinni ja viimased 2km tösteti järk järgult tempot kuni mina enam kaasa minna ei suutnud. Lootsin, et kui suudan vöistluse kuidagi viimasele paarisaja meetri peale venitada, siis vöin teised sprindis lüüa, kuid pidin neil varem minna laskma.

Löppkokkuvõtes siis 20. koht üldsarvestuses kolme üsnagi ühtlase jooksuga (päevade kaupa siis 19. , 20. ja 22. koht). Löppaeg 2:38:47 on küll natukene kehvem, kui kaks aastat varem joostud aeg, kuid parem koht üldarvestuses suurenenud vöistlejate arvu kiuste ütleb, et selle aasta tingimused olidki raskemad kui 2 aastat tagasi.

TriSmile punt Saaremaa 3 päeva jooksul