Ironman 70.3 Lanzarote

Võistlusvarustuse ülelugemine

Ironman 70.3 Lanzarote algas tavapärase registreerimisega 2 päeva enne võistlust, kus sportlased saavad kätte stardinumbrid, -materjalid, muidu tähtsaid juhiseid ning palju sponsorite kama. Muuhulgas anti jälle uhke võistluse logoga seljakott, mis peaks minu kollektsioonis nüüd juba üheksas seljakott ning Ironmani kottide arvestuses neljas olema.

Päev enne võistlust kutsuti kohustuslikule race briifingule, kus võistluse peakommentaator Till Schenk seletas võistlejatele veelkord, kuidas võistlus järgmisel päeval kulgema hakab, kuidas vahetusalas liikuda, kus joogipunktid peal asuvad ning kuidas kõige paremini finisheerida. Till on muidu mitu korda Eestis ka käinud ja osalenud TriSmile Estonia võistlusel. Tema, Sander ja mu korterikaaslased olid mu suurimad ergutajad raja ääres ja suured tänud neile selle eest!

Pärast briifingut järgnes juba ratta ja vahetusala kottide check-in ja pärast seda korralik pasta party. Kiiresti koju ning kell 10 voodisse magama! Enne nii suuri võistlusi on tavaliselt korralik närv sees ja

Briifing

viimasel õhtul on keeruline magama jääda - nii kui nii suudad ainult paar tundi magada. Aga see on normaalne ja ma usun, et sellest ei pääse ka kõige kogenumad sportlased. Paljud harrastajad arvavad, et ainult algajad on närvis, kuid ma ise tunnen, et kui ma enne võistlust kerget närvi ei tunne, siis on midagi viltu. Eks see sõltub ka sellest, kuidas närviga ümber käia. Mõnel "sõidab katus ära", kaotab enesekontrolli ning ei suuda võistlusel enam näidata, milleks ta trennis võimeline on. Teised jällegi oskavad pinget ära kasutada, et võistlusel endast maksimumi välja pigistada. Mina kuulun pigem sellesse viimasesse gruppi. Närveerin 1-2 päeva enne võistlust, aga võistlushommikul olen rahu ise ja võistlusel pingutan nii et pärast jalad ka enam ei kanna.

Hommikul kell 5:45 helises äratuskell. Ärkasin õigeaegselt 2 minutit varem, et olla valmis kella kohe kinni keerata. Voodist välja ning 2 röstsaia moosiga palun! Kõrvale lihtsalt vett. Rohkem ma võistlushommikul süüa ei vaja. Valmistasin ette joogid ratta peale + 1 suur pudel spordijooki stardieelseks joomiseks. Kott selga ja sammusin kottpimedas öös stardi poole, kus staadionituled juba vahetusala peale suunatud olid. Kohale jõudes kontrollisin vahetusala kotid üle, pumpasin rehvid täis ja kleepisin hommikusöögi menüü rattaraami peale - 5 SiS geeli + 2x 700ml joogipudelid (1 spordijook, 1 vesi) - Business as usual.

20min enne starti limpsisin esimest SiS geeli ja lõpetasin soojendusjooksu ja võimlemise. Määrisin ennast Sunblocker 50+ kokku ja hakkasin kalipsot selga venitama. Vesi oli viimastel päevadel väga soe olnud ja ma ei teadnud täpselt mis mind ees ootab - kas ujumine Soome saunas või oli vesi piisavalt maha jahtunud? Kui ma stardipaika jõudsin oli soojendusujumine juba lõppenud ning osalejaid aeti veest välja. Mul oli endiselt joogipudel käes ja mõni tuli minu juurde natuke vett paluma, sest oli märganud, et soolases vees ujumine ei ole kõige meeldivam tegevus. Endal hakkas juba kergelt palav ja otsustasin kallata ühe korraliku pudelitäie vett endale kalipso krae vahele - vesi oli meedivalt jahe. Viskasin Till Schenkiga käppa ja hakkasin stardi esiritta trügima.

Võistlus

Nüüd jõuan vist selle loo kõige huvitama osa juurde - võistlus ise. Start anti kahes laines: Kõigepealt lasti lahti PRO mehed ja naised ning 5 minutit hiljem kuulsid stardipauku kõik ülejäänud 600 võistlejat. Ujumises oli strateegia suht selge: "Ürita võimalikult kerge vaevaga võimalikult kiiresti edasi liikuda ja ära tõmba ennast alguses kinni!" Nii ma toimetasingi - hoidsin tõmmete sagedust üleval ja liikusin võimalikult väikse jõurakendusega edasi, aeg ajalt hoidsin kaasvõistleja külge alla ja lasin temal minu eest tööd rügada. Mul ei olnud plaanis esimesena enda vanusegrupis veest välja tulla või veel vähem üritada juba vahe sisse ujuda. Ujumine kulges ilma suurte üllatusteta, ujuti üks suur L-kujuline ring, vesi oli soe, kuid mitte nii soe, et oleks palav hakanud. Rada oli kohati üsna madal, mõnikord nägin isegi kuidas võistleja minu kõrval kõndima hakkas. Näiteks tagasipöördel oli vesi nabani. Vähemalt ei pidand võistluse korraldaja uppumiste pärast muretsema.

Veest välja tulin 27 minutiga, mis ei ole kõige parem aeg, kuid kaotus enda vanusegrupi esimesele oli kõigest pool minutit, mis on hea. Oleks ujumises siin ja seal suutnud sirgemat joont hoida, siis oleks äkki isegi tema kõrva veest välja tulnud. Vahetusalast välja joostes ja ratta peale hüpates jäi ta aga kohe silma ja nii sain ennast rattarajal kohe mugavalt tema sappa asetada ja rahulikult jalad käima kerida. 

Tabayesco tõusul läks raskeks

Ratta alguses juhtus kohe ka esimene apsakas. Minu menüüst oli kadunud üks tähtis SiS Smart geel, mida ma tavaliselt enne jooksule minekut võtan, et üleminekut jooksule paremini ära seedida. Kuid mis läinud, see läinud. Õnneks oli mul veel üks tavaline SiS Go geel varuks, millega seda asendada. Ratta algus kulges muidu hästi. Pärast esimest põnksu sain enda jalad vaikselt tööle ja tõusudel liikusin sammhaaval enda vanuseklassi esimesele kohale lähemale.  Kütusekulu rattarajal oli suht jõhker. 90km peale kulus 8 pudelit vedelikku, millest siis vähemalt 4 olid spordijoogid ja ülejäänudvesi. Vett kulus vahest  ka lihtsalt selleks, et keha ja jalgu uuesti märjaks teha ja maha jahutada.  Isegi kohalike arvates oli sel päeval väga kuum ilm!  Liikusime kuulsa Tabayesco tõusuni ja ma korraks möödusin enda vanusegrupi liidrist. Selleks oli kaks põhjust: Tahtsin testida kuidas ta reageerib - kas sõidab minust kohe paaniliselt uuesti mööda või sõidab oma tempos edasi. Teine põhjus oli see, et meie vahele oli tulnud 5-liikmeline triatleetide "reisibuss", kellest mitte keegi ei ole vist kunagi midagi tuulessõidu keelust kuulnud. Istuti rahulikult teineteise tuules ja lasti jalad sirgeks. Raja peal ei olnud ka mitte ühtegi kohtunikku, kes oleks neil seda keelanud, seega sisuliselt sõideti puhtalt südametunnistuse järgi. Enne Tabayesco tõusu jäin siis uuesti enda vanuses teiseks aga ei lasknud ennast sellest heidutada. Mõtlesin, et proovin Tabayescol õnne ja raputan ta 10km pikkusel tõusul maha. Nii ma võtsingi tõusu suure eufooriaga ja sain kohe hea rütmi kätte, kuid juba 2. serpentiinis juhtus teine apsakas - veel üks geel kukkus raami pealt ja seekord pidin tagasi keerama ja selle geeli ülesse korjama. Sinna läks kindlasti 20sek kaotsi ja kaotasin ka enda vanuseklassi liidriga ühenduse. Proovisin küll uuesti rütmi kätte saada, kuid selle asemel hakkas hoopis kurnatus kohale jõudma. Võtsin tõusu esimesel poolel liiga suure riski ja tõmbasin ennast liiga tühjaks, nii et ülesse jõudes olid jalad juba päris pudruks sõidetud. Tagantjärgi vaadates oli see punkt, kus ma enda vanuseklassi esimese koha kaotasin. Riskisin ja risk ei tasunud ennast ära. Samas, kui ma ei oleks riskinud, siis ma ei oleks esimese koha lähedalegi küündinud ja ma ei tulnud kohale teist kohta püüdma, vaid tahtsin võitu. Pärast pikka tõusu tuli pikk laskumine - teadsin neid kurve eelmisest aastast ja tundsin täpselt ära, millal saab kurvi võtta 50, 60 või 70km/h (tippkiirus jäi kahjuks napilt 80km/h alla). Mõnedes kohtades oli aga vaja tugeva vastutuulega võidelda ja rattadistantsi lõpuks oli mul kaotus liidrile juba 4 minutit. 

Õnneks oli mul päikesekaitse +50

Nähes, kuidas tema vahetusalast välja jooksis ja kuidas mina ennast tundsin oli tegelikkuses juba selge, et kaotust tasa teha ei ole võimalik. Kuid ma ei tulnud kohale, et napilt 1,5h enne finishit juba alla anda. Kannatada tuleb lõpuni ja seda ma ka tegin. Pärast esimest ringi suurenes vahe ainult 1minuti võrra. No äkki tal seal ees käib ka varsti pauk ära ja tempo kukub? Eelmine aasta ma ju püüdsin võistluse viimasel kilomeetril veel üle konkurendi kinni. Miks mitte ka seekord? Tehniliselt oli jooks ju kerge: Club La Santa staadionilt alla mere äärde, lauge pikk tõus La Santa külla ja tagasi - kolm ringi. Tundub ju lihtne? Miks ta siis ikka nii raske on? Sellepärast, et sul puhub ühte pidi tugev taganttuul ja tagasi tulles meeletu vastutuul + päike lajatab sulle sellise põrgukuumusega alla, et isegi kui sa kastad ennast igas joogipunktis jaheda vee ja käsnadega üle, siis oled sa paari minuti mõõdudes jälle kuiv - KUIV! Jooksed nagu keegi puhuks sulle kuuma fööniga näkku. Rattasõit sellise kuumusega on raske, aga jooks on puhas piin ja eneseületamine! Joogipunktidest jooksin läbi: käsnad, vesi, spordijook, red bull, vesi - kõik käisid korraga käest läbi, mütsi alla või kukla taha. Korraks tundsin kerget värskendust, aga siis kohe jälle meeletut kurnatust. 

Pilt pärast lõpetamist

Finish tuli õnneks iga sammuga lähemale ja nii ma siis lõpetasin enda vanuseklassi teisena, umbes 8 minutit võitjast taga. See tähendab, et isegi, kui ma oleks Tabayescol temast mööda sõitnud, siis ma oleks jooksurajal talle suure tõenäosusega ikka alla jäänud. Aga selle peale ma finishis ei mõelnud. Mõtlesin vaid, et tahaks midagi juua, süüa ja pikali visata. Võtsin lõpetajate alast paar õunatükki lisaks veel ohtralt vett, sprite'i ja cocat ning marssisin varju alla massööride juurde. Sain endale mitte ühe vaid lausa 3 (nais)massööri - NICE! Peaaegu oleks massaažipingil magama jäänud kui Sander poleks tulnud ja mind üles äratanud. Nii suur oli füüsiline ja vaimne väsimus pärast võistlust. 

Kuigi minu vanuseklassis oli ainult määratud 1 pilet MM-ile ja ma olin teine, otsustasin siiski MM piletite jagamisele minna. Äkki joppab, äkki tekib kohti juurde, äkki jääb keegi tulemata? Pileteid oli kokku 30, mis jagati võrdselt meeste ja naiste vanusegrupi parimatele välja vastavalt vanusegruppis osalejate arvule. Igas vanusegrupis oli vähemalt 1 pilet ja nii oli ka minu vanusegrupis M18-24 täpselt üks pilet saadaval. Alustati naistega ja hakati pihta kõige vanemate vanusegruppidega. See tähendas, et

70.3 Ironman Mont Tremblant registreerimisleht

kui kord oli minu vanusegrupi juurde jõurdnud, siis oli selge, et ainult üks pilet on jäänud ja teist piletid juurde ei tule. Pileti saamiseks oli vaja isiklikult kohal olla ja "võit" kohapeal sularahas kinni maksta. Igat võitjat kutsutakse välja täpselt kolm korda ning kui kolmandal korral võitja piletit vastu ei võta, siis läheb pilet järgmisele kohale või teise vanusegruppi. Olgem ausad - süda jäi seisma, kui Till hüüdis esimest ja teist korda minu vanuseklassi võitja nime välja ning vastust mitte kusagilt ei tulnud. Pärast kolmandat korda vaatas Till juba minu poole ja küsis naeratades:" Kas ma üldse pean sinu nime välja hüüdma Silver?". Jah! - Ma sain pileti 70.3 Ironman maailmameistri võistlustele järgmise aasta septembris Kanadasse. Pilet, mille nimel ma olin töötanud 2 aastat ja mida olin üritanud püüda juba kolmandat korda tuli lõpuks ära! Seda tunnet ei oskagi täpselt sõnadesse panna. Käed värisesid ja peaaegu tulid pisarad silma, kui ma enda allkirja andsin...

Hetkel istun lennukis ja lendan juba kodu poole. Lihasvalud on peaaegu üle läinud, kurnatus on asendunud kerge päikesepõletusega selja peal ja vaim on saanud paar päeva puhata. Kannan võistluse lõpetaja särki ja päris mitu inimest on tulnud minu juurde ja küsinud: "Did you race last Saturday? How

did you do?" ja ma vastan "I did great. I finally got my slot for the 70.3 Ironman world championships…".